Mööda mättaid, mullust* muru, mutimullahunnikuid astub onu Heino, jalas uhiuued kummikud. Kummikutes soojad sokid − sokid kudus tädi Kai, kellel kaunid kuldsed lokid, süda põues soe kui sai. Heino tõttab Kaie juurde − üle põllu, heinamaa. Kevadilm toob laulu suule: „Ei ole üksi ükski maa!” Heino lisab veelgi sammu, tuli takus*, jalges rutt. Äkki komistab ja kukub − nägu mullas, sassis tukk. Huul on katki, põsed kriimud, püksipõlved porised. „Oli seda nüüd veel vaja!” onu Heino toriseb. Lonkab tädi Kaie juurde, õnnetu ja kurb on meel. Kes küll sellist hädavarest peiupoisiks soovib veel? Aga Kaie hakkab kaela: „Oh, mu kallis Heinoke! Nõnda oledki mul armsam − nagu väike poisike.” Heinol särama lööb nägu, viskab jalast kummikud - nemad olid kõiges süüdi ja need mutihunnikud! „Kummikuid ei ole tarvis, parem kõnnin sokkides.” Haarab Kaie kaenlasse ning õhtu möödub rokkides.
* mullust – möödunudaastast
* tuli takus – kiirustab hirmsasti
