Mõju keskkonnale

Nafta, maagaasi ja söe põletamis­protsessis tekivad heit­gaasid (nt süsihappe­gaas, metaan), mida peetakse peamiseks kasvuhoone­gaaside pideva kasvu põhjuseks. Näiteks 2014. aastal pärines energeetikavaldkonnast 88,8% Eesti kasvuhoone­gaaside kogusest, ning süsinikdioksiidi osa kasvuhoonegaasidest oli 89,8%. Need gaasid neelavad soojus­kiirgust ning töötavad nagu kasvu­hoone klaas­katus – lasevad läbi Päikeselt tulnud soojuse, kuid tagasi maailma­ruumi see enam kiirata ei saa. See põhjustab aga Maa õhu­temperatuuri tõusu ning sellist nähtust nimetatakse kasvuhoone­efektiks.

Praegu on kasvuhoone­gaaside kontsentratsioon Maa atmosfääris suurem kui kunagi varem ning kardetavasti suureneb see ka edaspidi.

Tuumaelektrijaamades toodetakse energiat enamasti uraani­aatomi, aga ka teiste looduslikult radioaktiivsete elementide tuumadest. Tuumade lõhustamise tagajärjel tekib radioaktiivne kiirgus ja vabanevad neutronid, mis omakorda lõhustavad järgmisi tuumi. Nii tekib ahel­reaktsioon, mida tuuma­elektrijaamas osatakse ohjeldada erilisest ainest neutroneid neelavate reguleerimis­varrastega. Seadet, kus uraaniga täidetud torud on vaheldumisi reguleerimis­varrastega, nimetatakse tuuma­reaktoriks. Pidevate reaktsioonide tõttu võib tuuma­reaktor minna väga kuumaks, sellepärast tuleb seda kogu aeg jahutada. Vabaneva soojus­energiaga kuumutatakse vett, millest tekkiv aur juhitakse turbiinidesse, mis käitavad elektri­generaatorid.

Tuumaelektrijaam ei plahvata, kuid reaktor võib ebapiisava jahutamise korral tugevalt üle kuumeneda ja halvimal juhul isegi üles sulada. Kui siis meetri­paksuste seintega betoon­varje vastu ei pea, satub loodusesse suures koguses radioaktiivseid aineid, mis reostavad väga suured alad ja muudavad piirkonna aasta­kümneteks elamis­kõlbmatuks.

Kuid tuumaelektrijaamade ohtlikkus ei seisne ainult võimalikes katastroofides. Pärast energia tootmist jäävad siiski alles radioaktiivsed ja mürgised jäätmed, mis tuleb lekkimis­kindlalt aasta­tuhandeteks hoiustada. Radioaktiivsete jäätmete hoidla tehakse 500 meetri sügavusele maa alla. Võimatu on aga teada, kas hoidlad peavad looduslikes ja ühiskondlikes tingimustes nii kaua vastu.

Päikesepaneeli elemente tehakse tavaliselt ränist, mida leidub palju näiteks liivas ja kivimites. Päikese­paneelide jaoks on vaja ülimalt puhast räni, see on aga väga kallis. Seetõttu on päikese­paneelide paigaldamine küllaltki kulukas ja võib ära tasuda alles 10–15 aasta pärast. Teadlased leiavad aga üha rohkem viise, kuidas päikese­paneelide kasumlikkust suurendada, ning seetõttu hakatakse päikese­energiat lähi­tulevikus ilmselt rohkem kasutama. Tänapäeval paigaldatakse räni­tahvlitele metall­ribad, mis püüavad vabanevaid elektrone. Selliste elementidega on võimalik katta näiteks maja katus või välis­seinad ning sealt saadava voolu saab suunata elektri­võrku. Päikese­paneeli eluiga on 30–35 aastat. Pärast elutsükli lõppu tuleb paneelidest tekkinud jäätmeid, milleks on räni, vask ja klaas, korralikult käidelda.