Ärkamisaeg

Aastatel 1857–1885 oli ärkamisaeg. Eesti kirjanduse areng, hariduse edendamine ja koostegemise rõõm tegid sel perioodil eestlastest kultuurse rahva. Ärkamisajal loodi juurde eesti rahvakoole, arendati lugemis- ja kirjaoskust ning asutati kultuuriseltse. Eestlased hakkasid järjest rohkem lugema ja nende oma kirjanikud pakkusid neile tekste, mis tekitasid uhkust ja väärikustunnet.

Ärkamisaja neli suurt eestvedajat olid ajakirjanik ja kirjanik Johann Voldemar Jannsen, tema tütar, kirjanik Lydia Koidula, luuletaja ja poliitik Carl Robert Jakobson ning kirikuõpetaja ja rahvaluulekoguja Jakob Hurt.

1857. aastal alustas ilmumist nädalaleht Perno Postimees, mille juht oli Johann Voldemar Jannsen (1819–1890). Ajalehe esimeses numbris oli ajalooline pöördumine lugejate poole: „Tere, armas eesti rahvas!” Nimetuse „maarahvas” asemel hakati pärast seda järjest rohkem kasutama sõna „eestlased”.

1864. aastal hakkas ilmuma Eesti Postimees, millest sai suurim eestikeelne päevaleht. Jannseni väljaannetes ei saanud rääkida poliitikast, kuna ta arvas, et Eestimaal võimutsevate baltisaksa mõisnikega tuleb hästi läbi saada. Küll aga ilmus palju kirjutisi kultuurist ja haridusest. Ajalehele kirjutasid artikleid paljud eesti kultuuritegelased, nende seas ka Kreutzwald.

1865. aastal asutati Jannseni juhtimisel mänguselts Vanemuine, millest hiljem sai esimene eesti kutseline teater. Peagi asuti tegema ettevalmistusi üldlaulupeoks. Komme korraldada selline suur rahvapidu on pärit sakslastelt. Jannseni ja tema kaaslaste mõte oli kasutada laulupidu eesti asja ajamiseks.

Otsustav aeg saabus 1869. aastal, kui möödus 50 aastat pärisorjuse kaotamisest Eesti- ja Liivimaal.

Juunikuus kogunes Tartusse Toomemäele 15 000 peolist ja 800 esinejat. Teiste laulude seas kõlas soome helilooja Fredrik Paciuse viisi ja Jannseni sõnadega „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm”, millest 20. sajandil sai Eesti riigi hümn. Üldlaulupeol kõlas ka Jannseni tütre Lydia Koidula sõnadega „Sind surmani”.