Just meie maise elu poolel rajal
end äkki leidsin keset sünget metsa,
sest õigelt teelt ma olin eksi läinud.
Iphigeneia Aulises
1. Tutvu lühikokkuvõttega Trooja sõja müüdi sisust.
2. Milliseid seiku sellest käsitletakse lugemistekstides?
Lühikokkuvõte Trooja sõja müüdi sisust
Jumalannad Hera, Athena ja Aphrodite paluvad Trooja printsil Parisel otsustada, kes neist on kõige ilusam, ja pakuvad igaüks Parisele mingit meelehead. Aphrodite lubab talle maailma kauneima naise – Helena, kes on Sparta kuninga Menelaose abikaasa. Paris langetab otsuse Aphrodite kasuks.
Menelaos, kellelt Paris on abikaasa röövinud, kavandab sõjakäiku Trooja vastu. Tema vennast Agamemnonist saab kreeklaste peamine väejuht. Sõjakäiguga ühineb hulk teisi valitsejaid, nende seas Odysseus ja Diomedes, kes kavalusega leiavad üles ja värbavad kaasa ka Achilleuse, kelle kohta on ennustatud, et temata kreeklased Troojat ei võida.
Kreeka väed kogunevad Aulise sadamas, kuid ei saa laevadega teele asuda, sest valitseb tuulevaikus. Ennustaja Kalchas teatab, et tuul tõuseb, kui Agamemnon ohverdab jumalate lepitamiseks oma tütre Iphigeneia. Agamemnon kõhkleb, kuid soostub lõpuks.
Kreeklased sõidavad Trooja alla ning piiravad linna kümme aastat.
Achilleuse ja Agamemnoni vahel tekib tüli sõjasaagi pärast. Solvunud Achilleus keeldub edasi võitlemast. Tema sõber Patroklos püüab teda lahinguväljal asendada, kuid langeb Trooja kangelase Hektori käe läbi. Achilleus naaseb võitlusse ja tapab Hektori. (Sellest jutustab Homerose eepos „Ilias“.)
Odysseus ja Diomedes tungivad salaja Troojasse ning röövivad pallaadioni – jumalanna Athena kuju. Athena oli Trooja peamine kaitsja ning ennustuse kohaselt ei saanud Trooja seni langeda, kuni kuju omal kohal oli.
Odysseusele tuleb mõte ehitada suur puust hobune, peita sinna sisse rühm sõjamehi ning teeselda, nagu oleks ülejäänud kreeklased tagasi tõmbunud ja hobuse troojalastele kingiks jätnud. Trooja ülempreester Laokoon hoiatab troojalasi kreeklaste kingi eest, kuid kreeklasi toetav jumalanna Pallas Athena saadab maod, kes tapavad Laokooni. Troojalased peavad seda märgiks, et Laokoon eksis, ja toovad puuhobuse linna. Öösel väljuvad sealt kreeklaste sõdalased, avavad kaaslastele linnaväravad ning kreeklased vallutavad Trooja.
Osa troojalasi pääseb laevadega merele, nende seas Aineias (ladinapäraselt Aeneas), kes jõuab pärast hulka seiklusi Apenniini poolsaarele ning paneb aluse Rooma riigile. (Sellest jutustab Vergiliuse eepos „Aeneis“.)
Merel eksleb kaua ka kreeklaste kangelane Odysseus, kel kulub koju Ithakale jõudmiseks kümme aastat, mis toovad talle palju seiklusi, kuni tema abikaasa Penelope ja poeg Telemachos teda kodus ootavad. (Sellest jutustab Homerose eepos „Odüsseia“.)
Agamemnon
Menelaos, sind kiidan, et sa vastu ootusi
nii õigelt rääkind oled kui mees, kes palju väärt.
Võib vaenuvimmgi naiste tõttu vendadel
ju tõusta või kui rikkust peaksid tahtma ka.
Ma küll ei salli, kui peab suhteid rikkuma,
kuid vastu võtma pean ma karmi saatuse
ja tütre tapma, valama verd ja mõrvama.
Menelaos
Misjaoks? Kas keegi sundis sind, et tapma pead?
