Kesk­konna saas­tu­mine

  • Mis saastab keskkonda?
  • Kuidas mõjutab kesk­konna saas­tumine loo­dust ja ini­meste ter­vist?
  • Milliseid kesk­konna prob­leeme esi­neb Eestis?

Jäätmejaama põleng

2023. aastal süttis Tallinnas lennu­jaama kõrval jäätme­jaam, kus käi­del­di muu hulgas oht­likke jäätmeid, näiteks õlisid ja akusid. Põleng põhjustas mitut liiki keskkonna­saastet, näiteks levis mür­gine suits ja plahvatanud kütuse­mahutitest voolas vee­kraavi vedel­kütust. Kuna põleng saadi kiiresti kont­rolli alla, siis kesk­konna ulatus­likku saas­tumist ei toimunud.

Jäätmejaama põlengu tõttu levis kesk­konda mürgist suitsu.

Kahjulikud ained keskkonnas

Teaduse ja tehno­loogia areng on võimal­danud inimeste arvul kas­vada ning elu kvali­teeti paran­dada. Paraku on sellega kaas­ne­nud ka paljude keskkonna­problee­mide teke või süve­nemine. Inimesed saavad loodus­varade kasuta­misest isik­likku kasu, kuid sellega kaas­ne­vate problee­mide eest vastu­tust tihti ei võta. Taga­järjeks on keskkonna saastu­mine, s.o kahju­like ainete sattu­mine kesk­konda. Kesk­konna saastu­mise eest on vastu­tavad kõik heaolu­ühis­konna hüvede tar­bi­jad ning olu­korra paran­da­miseks on vaja riik­likku kontrolli ja rahvus­vahelisi kokku­leppeid.

Hoolimatu ümber­käimine prügiga muudab kesk­konna prügi­mäeks.

Keemial on ühis­konna aren­gus oluline roll, ent kemi­kaalide väär­kasu­tamine on põhjus­tanud ka kesk­konna saas­tumist. Siiski võimal­dab keemia keskkonna­prob­leeme kont­rolli all hoida ja neid leeven­dada. Näiteks on paljude keemi­kute iga­päeva­tööks toidust, veest, õhust jm võetud proovide analüü­simine ja saaste­ainete sisal­duse määra­mine. Keemi­kutel on tähtis üles­anne: luua uusi loodust hoidvaid või taas­kasu­tatavaid mater­jale ja sääst­liku­maid tehno­loogiaid.

Veeproovide võtmine ja analüüsimine võimaldab tuvas­tada kesk­konna­reostust. Näiteks võeti pärast jäätme­jaama põlen­gut keskkonna­reostuse tuvas­tamiseks Ülemiste jär­vest vee­proove.

Keskkonna saastumine on

  • kahjulike ainete sattumine keskkonda metsloomade elutegevuse tagajärjel.
  • kahjulike ainete sattumine keskkonda loodusnähtuste tagajärjel.
  • kahjulike ainete sattumine keskkonda inimtegevuse tagajärjel.

Väävli- ja lämmastiku­oksiidid ning happe­sademed

Väävli- ja lämmastiku­oksiidid (nt SO2, NO2) on happe­lised oksiidid, mis õhku sat­tu­des rea­geeri­vad vihma­veega ja põhjus­tavad happe­sademeid. Happe­sade­meteks peetakse tava­lise vihma­vee pH-st oluliselt mada­lama pH-ga (pH < 5) sade­meid. Happe­sademed hävi­tavad taimi, vee-elustikku ja ehi­tisi ning kiiren­davad metal­lide korro­siooni. Kesk­konnale kahju­likud väävli- ja lämmastiku­oksiidid satuvad õhku neid ühen­deid sisal­davate kütus­te põle­misel, vähe­ses koguses ka vulkaani­pursete ja äikese ajal.

Lämmastiku oksiidide (NOx) ja SO2 paiskumine õhku põhjustab happesademeid.
Happesademete tõttu kaotab okas­puu okkad, väheneb puu­tüvel kasva­vate samb­like liigi­rikkus ning taimed muutuvad teis­tele keskkonna­teguritele ja kahju­ritele vastu­võt­likumaks.
Uue aja seitsme maailma­ime hulka kuuluvat Taj Mahali mausoleumi ohustavad ilmastiku­nähtused, kesk­konna saastamine ja liiga suur hulk turiste. Kaunis haud­ehitis on kaetud valge marmoriga, mida teiste tegurite kõrval mõjutavad oluliselt just happe­sademed.

