Veekogude ületamine
Patrulliüksusel võib tarvis olla ületada jõgesid, kraave ja soid, harvem järvesid. Üksus võib kasutada jõgesid liikumisteedena ülesande alasse lähenemisel ja teatud juhtudel võib olla otstarbekas sooritada maabumine vastase tagalasse suurema veekogu kaudu.
Liikumise peamisteks takistusteks on jõed, mille vool on kiire ja sügavus üle põlve. Sellist jõge ületades on oht, et vool, eriti kevadisel ja sügisesel ajal, viib julgestamata võitleja kaasa. Kuna patrulliüksus peab liikuma varjatult, siis vaenulikul territooriumil ei tule valmis sildade kasutamine enamikul juhtudel kõne alla. Kuivenduskraavid võivad olla kohati kuni 5 m laiad ja pehme põhjaga, mis teeb nende ületamise raske varustusega eluohtlikuks ettevõtmiseks.
Tavaliselt on nii jõed kui kraavid distantsilt vaadeldavad, mis muudab nad ka ohualadeks. Nii tuleb iga ületusoperatsiooni käigus arvestada ohuga, et üksus võib ületust tehes sattuda tule alla. Kraavide ja jõgede ületuste julgestamiseks tuleb kasutada samasugust julgestustehnikat nagu teede ületuselgi.
Selleks, et veekogude ületused sujuksid kiiresti ja võimalikult ohutult, peab patrulliüksuses olema määratud ületusmeeskond, kes kannab vajalikku varustust ja on korralikult kokku harjutanud vajalikud tegevused.
a. Kuivenduskraavide ja kitsaste jõgede ületamine
Eesti maastikul on hulgaliselt kuivenduskraave ja ka kitsamaid jõgesid, millest osa on kuni 3 m laiad ja mudase põhjaga. Varustusega liikudes on selliste kraavide ületamine ilma abivahenditeta ohtlik. Kõigepealt on tarvis kontrollida põhja sügavust ja tugevust. Seda tehakse ca 2–3 m pikkuse lati abil. Kui põhi kannab ja veetase on rinnuni (soojal ajal), võib veetakistusest lihtsalt läbi kahlata. Külmal ajal on siiski eelistatud kuiv ületamine või ületamiseks lahtiriietumine, et vältida hilisemat alajahtumist.
- Purre. Kiireim ja ohutuim kuiva ületuse meetod on langetada üle kraavi paar noort, kuid piisavalt vastupidavat puud, mida üksus saab kasutada purdena. Vajadusel saetakse pealmisi oksi vähemaks. Ületusel on abiks seesama latt, millega sügavust mõõdeti. Korraga ületab purret vaid üks võitleja, hoides tasakaalu latiga kraavi põhja toetades. Jõudes teisele poolele, lükkab ta lati tagasi järgmisele ületajale. Pärast ületust tuleb langetatud puud ja lõigatud oksad vedada kraavi pealt metsa, et need ei reedaks üksuse ületust juhuslikult alale sattuvale vastasele.
- Latt. Kui kraavi sügavus on alla 2 meetri, kuid samas on kraav liiga lai, et lihtsalt üle hüpata, siis võib kasutada ka nn teivashüppaja tehnikat. Selleks peab latt olema piisavalt tugev, et varustuses võitleja raskuse all mitte murduda. Võitleja toetab lati kraavi keskele, võtab hoogu ja hüppab lati toel üle kraavi. Jõudnud teisele poole, lükkab võitleja lati tagasi järgmisele ületajale.
NB!
See meetod ei sobi, kui kraav on pehme põhjaga, sest latt võib põhja kinni jääda ja ületaja hüppehoo kraavi kohal peatada.
b. Koolmekohtade leidmine ja ületamine
Koolmekoht sobib jalgsi ületuseks tavaliselt siis, kui jõepõhi on kivine ja kiire vooluga jääb veetase alla põlve. Kui vool on aeglane, võib lihtsat jalgsiületust kasutada ka kuni rinnuni vees. Koolmekohti leiab tavaliselt jõe laiematest osadest, kus kerkivad esile saarekesed ja kivid. Samuti tasub otsida loomaradu, sest loomad leiavad instinktiivselt ohutuimad kohad veekogu ületamiseks.
Tuleb arvestada, et kivid jõe põhjas on libedad ja vesi moonutab sügavust. Igal juhul peaks iga ületaja leidma endale toeks vähemalt 2meetrise tugeva kaika, millega saab enda ees sügavust ja põhja tugevust määrata, kuid ka tugeva vooluga ennast tasakaalus hoida, toetades kaigast vastu põhja pärivoolu suunas.
NB!
Seljakoti vöörihm peab olema lahti, et kukkumise korral saaks koti kiirelt seljast. Ületajaid omavahel köiega ühendada ei ole soovitatav, sest ühe libastumisel kukuvad ka teised. Alati võib üle vedada kiire köissilla, millest kinni hoides on ületajad paremini julgestatud. Juhul, kui kukud ja vool viib kaasa, keera kohe selili, jalad allavoolu, ning hakka ennast kaldale suunama.
c. Jõgede ületamine köissillaga
Sügavate jõgede ületamiseks tuleb kasutada köissilda, et tagada ületajate ohutus. Siiski ei soovitata rajada köissilda üle veetakistuse, mis on laiem kui 20 m, sest mida pikem köis, seda rohkem see läbi vajub. Köissilla köis ei tohi võitleja raskuse all vajuda veepinnast madalamale. Laiemate veekogude ületuseks tuleb kasutada paate või parvesid.
Köissilla rajamise ja selle ületamise tehnika kohta vaata lähemalt lisas L.11.5. „Jõgede ületamine köissillaga“.
d. Veekogu ületamine telkmantlitest parvega
Telkmantlitest saab teha ujuki, mis kannab varustuse kuivalt üle veetakistuse ja aitab võitlejat vee peal hoida. Telkmantliparve teeb tavaliselt lahingupaar. Parve kasutatakse selliste veekogude ületamiseks, mille vool ei ole kiire ja mis on köissilla rajamiseks liiga laiad või muidu sobimatud.
Telkmantelparve ehitamise ja sellega veekogu ületamise tehnika kohta vaata lähemalt lisas L.11.6. „Veekogu ületamine telkmantlitest parvega“.
- Valmis sildade kasutamine ei tule enamikul juhtudel kõne alla.
- Kuni 3 m laiuseid kraave ületatakse ilma abivahenditeta.
- Koolmekohti leiab tavaliselt jõe kitsamatest osadest.
- Seljakoti vöörihm peab olema kinni, et kukkumise korral ei kaoks kott seljast.
- Ületaja peaks leidma endale vähemalt 2 m tugeva kaika, mida ta toetab vastu põhja pärivoolu suunas.
Kokkuvõte
- Iga ületusoperatsiooni käigus tuleb arvestada ohuga, et üksus satub ületust tehes tule alla.
- Patrulliüksuses peab olema määratud ületusmeeskond, kes kannab vajalikku varustust ja on korralikult kokku harjutanud vajalikud tegevused.
- Juhul, kui kukud ja vool viib kaasa, keera kohe selili, jalad allavoolu, ning hakka ennast kaldale suunama.
