Ühiskonna peegeldus
Uus kohtumispaik on Chicago
Chicagost sai uus jazz’i-keskpunkt pärast seda, kui USA astus I maailmasõtta ja New Orleansi meelelahutusasutused Storyville’is suleti. New Orleansi jazz’i ja dixieland’i stiil jätkusid Chicagos.
Bluus põimub jazz’iga
1920. aastad Chicagos olid klassikalise bluusi tippaeg. Muusikute loomingus peegeldus suurlinna meeletu elutempo ning bluus väljendas rassilisest diskrimineerimisest tulenevaid probleeme kõige selgemini. Bluusi sugemetega jazz meelitas musitseerima ka valgeid keskkooliealisi noori ning nende ansambel Austin High School Gang muutus noorte talentide ja uue muusikastiili taimelavaks.
Tänu fonograafi populaarsuse kiirele kasvule levisid jazz-muusika esimesed salvestused.
Ajastu hõng. Kuula
Nõudlikum kõlapilt
Valged muusikud lisasid jazz’ile tehnilise viimistletuse, harmoonilise keerukuse ning arranžeeringud. Viimane muutus vajalikuks just 1920. aastate lõpupoole, kui orkestrid hakkasid suurenema.
Chicago jazz’is kasvas soolo tähtsus ning esile tõusis pillimehe virtuoossus. Põhiliseks võtteks kollektiivsete soolode asemel said nn break’id, kus orkester vaikis solisti improviseerimise ajal. Kollektiivsed soolod säilisid pala alguses ja lõpus.
Marsilik rütm asendus sujuvamaga, oli tunda pigem bluusi kui ragtime’i mõjutusi. 1920. aastate lõpu Chicago jazz valmistas ette svingi tulekut.
Sümfooniline jazz
Orkestrijuht Paul Whitemani tellimusel kirjutas Ameerika helilooja George Gershwin teose klaverile ja orkestrile „Rhapsody in Blue“, mis tuli esmaettekandele 1924. aastal ja tõi hiljem heliloojale maailmakuulsuse. Klaveripartii kõlas autori enda esituses.
Nii hakati seoses Whitemani orkestriga rääkima mõistest sümfooniline jazz.
Saksofoni tulek
Alates Chicago stiilist leiab jazz-orkestris koha saksofon, mis kujuneb hiljem omamoodi jazz’i sümboliks. Instrument, millel on vaskpuhkpilli jõud ning puupuhkpilli paindlikkus, sobis jazz-muusikasse suurepäraselt.
Esile kerkis esimene jazz’i-maailma saksofonivirtuoos – tenorsaksofonist Bud Freeman.
Pilligruppide kahekõne
Pianist ja orkestrijuht Fletcher Henderson (1897–1952) jagas orkestri pilligruppideks ning lõi nende tämbrilise vastandamisega täiesti uue orkestristiili. Säärane saksofonide ja vaskpillide rühma nn vestlus meenutas afroameerikalikust muusikast tuntud eeslaulja ja koori dialoogi. Rütmigrupi hooleks jäi svingilikult õõtsuva pulsi hoidmine.
Henderson töötas välja ka arranžeerimise põhimõtted suurele koosseisule.
Tema orkestrist kerkis esile palju silmapaistvaid soliste, näiteks tenorsaksofonist Coleman Hawkins (1904–1969).
Fletcher Hendersoni orkester aastal 1925. Kuula
Tantsuorkestrite menu
Orkestrid hakkasid oma repertuaari võtma poplugude jazz’i-stiilis seadeid. Jazz’ist sai müügiartikkel meelelahutusäris.
Ülipopulaarse tantsuorkestri juhiks oli Paul Whiteman (1890–1967), kelle orkestris mängis palju esmaklassilisi muusikuid, nagu näiteks kornetist Bix Beiderbecke, kitarrist Eddie Lang jpt.
Duke Ellington
Duke Ellington viib jazz’i maailma
Edukas pianist ja orkestrijuht Duke Ellington (1899–1974) viis aastal 1932 oma orkestri maailmatuurile, muu hulgas esineti esimest korda Euroopas.
Džunglistiili looja
Duke Ellington tegutses põhiliselt New Yorgis Cotton Clubis Harlemis. Enamik tema teoseid sündis orkestri improvisatsioonilises koostöös. Lood algasid klaverisoologa, millega ühinesid ülejäänud muusikud.
Duke Ellington on korduvalt väljendanud uhkust oma nahavärvi üle. Ta on öelnud, et tajub muusikat kui mälestuste transformeerumist helideks. Üheskoos muusikute Miley ja Nantoniga lõi ta oma nn džunglistiili, kus trompeti ja trombooni ekspressiivsed urisevad helid meenutavad džungliöös kostvaid hääli.
Ta oli viljakaim selle žanri helilooja läbi aegade. Näiteks palad „Mood Indigo“, „I Don’t Mean a Thing“ jt on saanud jazz’i-klassikaks.
Jazz mõõdab vabadust
Duke Ellingtoni 70. sünnipäeval andis president Nixon Valges Majas muusikule üle Ameerika vabadusmedali.
Duke Ellington on öelnud: „Jazz on väga hea vabaduse baromeeter.“
Kuula
Duke Ellington, Barney Bigard, Irving Mills. „Mood Indigo“, katkend
George Gershwin. „Rhapsody in Blue“, katkend
Mõtle
- Duke Ellington
- Fletcher Henderson
- George Gershwin
- Bud Freeman
- Viis orkestri maailmatuurile
- Vastandatud pilligrupid
- Mõiste „sümfooniline jazz“
- Virtuoos jazz-saksofonil
- Orkestri vaikimine solisti improviseerimise ajal on
- pause
- break
- crack
- Chicago jazz’is kasvas
- solisti tähtsus
- orkestri tähtsus
- dirigendi tähtsus
- Esimesed muusika salvestamised teostati
- fonogrammiga
- heliograafiga
- fonograafiga
- Orkestrisse lisandus
- elektrikitarr
- saksofon
- marimbafon
Märka
„Black and Tan Fantasy“
Duke Ellington ja tema orkester salvestasid pala „Black and Tan Fantasy“ 1927. aastal. Muusika põhineb tüüpilisel 12-taktilisel bluusi vormiskeemil ja on kirjutatud B-duuris. Lugu algab sissejuhatava akordiga.
Kuula pala ja jälgi 12-taktilist chorus’t juuresoleva skeemi alusel.
- Sordiiniga kornet
- Sordiiniga kornet
- Klaverisoolo
- Sordiiniga tromboon
- Sordiiniga kornet kuni 10. taktini
- 4-taktiline lõpuosa, mis põhineb Fryderyk Chopini tuntud leinamarsi teemal
- Missuguses chorus’es varieeritakse harmooniajärgnevust kõige enam?
- Püüa kirjeldada kõlasid, mida tekitatakse vaskpuhkpillidel sordiine kasutades. Pane tähele urisevat kõla, mis tekib, kui kasutada kausikujulist sordiini kornetil ja tromboonil.
- Kirjelda, mille poolest erinevad 1. ja 2. chorus’e dünaamika.
- Mida teeb orkester klaverisoolo ajal?
- Mille poolest erineb 5. chorus eelnenutest? Missugust pilli kasutatakse basspillina?
Duke Ellington. „Black and Tan Fantasy“
