Romaan

SISUKORD

Béjari hertsogile

Eessõna
​I PEATÜKK. Mis kõneleb kuulsa hidalgo La Mancha don Quijote meelelaadist ja tegevusest
​II PEATÜKK. Mis jutustab teravmeelse don Quijote esimesest väljasõidust oma kodunt
​III PEATÜKK. Kus jutustatakse, missugusel naljakal viisil don Quijote rüütliks löödi
​IV PEATÜKK. Sellest, mis meie rüütliga juhtus, kui ta kõrtsist lahkus
​V PEATÜKK. Kus jätkub jutustus meie rüütli ebaõnnest
​VI PEATÜKK. Suurest ja lõbusast uurimisest, mis kirikisand ja habemeajaja meie teravmeelse rüütli raamatukogus toime panid
​VII PEATÜKK. Meie tubli rüütli La Mancha don Quijote teisest väljasõidust
​VIII PEATÜKK. Sellest, kui hea edu oli vapral don Quijotel hirmsas ja ennenägematus seikluses tuuleveskitega, ja ka teistest sündmustest, mida kõlbab mõnuga mäletada
​IX PEATÜKK. Kus otsustatakse ja lõpule viiakse südi viscayalase ja vapra manchalase imestamisväärne võitlus
​X PEATÜKK. Don Quijote ja ta kannupoisi Sancho Panza vahelistest naljakatest kõnelustest
​XI PEATÜKK. Sellest, mis don Quijotel kitsekarjastega juhtus
​XII PEATÜKK. Sellest, mis üks kitsekarjane jutustas neile, kelle juures don Quijote oli
​XIII PEATÜKK. Kus lõpeb lugu karjaneiust Marcelast ja jutustatakse veel teisigi sündmusi
​XIV PEATÜKK. Mis sisaldab surnud karjase ahastuslaulu ja muid ootamatuid sündmusi
​XV PEATÜKK. Kus jutustatakse õnnetust seiklusest, millesse don Quijote sattus kokkupuutel salga jõhkrate yanguaslastega
​XVI PEATÜKK. Sellest, mis juhtus teravmeelse hidalgoga kõrtsis, mida tema lossiks pidas
​XVII PEATÜKK. Kus jätkuvad need äraarvamata paljud raskused, mis vapper don Quijote ja ta tubli kannupoiss Sancho Panza läbi tegid kõrtsis, mida rüütel oma õnnetuseks lossiks pidas
​XVIII PEATÜKK. Kus kirjeldatakse Sancho Panza ja tema isanda vahelist vestlust kui ka muid jutustamisväärseid seiklusi
​XIX PEATÜKK. Teravmeelsest jutuajamisest Sancho ja tema isanda vahel, nende seiklusest surnukehaga ja muudest toredatest juhtumustest
​XX PEATÜKK. Ennenägematust ja ennekuulmatust seiklusest, mille vahva don Quijote La Manchast vähema hädaohuga lõpule viis, kui oleks teinud maailma kõige kuulsamgi rüütel

[---]