Happesademeid põhjus­tavate gaaside õhku pais­kamist on suhte­liselt kerge vähen­dada. Näiteks tuleb väl­tida suure väävli­sisal­dusega kütuste põleta­mist või muun­dada tek­kinud kahjulik SO2 keemi­listes reakt­siooni­des mõneks kahju­tuks aineks (nt CaSO4). Täna­päevaste autode katalü­saatorid lagun­davad ka kütuste põle­misel tek­kivat lämmastik­oksiidi.

Väävli- ja lämmastikuoksiidid onoksiidid, mis õhku sattudes põhjustavad happesademeid. Happe­sademeteks peetakse tavalise vihmavee pH-stpH-ga (pH<5) sademeid.

  • Fossiilsete kütuste põletamine tööstustes
  • Fosfor- ja lämmastikväetiste kasutamine
  • Vulkaanipursked
  • Elavhõbeda ja kulla kaevandamine
  • Fossiilsete kütuste kasutamine automootorites

Peened osakesed

Õhus leidub tahkeid või vede­laid mikros­koopilisi osakesi, mis võivad päri­neda loodus­likest allika­test või tek­kida kütu­se põle­misel kas katla­majades, auto­mootorites, ahjudes või tee­katte ja auto­kummide kulu­misel. Peened osa­kesed (läbi­mõõduga ~10 μm või vähem) satuvad ker­gesti kopsu­desse, üli­peened osa­kesed (< 2,5 μm) jõuavad aga kopsu­alve­oolidesse, ultra­peened osa­kesed (< 100 nm) võivad tun­gida juba otse vere­ringesse. Need osa­kesed suuren­davad ohtu haiges­tuda südame- ja hingamis­teede haigus­tesse ja lühen­davad ini­meste eelda­tavat eluiga.

Euroopa Keskkonna­agentuuri andmetel on õhu­saaste kõige suurem keskkonna­risk. Peente osa­keste sat­tumine inim­organismi põhjus­tas Euroo­pas aastal 2021 üle 250 000 enne­aegse surma, mis olid peami­selt tingitud südame- ja kopsu­haigustest.
Selleks et puidu põleta­mise tulemu­sena ei tekiks pee­neid osakesi, peab ahi olema hea tõm­bega, korst­nat tuleb regulaar­selt puhas­tada, ei tohi põle­tada märgi puid ega siib­rit liiga vara sul­geda.
  • Peened osakesed (≤10 μm)
  • Ülipeened osakesed (<2,5 μm)
  • Ultrapeened osakesed (<100 nm)
  • satuvad kergesti kopsudesse
  • jõuavad kopsu­alveoolidesse
  • võivad tungida otse vere­ringesse

Mürgised metalli­ühendid looduses

Inimtegevuse taga­järjel satub kesk­konda mitme­suguseid mürgi­seid metalli­ühendeid, näiteks plii-, kaad­miumi- ja elavhõbeda­ühendid, mis võivad olla kahju­likud isegi väike­ses kogu­ses, kuna akumu­leeruvad organis­mides.

Eestis on veelinnu­jahil ja märg­aladel keelatud kasu­tada plii­haavleid, sest linnud võivad toitu otsi­des vee­kogu põhja sat­tu­nud haav­leid alla nee­lata ja nii satu­vad mürgi­sed plii­ühendid toidu­ahelasse.
Läänemerre satuvad kaad­miumi- ja elav­hõbeda­ühendid peami­selt fossiil­sete kütus­te põleta­mise taga­järjel.
Inimesed saavad elav­hõbeda­ühendeid peami­selt toidust, ena­masti kala­dest ja koorik­loomadest, sest elav­hõbeda­ühendid kogu­nevad mere­andi­desse.
Elavhõbedaühenditega tihti kokku puutu­des võib tek­kida neuro­loogi­line hai­gus ere­tism. Selle tun­nu­sed on ärri­tuvus, depres­sioon, häbe­lik­kus ja äärmus­li­kel juhtu­del ka ise­loo­mu muu­tused, hallutsinat­sioonid ja mälu­kaotus. Ere­tism on tun­tud ka kui hul­lu kübar­sepa sünd­room, sest see haigus oli 18.–19. sajan­dil levinud kübar­seppade hulgas, kes tööt­lesid vilti elav­hõbeda­ühendi­tega. Ka Lewis Carolli raa­matu „Alice Imede­maal“ tege­lane Hull Kübar­sepp on tõe­näoliselt loodud sellest sün­droo­mist inspi­reerituna.