Agamemnon
Ahhaia väed on tervenisti selle poolt.
Menelaos
Ei, kui sa saadad Argosesse tütre taas.
Agamemnon
Ei märkaks praegu nad, kuid varsti märkaksid.
Menelaos
Mis sest? Ei pruugi rahvamassi karta sul.
Agamemnon
Teeb Kalchas teatavaks oraakli meestele.
Menelaos
Ei tee, kui enne kaob ta, see ju kerge on.
Agamemnon
See endemeeste punt vaid ihkab hullu au.
Menelaos
Ei kahju, ei ka mingit kasugi tõuse neist.
Agamemnon
Kas sa ei karda siis, mis võib mul juhtuda?
Menelaos
Kui sa ei ütle, kuidas saan ma aimata?
Agamemnon
Küll kõike teab, kes põlvneb Sisyphose soost.
Menelaos
Ei meile kahju tuua saa Odysseus.
Agamemnon
Ta ikka riukalik, end rahva järgi seab.
Menelaos
Auahnust on tal küllalt, hirmus nurjatut.
Agamemnon
Sa mõtle, kui ta seisab argoslaste seas,
oraaklist räägib, millest Kalchas teavitas,
Artemisel’ et ohvrit tooma nõustusin
ja petsin siis, ta haarab kaasa terve väe,
et tappa sind ja mind, ja neiu surmama
argiivid peavad. Kui ma siiski pääseksin,
mu kätte saaksid Argoses, nad lammutaks
Kükloobi müürid, laastaks linna, terve maa.
See kõik ju vaevab mind, ma tõesti õnnetu,
mis kitsikusse jumalad mind küll saatnud on.
3. Milles seisneb Agamemnoni kitsikus?
4. Miks ta otsustab ohvri ikkagi tuua?
[---]
Iphigeneia
Mu isa, nii suur on rõõm, sind pole ma kaua näind.
5. Kuidas mõjutab lugemiselamust siin stseenis see, et lugejale on Agamemnoni kavatsus teada, aga Iphigeneiale mitte?
Agamemnon
Ja minagi sind, me mõlema eest sa räägid ju.
Iphigeneia
No tervist, isa, on hea, et mind sa kutsusid.
Agamemnon
Ei tea, mu laps, kas öelda nii või mitte võib.
Iphigeneia
Mis on?
Miks kurb su pilk, kui näed mind siin ju meelsasti?
Agamemnon
On kuningal vaeva palju, väed tal juhtida.
Iphigeneia
Nüüd olgem koos ja heida teised mõtted peast.
Agamemnon
Ma siin su juures praegu just, ei eemal siit.
Iphigeneia
Siis kortsus kulmust loobu, silmis olgu rõõm.
Agamemnon
Näe, rõõmus ma, mu laps, sind näen ja rõõmustan.
Iphigeneia
Ja siiski silmad märjad, justkui nutma peaks.
Agamemnon
Me kauaks lahku jääme eemal viibides.
Iphigeneia
Mis räägid, armas isa, ei tea, ma küll ei tea.
Mis öeldakse, kus elavad siis need früüglased?
Agamemnon
Kus Paris, Priamose poeg ei pruugiks olla küll.
Iphigeneia
Mind üksi jättes, isa, sa sõidad kaugele.
Agamemnon
Mu tütar, teekond isaga sul on sarnane,
su mõistlik jutt teeb mind ju veelgi kurvemaks.
Iphigeneia
Kui rõõmu teeks, ma võiks ka lollust rääkida.
Agamemnon
Oh aeg! Ei suuda olla vait, kuid kiidan sind.
[---]
Iphigeneia
Oi mind! Ema hea, ema hea, on üks
meil laul, mida saatus meil toob,
ei valgusekiirt,
ei päikesehiilgust mul jäänud.
[---]
Ma hukkun, surma saadab mind
mu jultunud isa, kes mõrvab mind ju jultunult.
Kui vaskse vööriga laevu küll
ei võtnuks Aulis vastu eal,
et enne Troojat ankru jääks,
mis abistaks laevu retkel sel.
Euriposelt vastutuult
ei peaks saatma Zeus, kes leevendab
üht tuult, et mehed ju rõõmustaks
purjed kui paisund.