I PEATÜKK

Mis kõneleb kuulsa hidalgo La Mancha don Quijote meelelaadist ja tegevusest

Ühes La Mancha külas, mille nime ma ei hakka meelde tuletama, elas mõne aja eest üks neid hidalgosid, kel on piik relvavarnas, vanaaegne kilp, lahja hobusekronu ja hurdakoer jahi jaoks. Enam looma- kui lambalihast valmistatud olla, õhtuti harilikult lihasalat, laupäeviti munakook ajuga, reedeti läätsed, mõni metstuvi lisaks pühapäeviti – see neelas kolm neljandikku ta sissetulekutest. Ülejäänud osa kulus pühapäevariietuse, nimelt mustast kalevist kuue, sametist pükste ja sellestsamast materjalist kingade peale; argipäeviti pidas ta endale auks kanda kõige peenemast kodukootud hallist villasest riidest rõivaid. Tema peresse kuulusid majaemand, üle neljakümne aasta vana, ligemale kahekümneaastane õetütar ja üks sulane põllu- ja majatööde jaoks, kes niihästi setukat saduldas kui ka viinapuukääridega ümber käis. Meie hidalgo vanus ulatus viiekümne lähedale; ta oli tugeva kehaehitusega, kuivetanud, näost kõhn; ta armastas hommikuti vara tõusta ja oli suur jahisõber. Räägitakse, et ta liignimi olevat olnud Quijada või Quesada (selles küsimuses on lahkuminekuid autorite vahel, kes sellest asjast kirjutavad), kuigi tõenäoliste oletuste põhjal võib arvata, et ta nimi oli Quijana. Aga see ei ole meie loole kuigi tähtis; aitab sellest, kui selle jutustamisel kriipsuvõrragi tõest kõrvale ei kalduta.

Lugu on siis nii, et see ülalnimetatud hidalgo pühendas end oma jõudeajal (ja seda oli tal peaaegu aasta läbi) rüütliromaanide lugemisele niisuguse õhina ja heameelega, et peaaegu hoopis unustas jahilkäimise ja isegi oma majapidamise juhtimise. Ta huvi ja talitsematu lugemisiha läksid nii kaugele, et ta palju hanega’sid põllumaad maha müüs selleks, et võida endale rüütliromaane osta, ja nõnda kogus ta neist oma majja kõik, mis ta vähegi kätte sai. Kõige enam meeldisid talle need, mis oli kirjutanud kuulus Feliciano de Silva, sest tema proosa selgus ja tema keerulised mõttekäigud näisid talle otse pärlitena, iseäranis kui ta juhtus lugema armuavaldusi ja kahevõitlusekutseid, kus nii mitmeski kohas oli kirjutatud: „Minu mõistusele sündiva ülekohtu põhjus nõrgestab nii mu mõistust, et see põhjendab põhjust kaevata teie ilu üle.“ Ja teisal jälle: „Kõrge taevas, mis jumalikult kinnitab tähtedega teie jumalikkust, teeb teid selle väärikuse vääriliseks, mida väärib teie kõrgus.“

Niisuguseid keerulisi lauseid lugedes kaotas vaene rüütel aru. Ta nägi suurt vaeva, et neid mõista ja selgitada nende tähendust, mida ei oleks välja uurinud ega taibanud Aristoteleski, kui ta ka ainuüksi selle jaoks jälle ellu oleks ärganud.

Sisukord

PROLOOG
​kiri toimetajale
        ​TARTU-BELFAST II
​            Viimane kiri
        ​MAAILM ON IME RIIBE (koolinovell)

ROMAAN PÄEVADES

SAABUMINE (1. päev)
            Viha
​Finantsplaanist

TEINE PÄEV

KOLMAS PÄEV

NELJAS PÄEV

VIIES PÄEV
       ​TARTU-BELFAST I
​​Iirimaa
​Iirimaal
​Iirimaast
​Iirimaa

SEITSMES PÄEV
            ​Praha (Mõistuse viimased riismed)
​Lugupeetud doktor Tiinu Neimard!

KAHEKSAS PÄEV
        ​TARTU NOVELL
​​Kuu
​        KOLMJALG JA MERIHOBUKE
​        KUMMITUBA
​        SPINOZA
​        TAPEET
​        JÜRI! KUIDAS SINA SIIA SATTUSID?
​​        SÖÖKLA
​        ARM
​        SUITSURUUM
​        LOOMULIKULT
​        PAREM
​        AINUS KINDEL TÕDE ARMASTUSE KOHTA
​        MÕTE. ROTT
​        SUHTEGA ON KÕIK KORRAS
​        OLEMATU KIRI
​        SUHTEGA ON KÕIK KORRAS
​        IMF
​        PATT
​        SUHTEGA ON KÕIK KORRAS

Elud
        ​KOLMJALG

ÜHEKSAS PÄEV
        ​NALJAKAS KOER (lubatud lugu Olgast)
            ​Kiri sellest, et ma ei ole selline, nagu sa arvad
​Koer

KÜMNES PÄEV

ÜHETEISTKÜMNES PÄEV
        ​E1
​E2
​Lohutus
​ALIISE LAVASTAMINE HULLUDEMAAL
​TOPELTLÕKS
​AINULAADNE VÕIMALUS VIIBIDA MAAILMAS

KAHETEISTKÜMNES PÄEV

KOLMETEISTKÜMNES PÄEV
​PÕHJA!
​KUI SA KÕNELED ...

