Taotluslik juhuslikkus
Loominguline müra
Free jazz’i palades puudus kindel vorm ja taktimõõt, loobuti tavapärasest harmooniast, asemele tulid juhuslikud kooskõlad.
Reeglitest vabaks
Klassikalises mõistes kõlasid selles stiilis meloodia asemel süsteemitud kõlamoodustised.
Seni olid jazz-improvisatsioonid oma vormilt küllalt reeglipärased ning peeti kinni originaalmeloodia pikkusest ja akordijärgnevusest, 1960. aastatel see traditsioon hüljati.
Esituskoosseis muutus väikseks, see võimaldas nii soolo- kui ka kollektiivset improvisatsiooni.
Kollektiivne improviseerimine andis stiilile nime
Multiinstumentalist (saksofon, trompet, viiul) Ornette Coleman (1930–2015) kutsus 1960. aastal helistuudiosse kaheksast muusikust koosneva grupi. Ilma peaaegu ühegi meloodia-, vormi- või harmooniajuhiseta ja koos improviseerides valmis pala „Free Jazz“. Samanimeline album – „A Collective Improvisation. Free Jazz“ ilmus aasta hiljem ja see andis ka uuele stiilile nime.
Coleman on öelnud: „Ma ei ütle oma ansambli liikmetele, mida teha. Lasen igaühel ennast väljendada just nii, nagu ta tahab.“ Siiski on mitmedki Colemani palad struktureeritud, need algavad ja lõpevad komponeeritud teemaga.
Ohjeldamatud hääled
John Coltrane’i (1926–1967) altsaksofoni toon oli lai, intensiivne ja võimas kõigis registrites. Coltrane’i improvisatsioonide pöörasus ja kirglikkus viis helideni, mida võib iseloomustada sõnadega „nuttev“, „ulguv“ ja „kriiskav“.
Aja jooksul tema stiil muutus. Näiteks hilisemad lood, milles Coltrane kasutab burdoonsaadet ja ebatavalisi helilaade, on mõjutatud tema huvist India ja araabia muusika vastu.
Free jazz’i suunanäitajad
- pianist Cecil Taylor
- saksofonist Ornette Coleman
- saksofonist John Coltrane
- saksofonist Eric Dolphy
- trompetist Don Cherry
John Coltrane oma plaadi nimiloos „Giant Steps“. Kuula
Kuula
Ornette Coleman. „Video Games“, katkend
Cecil Taylor. „It“, katkend
Mõtle
- Free jazz’i palades polnud kindlat
- vormi ja taktimõõtu
- akordijärgnevust
- teemat
- Multiinstrumentalist Ornette Coleman mängis
- trombooni
- trompetit
- viiulit
- kontrabassi
- saksofoni
- flööti
- Free jazz’i esituskoosseis
- muutus väiksemaks
- muutus suuremaks
- jäi samaks
- John Coltrane’i stiili mõjutasid hilisemas loomingus
- Euroopa põhjamaade muusika
- India ja araabia muusika
- Indiaanlaste muusika
Melomaanile
Arvamusi jazz’i-stiilidest
- Ajaloost on teada huvitav tõik, et Ornette Coleman ei olnud varem sugugi kursis Euroopas kasutatud vaba tonaalsusega, kuni kohtus 1959.–1960. aastatel sealsete avangardmuusikutega. Free jazz’i looja oli selleks ajaks ammu välja töötanud oma muusikalise käsitluslaadi. Nõnda pole kahtlust, et koos oma kaasmuusikutega (nt Archie Shepp, Pharoah Sanders ja Albert Ayler) seisid nemad märksa lähemal autentse bluusi harmooniavabadusele kui Euroopa nn abstraktse intellektuaalse atonaalsuse viljelejad.
- Osas ringkondades peeti free jazz’i vabanemiseks Euroopas välja kujunenud muusikasüsteemist. Nn valge maailmajao muusikavorme ja harmooniat seostati laiema – rassilise, sotsiaalse, kultuurilise ja poliitilise – mõtteväljaga.
- Free jazz purustas tavapärase džässirütmi kaks tugisammast: taktimõõdu ja meetrumi. Viimase asemele tuli pulss ja taktimõõt asendus laiade ning uskumatult intensiivsete rütmipinge-kaartega.
- Muusikaline avanemine müra suunas on seotud nii maailmamuusika suurema leviku kui ka ühiskondliku intensiivsuse üldise kasvuga. Oma rolli mängivad selles akadeemilise elektronmuusika ringkonnad. See oli periood, mil pillimeeste sõnavara ehk uute terminite hulk suurenes tohutu kiirusega.
- Osa kuulajate seas tekitas free jazz algusaegadel väärarusaama, justnagu väljendaks taoline aktiivne muusika vihkamist ja protesti. Selle tunde põrmustavad aga John Coltrane’i religioosne innukus ja hümnilaadsed kõlad, Albert Ayleri lustakas rahvapillimehe joon, Paul Bley ja Ran Blake’i naljalembene jahedus, Sun Ra kosmiline avarus ja Carla Bley mõistuspärasus.
- Service provided by Star Cloud LLC