Pliiühendid kahjustavad paljusid elun­deid ja närvi­süsteemi, mis­tõttu ei kasu­tata 20. sajandi lõpust plii­lisan­diga auto­kütust pea­aegu üheski riigis. Plii­saaste alli­kaks võib olla ka plii kaevan­damine, auto­akud, vanad vär­vid või plii­haavlid.

Väga ohtlikud metalli­ühendid on veel kaad­miumi- ja elav­hõbeda­ühendid. Kaad­miumit ja selle ühen­deid kasu­tatakse akudes ja värvi­pigmen­tides ning sel­lega võib kok­ku puu­tuda näi­teks metalli­tööstu­ses töö­tades või tubaka­suitsu sisse hinga­tes. Kaad­miumi­ühendid kahjus­tavad neere, kopse ja luid. Elav­hõbeda­ühendid satuvad kesk­konda näiteks kivi­söe põle­tamise, elav­hõbeda ja kulla kaevan­damise ning teatud kemi­kaalide toot­mise käigus. Elav­hõbeda­ühendid kahjus­tavad närvi­süsteemi, põhjus­tades taju- ja mõtle­mis­häireid, mälu nõrge­nemist ja nõdra­meelsust. Elav­hõbeda­ühendid on kahju­likud ka mitme­tele organi­tele, eriti neeru­dele.

Veereostus

Looduslikud vee­kogud on tundli­kud fosfori- ja lämmastiku­ühendite suhtes. Fosfori- ja lämmastiku­ühendeid on vaja tai­me­de kasva­miseks, ent kui neid on liiga palju, rikas­tub vee­kogu toite­elemen­tidega ehk eutro­feerub. Vee­taimes­tik hak­kab voha­ma, vee läbi­paist­vus vähe­neb ning lõpuks kas­vab vee­kogu kinni. Kui liiga suur kogus sur­nud taim­set massi lagu­nema hak­kab, jää­vad kalad ja teised vee­orga­nismid hapniku­puudu­sesse ja võivad sur­ra.

Neitsijärv Otepääl on tuge­vasti reos­tunud ja eutro­feerub.

Fosfori- ja lämmastiku­ühendid satu­vad vee­kesk­konda eel­kõige inten­siivse põl­lu­majan­dus­liku tege­vuse käi­gus. Loodus­likesse ja tehis­likesse vee­kogu­desse või­vad jõu­da ka töös­tus­likud ning olme­heit­veed. Need reos­tavad vee­kesk­konda, sest sisal­davad näi­teks mürgi­seid metalli­ühen­deid ja mitme­sugu­seid orgaa­nilisi ühen­deid. Vee puhas­tami­sega saab vähen­dada nii eutro­feerumist põhjus­tavate ele­men­tide kui ka muu­de saaste­ainete hul­ka vees.

Reovee puhas­tamine on kee­ru­line ja mitme­etapi­line prot­sess. Esmalt eemal­datakse mehaa­nilise puhas­tamise käi­gus reo­veest suure­mad tah­ked jäät­med ning seti­tamise ja filtri­mise teel vabane­takse peene­mast tah­kest mater­jalist. Bioloo­gilise puhas­tamise käi­gus lagun­davad mikro­orga­nismid reo­vees orgaa­nilisi aineid ning seo­vad endasse fosfori- ja lämmastiku­ühendeid. Kui vaja, raken­datakse ka kee­milisi meeto­deid, näiteks sades­tatakse fos­faate mitte­lahus­tuvate soola­dena või töödel­dakse vett osooni või kloori­ühendi­tega.