NELJATEISTKÜMNES PÄEV

[---]

Iirimaa

Alati, kui ma uut raamatut kirjutades jõuan umbes sinna kohta, kus jutustatav lugu peaks ennast ümber lugeja mässima, nii et see enam muidu rahu ei saa, kui peab loo enda ümbert lõpuni lahti lugema, sel saatuslikul üheksakümnendal leheküljel seega – haarab mind alati mingi lingvistiline paranoia.

Sedapuhku hakkasin ma mõtlema, et kellele võiks teose pühendada, ja mõtlesin, et elavatele ja surnutele. Mu sisemine otsingumootor teatas seepeale miljondiku sekundi pärast, et selliseid raamatuid, mis on pühendatud elavatele ja surnutele, on maailmas juba sada seitsekümmend neli tuhat, samasugust pealkirja kandvaid teoseid, mis on omakorda pühendatud kurat teab kellele, on kolm korda nii palju, igasugu lühivorme luuletustest hüvastijätukirjadeni aga mustmiljon. No selle peale ma siis hakkasingi uurima oma ebaoriginaalse pühenduse lingvistilist vormi ja leidsin selle omas partitsiipses jaotuses tõesti liiga avara olevat. Pangem tähele! Elu on antud v-/tav-kesksõnas (ehk partitsiibis), surm aga nud-/tud-kesksõnas. Mis on samas kaheldav: u-d surma lõpus võib mõista ka vastava partitsiibi rüppe sattunut substantiveeriva (ehk elustava) sufiksina. (Sufiks on eesti keeles sõnalõpukõlks.) Ma jätan nüüd vahele kõik pikad arutlused ja teisendused, mida ma sooritasin, ja panen kirja oma originaalse pühenduse, milleni lõpuks välja jõudsin:

Pühendan selle raamatu elanutele ja surevatele.

Nagu näha, pole siin muudetud kuigi palju, eesti keelt võõrkeelena õppija võiks sellise partitsiibimutatsiooniga hakkama saada ka puht kogemata, sest mingit reeglit elu ja surma õigeks kesksõnastamiseks või isikustamiseks või niisama kõlksutamiseks pole olemas. Inglise keeles oleks ebaoriginaalne vorm: for the living and the dead; minu teisendus võiks inglise keeles olla: for the lived and the dying, kuid ma ei oska vaistu järgi öelda, kas see annaks kokku sama ahta lugejaskonna kui minu „elanud ja surevad“. Ma loodan, et mu raamatut ei loe ainult need, kellele see on pühendatud. Mm. Kaalusin viimast lauset ka kujul: Ma loodan, et mu raamatut loevad ka need, kellele see ei ole pühendatud. Mõlemal kujul jäi mu vagas soovis kõlama mingi negatsiooniline noot. Ma otsustasin sellest loobuda. Ma loodan, et mu raamatut loevad need, kellele see on pühendatud. Nii on hea, nii peab jääma.

Palju selliseid lugejaid võiks olla?

Pole tähtis, mul on neile kompvek varutud. Nimelt mõttetult avar määratlus „elavatele ja surnutele“ muutub „elanuteks ja surevateks“ ümberkesksõnastamisel millekski sama ahtaks ja haruldaseks kui pruudi neitsilooris tupp esimesel mahahõikamisel.

Ma oskan kirjutada. Ma saan rikkaks. Me saame õnnelikuks. See raamat räägib sellest.