Ma kurdan värssides, siis, kui mu meel on must,
neis naeran, nende ees mul pole saladust,
mu salanõunikud, mu hinge abimehed.
Loe ja märka
1. Millisel põhimõttel on lugemistekstid pealkirjastatud?
2. Kuidas võiks need pealkirjastada sisu järgi?
Eleegia
Mandu sa, laastaja tõug kadesilmsete! Kunstile ainus
mõõt tema teomõnu on, kuid pole pärsia verst!
Ning ära soovigi mult vägimürtsuva eepose toomist
ilmale: kõu minu jaoks ei ole, Zeusi ta on.
Ent juba, kui esitèks vahalaua ma põlvile võtsin,
mulle Apollon see siis pajatàs Lykiòs:
„Viirukisompu, aoid, tuleb pakkuda küll ülipaksu
aina mu jaoks, aga laul, sõbrake, helbeke on!
Veel aga see sinu kord: veovankreist tallamatuile
pöörata maile, ja ei võõraste rööbaste sees
rattail sõita sa või tänavàid pidi, vaid radu enda
rutta ja olgugi siis ahtama peal üha kulg.”
Kuulasin käsku: mu laul kõlab neile ju, kellele meeldib
küll hele sirtsude hääl, ei aga eeslite röök.
Kõrvadekandjaga muud ühevõrdsena kehkigu tähtsalt,
las aga olla ma see tilluke, tiibleja tirts.
Ah, aga raukuse võib kogunisti ta siis, kui ma laulan,
laotuse hunnitu õhk kastena maitsemas suus,
taas mul tõmmata ült, sest see mind niisama painab
otsegu kolmtipp-saar laastajat Enkeladòst.
Ei ole süü! Keda viltu ju lapsena kaend pole muusad,
hallina eemale neid ei aja sõprade seast.
3. Sõnasta lihtsalt ja lühidalt Kallimachose luuletuses väljendatud mõtted.
- Mis teeb kunsti väärtuslikuks? (1.–2. värss)
- Mis laadi luulet lüüriline mina ei kavatse viljeleda? (3.–4. värss)
- Millise autorihoiaku soovitab tal võtta kunstide jumal Apollon? (9.–12. värss)
- Millist publikut soovib lüüriline mina kõnetada? (13.–14. värss)
- Kui vana on lüüriline mina? Kuidas ta ennast oma vanuses tunneb? Kuidas luuletamine tema enesetundele mõjub? Kui kaua ta on juba luuletanud? (17.–22. värss)
Ood
III, 30
Quintus Horatius Flaccus, 1. sajand e.m.aTeoks ausamba ma teind: vask pole jäädavam,
võimukàs püramiid kõrgem ja valdavam
ning ei rüüstaja vihm, taltsutamatu tuul
küll või lõhkuda tööd, mis püsi arvutuiks
aastaiks saanud on kesk aegade tormamist.
Ei kao täiesti ma, suurt osa võtta must
ei saa matusepäev – järglaste austuses
värskeks jään, seni kui näeb Kapitoolium
pontifeksi, kes käib vaikiva neitsiga:
räägitàkse, et sealt, kùs rümab Aufidus
ning maahõimusid on endale allutand
veekehv Daunus, ma kord kerkisin väikesest
võimsaks, kèl esimèst korda Aioolia
laul Itaalias sai viisi. Sa teenitud
uhkust loe oma jaoks, Melpomenè, ja mul
Delfi loorberil pead pärjata lahkel käel!
4. Seleta Horatiuse luuletuse põhjal, mis mõttes on luulelooming luuletaja mälestusmärk.
- Mille poolest erineb see mälestusmärk ainelisest ausambast? (1.–4. värss)
- Kui kaua kestab luuletaja mälestus? (4.–9. värss)
- Mida luuletaja kohta mäletatakse ja mis teenete eest teda meenutatakse?
Epigramm
I, 35
Marcus Valerius Martialis, 1. sajandSiivutùiks minu värsse kurdad, èt neid
ei saa lastele tunnis ette kanda.
