Me oleme vist eksinud

Kas sina oled NUKU muuseumis käinud? Seal on nii-nii lahe! Me käisime erinevates ruumides. Isegi lava peal ja lava taga! Ja seal oli väga palju huvitavaid asju: kostüümid, nukud, dekoratsioonid ja palju muud. Ja veel – see oli minu lemmik – me tegime seal ise nukke! Päris nukke! See oli küll keeruline ja võttis palju aega, aga nukud tulid ilusad. Iga laps võttis nuku koju kaasa võtta. Me leppisime õpetajaga kokku, et toome homme nukud kooli ja teeme nukunäituse.

Pärast muuseumit seisime vanalinnas Laial tänaval. Ma tohtisin koos Ana ja Reinuga ise koju minna. Õpetaja Laur küsis veel üle, kas me oleme kindlad, et oskame koju minna. Me ütlesime, et oskame kindlasti. Me oleme vanalinnas nii palju käinud, et teame hästi, kuidas ja kuhu minema peab. Me ütlesime teistele head aega ja olimegi kolmekesi.

Kell oli alles üks, nii et meil oli aega küll. Otsustasime, et jalutame vanalinnas natuke ringi. Alguses viisin Ana ja Reinu Gustav Adolfi gümnaasiumi juurde. Seal õppis minu ema. Pärast seda läksime Oleviste kiriku juurde. Rein rääkis, et tema on Oleviste kiriku tornis käinud. Sealt nägi ta isegi oma kodu, kuigi tema kodu on vanalinnast päris kaugel! Me leppisime kokku, et suvevaheajal tuleme kõik koos uuesti siia ja läheme torni ka.

Ana tahtis meid viia ühe ilusa kiriku juurde. Tal ei olnud küll selle kiriku nimi meeles, aga ta teadis, et see on vanalinnas ühe mäe otsas. Selle kiriku torne hüütakse sibulakupliteks. Neid tahtsime kõik vaatama minna! Jalutasime ja jalutasime, aga kohale ei jõudnud. Ana ütles: „Me peame minema mööda seda tänavat.” Mina jäin seisma: „Ei, ma arvan, et me peame hoopis siit paremale keerama, seal ju paistab mägi?!” Rein lisas: „Tegelikult peame me üldse tagasi minema ja bussiga koju sõitma, sest kell on juba palju.” Ma ütlesin vaikselt: „Aga kuidas me tagasi läheme? Kus me üldse täpselt oleme?”