Elus ja kunstis on kõige tähtsam silmale nähtamatu

I

Kui ma olin kuueaastane, nägin kord ühes raamatus, mille nimi oli „Tõestisündinud lood”, toredat pilti ürgmetsadest. See kujutas boamadu, kes parajasti mingit metslooma kugistab. Siin näete selle joonistuse koopiat.

Raamatus oli öeldud: „Boamaod neelavad oma saagi tervelt alla, ilma et nad seda näriksid. Siis ei jõua nad end enam liigutada ja magavad kuus kuud, niikaua kui nad oma toitu seedivad.”

Siis mõtlesin ma palju džungliseikluste üle järele ja ka minul õnnestus teha värvipliiatsiga oma esimene joonistus. Minu joonistus number 1 oli niisugune:

Näitasin oma meistriteost suurtele inimestele ja küsisin, kas minu joonistus ajab neile hirmu peale.

Nemad vastasid mulle: „Mispärast peaks kübar hirmu peale ajama?”

Minu joonistus ei kujutanud kübarat. See kujutas boamadu, kes elevanti seedib. Siis ma joonistasin boamao sisemuse, et suured inimesed aru saaksid. Neile on ju alati seletusi tarvis. Minu joonistus number 2 oli niisugune:

Suured inimesed soovitasid mul jätta nii kinniste kui lahtiste boamadude joonistamine sinnapaika ja pigem maateaduse, ajaloo, matemaatika ja grammatika vastu huvi tunda. Nii ma siis jätsingi kuueaastaselt maalikunstniku toreda elukutse maha. Minu esimese ja teise joonistuse ebaõnnestumine oli mult julguse röövinud. Suured inimesed ei saa ju ise kunagi mitte millestki aru, lastel aga on nii tüütu neile ikka ja jälle seletusi anda.

Nii ma siis pidingi endale teise ameti valima ja õppisin lennukeid juhtima. Olen natuke lennanud igal pool maailmas. Ja maa­teadusest, tõsi küll, on mulle palju kasu olnud. Oskasin kohe esimesest pilgust vahet teha Hiina ja Arizona vahel. See on väga vajalik, kui oled öösel ära eksinud.

Ma olen oma elus suure hulga tõsiste asjadega kokku puutunud. Olen suurte inimeste seltsis palju elanud. Olen neid üsna lähedalt näinud. See ei ole minu arvamust nende suhtes just eriti parandanud.

Kui kohtasin mõnda, kes mulle natuke terasemana tundus, siis tegin temaga katset oma esimese joonistuse abil, mida olen siiani alal hoidnud. Alati olen tahtnud teada saada, kas ta on tõepoolest arusaaja inimene. Aga alati vastas ta mulle: „See on kübar.” Siis ei rääkinud ma temaga ei boamadudest, ei ürgmetsadest ega taeva­tähtedest. Laskusin tema tasemele. Kõnelesin temaga bridžist, golfimängust, poliitikast ja lipsudest. Ja suur inimene rõõmustas väga, et on nii mõistlikku meest tundma õppinud.

II

Nõnda elasingi üksinda, ilma et mul oleks olnud kedagi, kellega tõeliselt rääkida, kuni ükskord, sellest on nüüd juba kuus aastat möödas, juhtus minuga Sahara kõrbes õnnetus. Miski oli minu lennuki mootoris päris katki läinud. Ja et mul ei olnud kaasas ei mehaanikut ega reisijaid, siis pidin katsuma üksipäini keerulise parandustööga toime tulla. Minu jaoks oli see elu ja surma küsimus. Joogivett jätkus vaevalt nädalaks.

Nii ma siis uinusingi esimesel õhtul liival tuhande miili kaugusel asustatud maailmast. Olin üksildasem kui merehädaline oma parvega keset ookeani. Nüüd aga võite isegi kujutleda minu üllatust, kui päevatõusu ajal üks naljakas peenike hääl mu üles äratas.

„Ole nii hea... joonista mulle lammas!” ütles ta.

„Ah?”

„Joonista mulle lammas...”

Kargasin jalule, otsekui oleks välk mind tabanud. Hõõrusin oma silmi. Vaatasin hoolega. Ja siis nägingi üpris iseäralikku mehikest, kes mind tõsiselt silmitses. See siin on parim pilt, mis mul hiljem temast õnnestus teha, aga minu joonistus pole kaugeltki nõnda kütkestav kui ta ise. See pole minu süü. Kui olin kuueaastane, siis võtsid suured inimesed minult julguse kunstnikuks hakata ja ma pole midagi joonistama õppinud, välja arvatud boamaod seest- ja väljastpoolt nähtuna.

Nii ma jäingi suurte silmadega seda ilmutust vahtima. Ärge unustage, et viibisin tuhande miili kaugusel asustatud maailmast. Minu väikemees aga ei paistnud olevat ei ära eksinud, ei surmani väsinud, ei nälja ega janu kätte suremas, isegi mitte surmani hirmunud. Ta ei olnud üldse mitte kõrbesse ära eksinud lapse moodi, kes viibib tuhande miili kaugusel asustatud maailmast. Kui ma jälle sõna suust sain, ütlesin talle:

„Aga... mis sina siin teed?”

Ta kordas üsna tasakesi, otsekui oleks see väga tõsine asi:

„Ole nii hea... joonista mulle lammas...”

Kui salapärasus juba liiga suur on, siis ei julgeta enam vastu hakata. Nii mõttetu kui see mulle tuhande miili kaugusel asustatud paikadest ja surmaohus ka tundus, võtsin taskust paberilehe ja täitesulepea. Siis aga tuli mulle meelde, et olin õppinud peamiselt maateadust, ajalugu, matemaatikat ja grammatikat, ning ma ütlesin mehikesele (pisut pahaselt), et ma ei oska joonistada. Ta jätkas endiselt:

„Sellest pole midagi. Joonista mulle lammas.”

Kuna ma polnud iialgi lammast joonistanud, siis tegin ma tema jaoks ühe neist kahest joonistusest, mida ma mõistsin.

See oli esimene boamadu. Ja ma olin väga hämmastunud, kui väikemees vastas: „Ei, ei! Ma ei taha elevanti boa kõhus. Boamadu on ju väga kardetav, elevant aga liiga suur. Minu kodu on üsna pisike. Mul on lammast vaja. Joonista mulle lammas.”

Siis ma joonistasingi. Ta vaatas seda tähelepanelikult ja sõnas: „Ei, see on ju nii haige! Tee veel üks.” Ma joonistasin.

Mu sõbrake naeratas lahkesti ja kannatlikult: „Vaata ise... see pole ju lammas, see on oinas. Tal on sarved...”

Joonistasin veel kord. Ka see pilt lükati tagasi nagu eelmisedki. „See on liiga vana. Tahan lammast, kes kaua elaks.”

Siis lõppes mul kannatus otsa, sest mootor oli vaja kiiresti lahti võtta, ja ma kritseldasin selle pildi siin ja ühmasin: „See on kast. Lammas, mida sa tahad, on seal sees.” Aga ma olin väga üllatunud, kui nägin, et minu noore arvustaja nägu lõi äkki särama:

„Just nii ma tahtsingi! Mis sa arvad, kas sellele lambale on palju rohtu tarvis?”

„Mis siis sellest on...”

„Sellepärast, et minu kodu on üsna pisike...”

„Küllap jätkub. Kinkisin sulle hästi väikese lamba.” Ta kummardus üsnapildi lähedale.

„Ta polegi nii väike... Vaata! Ta on magama jäänud.” Nõnda ma saingi väikese printsiga tuttavaks.