Ent, Cornelius, on mu väiksed teosed
nii kui naistele just on nende kaasad,
kellest riistata lusti ei saa mingit.
Kas ehk pulmigi peaksin laulma karskelt,
lauseteta, mis pulmadest ei puudu?
Kes floraalisid rõivastesse sätiks,
nõuaks hoorade käest matroonivoorust?
Lustlik laul omaviisi järgib seadust:
mis ei ärrita, sest ei tunta rõõmu.
Jäta siis oma karmus, kulla vennas,
siiralt sind palun, säästa lust ja laulud,
raamatùid ära ihka muuta ruunaks:
küll eunuhhina hirmus näiks Priapus!
5. Mille üle Martialis nalja heidab, mida tõsiselt mõtleb?
- Mille jaoks on tema luulet sobimatuks peetud ja miks? (1.–2. värss)
- Mida ta ise luulesse suhtumisel sobimatuks peab ja miks?
- Mis mõttes võiks selles luuletuses kasutatud motiive ja kõnekujundeid pidada siivutuks?
- Millist ideed need motiivid ja kujundid rõhutavad? Miks on nad selleks kohased ja tabavad?
Sonett
***
Joachim du Bellay, 16. sajandEi ihka tungida ma liiasti natuuri,
ei kõiksust uurida, et leida vaimu sealt,
ei võtta varjatud öötaarnail katteid pealt,
ei mõõta taevaste ürgsuurt arhitektuuri.
Nii uhkeis taotlustes mu kunst ei laota juuri,
ei nõua seda teps ma oma värsirealt.
Siit-paiga sündmusi kaen aga sealt ja tealt
ning pistan kirja neid, nii väikesi kui suuri.
Ma kurdan värssides, siis, kui mu meel on must,
neis naeran, nende ees mul pole saladust,
mu salanõunikud, mu hinge abimehed.
Neid mukiks pügada ei ole minu püüd.
Ei pea nad kandma mul teab-kelle kuulsat rüüd
kui mingid päeviku- või kommentaarilehed.
18
William Shakespeare, 16.–17. sajandKas suvepäeva sarnaseks sind kiita?
Kuid sul on armsam, püsilikum laad.
Järsk torm võib maikuus puudelt pungad niita
ja suvi ainult viivu ehib maad.
Liig kuumalt paistab vahel taeva silm
ja tihti tuhmub tema kuldne jume;
kui loodus tujutseb, kui muutub ilm,
on helge ilu ilutu ja tume.
Kuid sinu suvele ei tule kadu
ja iluga sa ühte jääma pead,
ei hoople surm, et rändad varjuradu, –
sind igaveseks teevad värsiread.
Sest kuni näeb veel silm või hingab rind,
värss elav on – ja elus hoiab sind.
6. Võrdle Du Bellay ja Shakespeare’i sonetti.
- Mida sarnast ja mida erinevat on ülesehituses?
- Mida on kummaski tekstis käsitletud luule ülesandena?
- Milliseid sarnaseid motiive luuletustes leidub? Kuidas on neid kummaski luuletuses kasutatud luule ülesande seletamiseks?
- Iseloomusta kummagi soneti lüürilist mina. Pööra seejuures tähelepanu tegusõnade vormidele (kummas sonetis on rohkem eitavaid, kummas jaatavaid vorme) ning teistele isikutele (kas on juttu kellestki teisest või kas pöördutakse lüürilise sina poole).
_2_m.jpg)
Vana-Rooma luuletaja Horatius (65–8 e.m.a) ja inglise kirjanik Shakespeare (1564–1616) on läbi aegade kuulunud lääne kirjanduse parnassile. Vana-Kreeka luuletaja Kallimachos (u 310 – u 240 e.m.a), roomlane Martialis (u 40–104) ja prantslane Du Bellay (1522–1560) on rahvusvahelise laia lugejaskonna seas mõnevõrra vähem tuntud kui oma kultuuris ja oma ajastul.
Mõtle Du Bellay sonetile pealkiri.
Mõtle Shakespeare’i sonetile pealkiri.
Mida lugedes märkasid?
