Janka Lee Leis Hanna ja Aleksi lood

Aleksi võitlus hanedega

Ühe palava suvepäeva õhtul, kui vanaema oli piimasuppi keetnud, hakkasid Hanna ja Aleks paluma, et vanaema pannkooke küpsetaks. Vanaemale see mõte eriti ei meeldinud, aga Hanna vaatas talle väga kurva näoga otsa ja lisaks ütles Aleks: „Ma olen vist kaalust alla võtnud, mu püksid ei püsi enam üleval.”

„Taevake – lapsed vanaema juures näljas – uskumatu,” ütles vanaema ja vaatas külmkapi ukse vahelt sisse.

„Aga mul sai ju piim otsa! Ega ma ometi veega pannkoogitainast saa teha.” Ta vaatas kella ja ütles: „Aleks, ole nüüd hea poiss, mine jookse Naabri-Hilda juurde ja too kolmeliitrise purgiga piima.”

„Pole midagi teha – tuleb minna, aga kuidas ma neist Naabri-Hilda hanedest mööda saan?” mõtles Aleks murelikult.

Naabri-Hildal oli üle kahekümne hane. Kõik nad kõndisid vabalt Hilda aias ja väljaspool aeda ringi ning kui keegi tuli, jooksid need susistajad, kaelad pikad, tulijale vastu. Aleksile ei meeldinud see üldse. Muidugi oli ta julge poiss ja mingeid hanesid ta ei kartnud. See lihtsalt ei meeldinud talle. Ei meeldinud kohe üldse.

„Tulgu, mis tuleb! Täna ma selle hanekarja taltsutan … või siis lähen neist mööda nii, et nad mind ei märkagi,” pidas Aleks plaani.

Jalgtee, mis naabrimaja ukseni viis, läks hanede söögikohast üsna lähedalt mööda. „Peavad neid siin nagu koeri,” mõtles Aleks ja otsustas jalgteed mitte kasutada, vaid õunapuude all väikese ringi teha. Ukseni oli jäänud vaid kümme meetrit, kui suur isahani Aleksit märkas. Susistades jooksis ta Aleksi poole ja tema sabas jooksis sisisedes kogu kari. Hanedel oli ukseni lühem tee ja mõne sekundiga oli tee sissepääsu ees suletud.

Aleks jäi seisma ja hindas kiirelt olukorda. Purk segas natuke ja hakkas ärevusest higiseks tõmbunud käte vahelt maha libisema. Aleks tõmbas purgi vasaku kaenla alla, võttis luua kindlalt paremasse kätte. „Eest ära!” hüüdis ta ja vehkis luuaga. Haned ei tulnud eest ära. Piiramisrõngas ta ümber muutus aina väiksemaks.