Paljassaare reovee­puhastus­jaamas puhas­tatakse Tallinna ja selle ümb­ruse val­dade reo- ja saju­vett, kasu­tades mood­sat ja keskkonna­hoid­likku ­tehno­loogiat. Iga päev puhas­tatakse seal 130 000 m3 reo­vett.
  • Veekogu rikastub toiteelementidega.
  • Veekogu toitainete sisaldus väheneb.
  • Veetaimestik hävib.
  • Veetaimestik hakkab vohama.
  • Vee läbipaistvus väheneb.
  • Vee läbipaistvus suureneb.
  • Veekogu kasvab kinni.
  • Bioloogiline puhastamine
  • Keemilised meetodid
  • Mehaaniline puhastamine
  • Setitamine ja filtrimine

Saasteprobleemid Eestis

2022. aastal oli Eesti kasvu­hoone­gaaside heit­kogus ela­niku kohta 10,6 CO2 ekvivalent­tonni, samal ajal oli Euroopa Liidu kesk­mine näi­taja 7,0 tonni aas­tas. Suurim kasvu­hoone­gaaside allikas Eestis on energia­sektor, mis hõlmab nii elektri- kui ka sooja­tootmise, aga ka trans­pordi, töös­tuse ja kütuste kasu­tamise põllu­majan­duses. Peami­seks saaste­allikaks Eestis on põlev­kivi­tööstus, kus peale kasvu­hoone­gaaside tekib hulga­nisti tah­keid jäät­meid.

Kiviõli tuhamägi koos­neb põlev­kivi toot­misel tek­kinud pool­koksist. Nüüd­seks on Kivi­õli ja Kohtla-Järve pool­koksi­mäed keskkonna­hoidlikult sule­tud ega tohiks enam vee- ja õhu­reostust põhjus­tada.

Sademete pH jääb Eestis loodus­liku tase­me lähe­dale. Õhk on Eestis võrdle­misi puhas, mõnin­gaid problee­me on tihe­dama liik­luse ja ahi­küttega linna­piir­kondades ning suure­mate maan­teede lähe­duses.

Veekogude eutro­feeru­mine on Eestis suur probleem. Eesti sise­vee­kogud on madalad ja toitaine­terohked ning paljude näita­jate põhjal saab järel­dada, et nende öko­loogi­line seisund on kesine või lau­sa halb. Peale eutro­feeru­mise on problee­miks ka see, et vees on liiga palju orga­nisme kahjus­tavaid aineid (nt mürgised metalli­ühendid ja kloori sisal­davad süsiniku­ühendid).

Ka Läänemerd võib vaa­delda kui suurt ma­dalat järve, mille vee­vahetus on aeg­lane ja mis on tihe­da asus­tusega ümbrit­setud. See­tõttu on Lääne­meri saaste­ainete suh­tes väga tund­lik.
      • Peened osakesed
      • Veekogude eutrofeerumine
      • Kasvuhoonegaasid
      • Happesademed

      Ma tean, et ...

      • Keskkonna saastumine on kahju­like ainete sat­tu­mine kesk­konda inim­tegevuse taga­järjel.
      • Happesademed on tava­lise vihma­vee pH-st oluliselt mada­lama pH-ga (pH < 5) sade­med.
      • Eutrofeerumine on veekogu rikas­tumine toit­aine­tega, eel­kõige fosfori- ja lämmastiku­ühendi­tega, mille tule­mu­sena hak­kavad voha­ma veti­kad ja vee­taimed.

      Jätan meelde

      Küsimused ja ülesanded

      1. Seleta, mis põhjus­tab kesk­konna saastu­mist.
      2. Too näiteid, kuidas aitab keemia vähen­dada kesk­konna saastu­mist.
      3. Kuidas tekivad happe­sademed?
      4. Miks on ohtlik sisse hin­gata peeneid osakesi?
      5. Uuri internetist, miks lisati varem mootori­kütustele plii­ühendeid.
      6. Arutlege klassikaaslas­tega, millises seisu­korras on teie kodu­kohale lähi­mad vee­kogud.