Toob teistele vaeva, teistel on raske,
üks saab liikuma, üks läheb teele,
teine on paigal.
Vaevlema peab ju kes surelik, vaevlema peab ju
üürike hing. Ja on saatus nii julm, mis on
meestele määratud.
Oi-oi,
ja valu nii suurt ja piinagi suurt
Tyndáreose tütar danaiididel’ toob.
Koor
Mul tõesti kahju, et nii hirmus õnnetus
sul juhtus, mis ei tohtind üldse juhtuda.
[---]
Klytaimestra
Mis ma ette võtma pean?
Achilleus
Hoia tütrest kinni.
Klytaimestra
Kas ta pääseb nii ka surmasuust?
Achilleus
Eks peab kõik nii tehtud saama.
Iphigeneia
Ema ja teie, kuulake,
mis mul öelda. Näen su viha, sa süüdi mõistad asjatult
meest: kui puudub väljapääs, on raske hoida kindlat meelt.
Võõrast meest küll kiitma pean, et püüab meid ta aidata.
Siiski vaata, silmas pea, et süüdi sind ei mõistaks väed.
Me ei võida sellest miskit, talle toob see õnnetust.
Kuula, ema, mis mõeldes leidsin, mis mu kindel otsus on.
Surm mind ootab ilmselt ees, kuid endal mul on kindel soov
uhkelt võtta vastu see, ma loobun kõigest vääritust.
Ema, sa vaata, mis ma mõtlen, ma ju räägin mõistlikult.
Terve Hellas, kõik ta rahvas nüüd mu poole vaatab ju,
minust just sõltub laevaretk ja Trooja linna vallutus.
6. Kuidas võiks seletada Iphigeneia meelemuutust? Miks asenduvad õudus ja surmahirm kangelasliku ja patriootliku otsusekindlusega?
- Kuidas on see põhjendatav psühholoogiliselt?
- Kuidas ideoloogiliselt – mis on meelemuutuse ideeline ja poliitiline sõnum?
- Kuidas seda seletab traditsioon (teadaolev sündmuste käik üldtuntud müüdis)?
Aeneis
TEINE LAUL
Vait jäi kõikidel jutt, kõik hingpuhul kuulasid hoones;
kus isa, üllas Aeneas, nii istmelt kõrguvalt algas:
„Nõuad, et meenutan taas sõnulväljendamatumat ängi,
ilmutan, võimutar, kuis meie suure, me õnnetu Trooja
turmasid kreeklaste väed: ise hirmsat vaatasin hukku;
mõndagi teind, mõnd kärsind ma ses. Kes, kuuldes me vaevast,
olgu doloop, mürmidoon või Ulyssese-julmuri teener,
summutaks nuttu? – Ju öö vajub rõskena laotuse kõrgeilt
harjult ja tähtede liug surub raugeid sulguma lauge.
Ent kui tõesti nii suur sul tahtmine kuulda me kurbust,
teada sul saada mu suust, kuis lõppeks me Ilion langes,
olgu et tõrgubki meel mul mõtlemast taas toda õudu,
kirjeldan kõik.
Sõjast murtud ja saatusest pettund argiivi
väejuhid – ammugi ju liig pikale läind oli võitlus –
Pallase taevase nõul tegid endile puuhobu, mäena
kerkiva hiiglase, roided ja roots ürghongade puidust;
õnnistust lootnud nad sest koduretkel – nii kõlas kuuldus.
Vargsi nad liisuga siis mehi määrasid, vapraimad võtsid,
sulgesid varjava mao sisekoobaste haigutavasse
peitu nad, relvades kõik, kuni täis sai määratu õõnsus.
[---]
Siis aga kõikide ees, kesk tormavaid pooldajaid, järsku
kiirustas linnusemäelt vihaõhkuv Laòcoon alla,
„Meeletud!“ hüüdis ta eemalt, „kas hullusid, õnnetu rahvas?
Arvad sa tõesti, et vaenlased läind? et danaoslaste
annid ei reeda? Ei tea, mida haududa oskab Ulysses?
