Kuidas kirjutada arutlust?

Kirjutades on kolm peamist võimalust: kirjeldamine, jutustamine ja arutlemine. Raskusastme poolest ei ole need võrdsed, sest tegemist on eri lähenemisviisidega. Vaatame, kuidas tuleks kirjutada Juhan Liivi luuletuse „Eile nägin ma Eestimaad” põhjal nii kirjelus, jutustus kui ka arutlus.

Kirjeldamine

on loominguline töö. Milline pilt tekib 20. sajandi alguse Eestimaast Juhan Liivi luuletuse põhjal? Mida raudteel sõitja rongiaknast näeb? Kuidas kujutab kirjutaja ette talusid, hurtsikuid ja saunasid — millised need täpsemalt on? Kirjutaja peab tööle panema oma fantaasia ja lisama omalt poolt värvi sellele, mida on kirjeldanud Juhan Liiv. Eesmärk on olla üksikasjalik ja anda sõnadega edasi peas tekkivat kujutluspilti.

Jutustamine

on samuti loominguline, aga veidi keerukam, sest nüüd peab kirjutaja tegema kirjelduse põhjal loo, näiteks kujutama ennast või kedagi teist (näiteks Juhan Liivi) raudteel sõitmas. Kui Juhan Liiv keskendub luuletuses sellele, mis rongiaknast paistab, siis võib kirjutaja jutustada ka sellest, mis toimub rongis sees. Võimalik on mõelda veel tegelasi juurde ja panna neid midagi tegema. Loomingulisi võimalusi on veel: võib jutustada näiteks hoopis sellest, kuidas õpilane loeb luuletust „Eile nägin ma Eestimaad!” ning vaatab seejärel oma koduaknast välja ja jutustab sellest, mida ta seal näeb (loodus või linnaliiklus, inimesed tänaval jne).

Arutlemine

tähendab tegelemist probleemiga. Nüüd pole enam oluline mitte ainult see, mida Juhan Liivi luuletus meile kujutab või jutustab, vaid ka küsimused ja järeldused, mis sellest kerkivad. „Eile nägin ma Eestimaad!” esitab probleemina Eesti raske olukorra. Mis sellele probleemile luuletuses osutab? Arutlus peab sisaldama üksikuid värvikaid näiteid (viletsas olukorras saunad ja taluhooned). Üksikasjade põhjal peab arutluses tegema järeldusi (kui viletsas olukorras on elumajad ja saunad, siis järelikult on kehvas seisus ka inimesed, kes nendes elavad) ja üldistusi (vaestest inimestest hoolitakse harva, neil on raske hakkama saada) ja andma hinnanguid (kuidas kirjutaja sellesse suhtub). Lisaks on võimalik võrrelda eri ajastuid ja arutleda, kuidas paistab enam kui saja aasta tagune Eesti praeguse Eestiga võrreldes. Lõpetuseks teeb kirjutaja kokkuvõtte: mida tähendab vaesus, kuidas sellesse suhtutakse ja mida pakub kirjutaja ise lahenduseks.

Vähe on kirjatöid, kus nii ülesehitus, sõnavara kui ka mõtted on kõik võrdselt suurepärasel tasemel kirja pandud. Kirjutaja, kes on tugev loogilises mõtlemises, ei pruugi alati leida värvikaid näiteid. Mõni teine, kes on suurema lugemuse ja laiema silmaringiga, ei suuda jällegi oma mõtteid kõigile arusaadavalt kirja panna. Kõiki külgi endas kui kirjutajas on aga võimalik parandada. Kirjalik arutlemisoskus on õpitav, kuid selleks tuleb harjutada – nagu ka klaverimängu, trikirattasõitu või ristpistes tikkimist.

Kirjutamisblokk

Kirjutades on tihtipeale takistuseks kirjutamisblokk: nõutuse ja oskamatuse tunne, mis tekib, kui oleme silmitsi tühja leheküljega. Kuidas alustada? Ükski lause ei tundu alustuseks päris õige olevat. Mõtlemine kiilub kinni ja nii mõnelgi võib tekkida tahtmine küsida: „Palun lihtsalt öelge mulle, mida ma siia kirjutama pean?”

Kirjutamisblokk on psüühiline nähtus. Seda esineb ka elukutselistel kirjanikel. Bloki eemaldamiseks on hulk võtteid. Üks võimalus on teha teema kohta mõistekaart või nimekiri, kuhu paned kirja kõik teemaga seostuvad märksõnad. Aga on praktilisemaid viise.

Vaidle vastu!

Oletame, et teemaks on „Noored ja kirjandus”. Kirjuta lehekülje esimesele reale väide: „Noored ei loe piisavalt kirjandust.” Järgmisele reale kirjuta väide, mis vaidleb eelmisele vastu ja kasutab selleks uusi mõtteid: „Noored loevad küll, aga mitte kohustuslikku kirjandust.” Jätka samas vaimus: „Noored loevad tegelikult mõnikord ka kohustuslikke raamatuid, aga ainult neid, mis on huvitavad.” Nüüd saab juba küsida: „Aga mis teeb noore jaoks raamatu huvitavaks?” Nagu näha, jõuad endale vastu vaieldes üsna kiiresti mõne sisuka küsimuseni, mille üle saab põneval moel arutleda. Jätka iseendaga arutlemist niikaua, kuni kirja on saanud sinu arvates piisavalt palju näiteid ja mõtteid, mida saab kirjutamisel kasutada.