LIISU JA JALATSID

Liisu läks peegli ette ning asus juukseid kammima.

„Liisu, ae,” kostis korraga kingariiulilt hüüe. „Pane täna meid jalga, eks.”

Hüüdjateks osutusid ema peokingad.

„Vaadake, millised te välja näete,” porises Liisu vastu. „Te läigite nii imelikult. Ja üldse on teil üle mõistuse kõrged kontsad all. Teiega on nõme käia.”

Pane ikka meid jalga!” lunisid* kingad edasi. „Siis läheme teatrisse ja kohvikusse.”

„Urjuh!” hurjutasid* vanaema vildid nurgast. „Kas te saate minema, nurjatud! Mis te hullutate lapsest! Pai Liisu paneb hoopis meid jalga. Ja me läheme parki, istume pingile ning arutame maailmaasju. Seda, et poes on kõik kallimaks läinud ja…”

„Vildid ei ole enam moes,” tänitasid* kingad, kes ei mõelnudki nii lihtsalt alla vanduda. „Praegu patseeritakse* ikka kingadega.”

Siis lõi kogu jalatsiriiul sumisema nagu mesilastaru. Kõik jalanõud tahtsid, et Liisu just neid jalga paneks.

„Sõidame maale,” hüüdsid botikud. Nemad rääkisid hästi jämeda häälega. „Bussini on oma pool tundi aega.”

Liisu mõtles veidi järele ja küsis: „Mis me seal peale hakkame?”

„Kaevame peenrad üles,” teatasid botikud elutargalt. „Maal on värske õhk ja porilombid – mis sa hing veel ihkad!”

Kisa peale ärkasid üles ka karvased toasussid. Nad ringutasid kassi kombel ning hakkasid kohe manguma*: „Ära kuula botikuid,” nurrusid nad. „Pane hoopis meid jalga, siis võime terve pika päeva teleka ees lösutada. Järsku on multikad juba alanud? Mõtle, millest sa, Liisu, ilma jääd!”

„Suvel ei vahita telekat,” ei jätnud botikud jonni. „Suvel tehakse maatöid.”

Aga sussid ei kostnud musta ega valget. Nemad olid selleks liiga laisad.

„Botikud panevad varbad higistama,” ütlesid hoopis plätud. „Ja botikutega ei saa rannas möllata.”

„Mokk maha!” kurjustasid botikud. Plätud aga on üks õige sõnakuulmatu rahvas.