7. Iseloomusta lugemistekste võrdlevalt, lähtudes järgmistest teemadest.
- Aeg
- Surematus
- Loomerõõm
- Üksindus
- Nali ja tõsi
Lüürilised žanrid
Lääne kirjanduse traditsioonid
Üks levinuimaid lüürikažanreid lääne kirjanduses on sonett, mida lähemalt käsitles eelmine peatükk. See kujunes välja keskaegses itaalia luules, sai tuntuks renessansiluuletaja Petrarca loomingu kaudu, juurdus kõigis lääne rahvuskirjandustes ning on elujõuline tänapäevalgi.
Pika ajalooga on ka mitu žanrit, mida on viljeldud antiikluule eeskujul ning mis alles paaril viimasel sajandil on uute vormide ees mõnevõrra taandunud.
Eleegia tähendas antiikajal igasugust luuletust, mis oli kirjutatud eleegilise distihhoni vormis (vt ka ptk 1.7). Kirjutati ka jutustavaid eleegiaid. Hiljem on eleegia tähendus muutunud: selle all mõeldakse lüürilist, enamasti nukra meeleoluga luuletust.
Epigramm tähendas algselt teksti, mis kirjutati mõne asja peale seletuseks, mis asi see on. Epigrammi üks alaliik oli hauakiri, mis seletas, kes hauas puhkab (vt ka ptk 2.1). Tõsimeelsete ja tõepäraste pealdiste kõrvale ilmusid aga peagi tinglikumad, teravmeelsed epigrammid inimeste ja nähtuste kohta ning epigrammi all hakati mõistma lühikest vaimukat luuletust.
Tõsised ja ülevad lüürika liigid on ood ja hümn – pidulikud ülistuslaulud, mille žanrierinevused on eri ajastutel seisnenud eri nüanssides, kuid mis on üldjoontes üsna sarnased. Hümniks nimetatakse ka riigi või mõne muu institutsiooni või ühenduse pidulikku esinduslaulu, samuti mõnda liiki kirikulaule.
8. Seleta, kuidas avalduvad žanritunnused lugemistekstides. Pea silmas ka tekstide kirjutamise ajastut.
9. Kuula ansambli Vennaskond laulu „Eleegia“ (sõnad Marie Myrk, muusika Allan Vainola). Arutle, mis mõttes on see laul eleegiline.
Žanrite levik ja taandumine
Eri kirjandustraditsioonid mõjutavad üksteist. Kauge mineviku teoseid või teiste kultuuride sõnakunsti tundma õppides püütakse sealseid vorme ja žanreid jäljendada. Nõnda žanrid rändavad ja teisenevad, rikastades ja muutes kirjandust, kuhu nad juurduvad. Lääne kirjanduses, sealhulgas eesti kirjanduses, on viljeldud suurt hulka žanreid, mis on aegade jooksul tekkinud Euroopa eri paigus või laenatud hoopis kaugemalt.
Ühed meil kõige enam kasutust leidnud kaugemat päritolu žanrid on jaapani luulest tulnud haiku ja tanka. Haiku koosneb kolmest värsist, millest esimeses ja viimases on viis, keskmises seitse silpi. Traditsiooniline haiku on loodusteemaline. Tanka koosneb viiest värsist (silpide arv 5+7+5+7+7).
Nii, nagu žanrid võivad mõne eeskuju mõjul laialdaselt kasutusse tulla, võivad nad ka moest minna ja käibelt kaduda. Luuakse ka tekste, mis ei kuulu mingisse kindlasse žanrisse, mida nende loomise ajal tuntakse. Iseäranis nüüdisaegsetel ning 20. sajandi lüürilistel tekstidel on sageli väga individuaalne ülesehitus, mida ei saa seostada varasemate žanritega ega üldistada mingiks kindlaks uueks žanriks. Seoseid endale tuttavate žanritavadega võib lugeja küll iga teksti puhul otsida, sest need võivad pakkuda huvitavat mõtteainet, kuid teksti žanriline liigitamine ei tarvitse iga kord õnnestuda ega olegi tingimata vajalik.
