Kuidas liigitada kirjandust?

Kirjanduslikud tekstid sisaldavad autori tundeid ja ideid ning näitavad tema sõnaseadmise oskust. Teksti vorm ja võtted, mille kasuks kirjanik otsustab, määravad ära valmiva teksti liigi. Kuidas neid liike nimetatakse?

Kirjanduses on kolm põhiliiki: luuletekstid, jutustavad tekstid ja lavatekstid. Mille järgi tekste liikideks jaotatakse ja kuidas neid ära tunda?

Alustada saab kõige ilmsemast. Luule on kirjutatud luuleridades ehk värssides, tekst jaguneb salmidesse. Nii näiteks tunnevad kõik selle õpiku alguses olevas Jüri Üdi tekstis ära luuletuse.

Luulet kui üht kirjanduse põhiliiki nimetatakse lüürikaks.

Lüürika eesmärk pole jutustada lugusid, vaid sõnastada üksikuid hetki, mõtteid või tundeid. Kuna luuleread on omavahel seotud kindla rütmi ja riimidega, öeldakse luuletekstide kohta, et need on kirjutatud seotud kõnes.

Paul-Eerik Rummo luuletuse „Mõte” esimene salm
​(vt töövihiku ülesanne 22)

Ilma riimide ja korrapärase rütmita luulet nimetatakse vabavärsiks.

Aleksander Suuman (1927—2003)

Anton Hansen Tammsaare (1878—1940) südamliku jutustuse „Meie rebane” alapealkiri on „Lugu noortele”.

Peamised jutustavad tekstid on novell, jutustus ja romaan.

Mehis Heinsaare „Kohtumine Taageperas” on novell. Novelli pikkus on mõnest mõnekümne leheküljeni, jutustatakse peamiselt ühest tegelasest ja lühikesest ajavahemikust, näiteks ühest õhtupoolikust. Novellil on tihti üllatav lõpplahendus.

Valev Uibopuu „Janu” on romaan. Kui novell on väikevorm, siis romaan suurvormina on sündmusterohkem ja mahukam, olles novellist kümneid kordi pikem. Romaanis on lisaks peategelasele kirjeldatud põhjalikult ka kõrval­tegelasi. Romaanis käsitletakse mitut teemat väga sügavalt ning lugejal on aega põhjalikult süveneda.

Jutustused on näiteks Jüri Parijõe „Teraspoiss” ja Aidi Valliku „Kuidas elad, Ann?”. Jutustuses on rohkem tegevust ja tegelasi kui novellis ja pikkuselt on see novelli ja romaani vahepeal. Jutustuse sisu pole nii tihe ega sügav kui romaanil, kõrvaltegelastele ei pöörata nii palju tähelepanu ja tegevuse kirjeldamist on jutustuses rohkem kui selle üle arutlemist.

Kreekakeelne sõna epos tähendab „sõna” või „lugu”. Sealt on tuletatud mõiste eepos, mis tähistab iidsetest aegadest jutustavat suurteost. Erinevalt teistest eepika liikidest (novell, jutustus, romaan) on eepos tavaliselt värsivormis, kuna ta on pärit muistsest ajastust, mil lugusid jutustati lauldes, korrapärases rütmis.

Laula nüüd, oh jumalanna, Peleides Achilleuse vimmast
​neetust, mis tuhat hukatust tõi ahhailaste soole,
​hulgana kangelashingi siit heitis Hadese valda,
​kuid kehad jättis neil maha kiskjaile koertele saagiks.

Vanakreeka eepose „Ilias” algus

Kirjanduse kolmas põhiliik on tekstid, mis on mõeldud laval esitamiseks – näitekirjandus ehk dramaatika.

Näidendis puudub jutustaja, kes kirjeldaks tegevuspaika ning tegelaste välimust. Näidendis on kõige tähtsam dialoog ehk tegelaste omavaheline kõne. Dialoog peab olema sisutihe, kajastama toimunud ja toimuma hakkavaid sündmusi ja ühtlasi tegelaste mõtteid ja tundeid.

Näitekirjandus sündis Antiik-Kreekas 5. sajandil eKr. Kui tänapäeval kirjutatakse näidendeid tavaliselt proosas, siis sel ajal olid näidendid värsivormis.

Sophoklese (496—406 eKr) näidend „Kuningas Oidipus” on üks maailma tuntumaid tragöödiaid. See on lugu valitsejast, kes enese teadmata tapab oma isa ja abiellub oma emaga.

Näitekirjanduse põhiliigid on komöödia, draama ja tragöödia. Komöödia eesmärk on pakkuda lõõgastavat naeru, tragöödia on aga kurb mäng, millel on õnnetu lõpp. Enamasti tõsise sisuga draama jääb nende vahe­peale ja võib sisaldada nii koomilist kui ka traagilist. Eesti näitekirjanduse tuntuim tragöödia on August Kitzbergi „Libahunt”.

Töövihiku ülesanne 22