Kindel on see: kas peidab see puit ahhiivide jõuke
või kaval säädeldis on neil valmistet selleks, et kõrgelt
piiluda linna ja siis ülalt sööstes tungida kantsi –
mingi ses piidleb pett; parem vaadake ette, dardaanid.
Kreeklasi pelgan ma – pelgan ka siis, kui kannavad kinke.“
[---]
Mäest üles kandkem taevane and, jumalannale andkem
au! kajab kõikide hõik.
Lahti siis murtigi müür, tugev kants ning kindlustus valla.
Keegi ei kõhklend, töös olid kõik, hobu jalgade ette
kärmesti säädsime rööpad, siis kärsitu rutuga pandi
köied ta kaela. Ja siis jõle säädeldis lükati linna,
mõrvareid täis; ja ta ümber me noorukid, tantsivad neitsid
hõiskasid hümne ja rõõm oli kätega riivata köisi.
Kõikide veetuna nii jube ähvardus veeres me kantsi.
Oh meie maad, jumalikku me Ilionit! Sa me kuulus,
vapper dardaanide linn! Neli korda su künnisel peatus
too, neli korda ta seest kõlas kaamelt relvade hääli.
Nõtrund ent oli meel, sõge hullustus haarand me hinged –
viidigi nii pühamasse me kantsi too õnnetu õudus.
Siis tulevikule kord, veel kord avas huuled Cassandra –
uskumast ennete tõtt ent takistas taevane saatus.
Kõigile templeile meil üle linna – oh meeletuid, kelle
lõplik tund juba löönd – piduehteks põimiti pärgi.
Veerevalt laotusevõlvilt Ocèanusele ju langeb
öö, must varjude loor mähib süngeks mandri ja taeva,
peites ka kreeklaste pettust; ja kõikjal hoonetes tummub
teukrite hääl; uni embab me asklusist rammestund liikmeid.
Ning juba Tenedosest kuu leebelt vaikiva valgel
varglikult ruttavas reas tuleb hulk argiivide käilu
sinna, kus suigub me rand. Kuninglikult laevalt ju vilgub
märktule leek. Ning nüüd ülekohtuse saatuse kaitstult
puuhobu määratust maost, salaõelust täis, laseb Sinon
valla ahhiivide jõugu. Need väljuvad hingama värsket
õhku ja tuult, kõik rõõmsalt nad lahkuvad puidusest koopast –
Sthenelus ees, tema kannul Thesandrus, ilge Ulysses
köitpidi laskuvad alla, Acàmas järgneb ja Thoas,
siis Neoptòlemus, ülbe Peliid, siis uhke Machaon,
siis Menelaos ja siis kogu pettuse meister Epeos.
Linna nad tungivad nüüd, mis on mattund unne ja viina,
valvurid mestab mõõk, värav lüüakse lahti ja sisse
lastakse sõprade väed, juba jaotund kaaslaste rühmad.
7. Milles seisnes kreeklaste sõjakavalus, mis võimaldas neil Troojasse tungida?
8. Kes troojalasi hoiatasid? Miks troojalased hoiatusi kuulda ei võtnud?
9. Arutle, kuidas muutuks loo mõju lugejale või kuulajale, kui sündmustele neid hoiatusi ei eelneks.
10. Kuidas mõjutab lugejat või kuulajat see, et sündmustest jutustab tagantjärele tegelane, kes jutustades teab, millega lugu lõpeb, aga tegutsedes veel ei teadnud?
Eeposel „Aeneis“, mille Vergilius keiser Augustuse tellimusel kirjutas, jutustab Trooja kangelase Aenease ja tema kaaslaste eksirännakutest pärast Trooja langemist ning seejärel jõudmisest Itaaliasse, kus Aeneas paneb aluse Rooma riigile. Eepose esimeses laulus jõuab Aeneas Kartaagosse ja kohtub Kartaago kuninganna Didoga. Teises ja kolmandas laulus jutustab Aeneas Didole Trooja langemisest ja oma rännakutest. Dido ja Aenease vahel tärkab armastus. „Aeneise“ neljas laul jutustab nende suhtest ja selle traagilisest lõpust (Aeneas jätkab saatuse määratud teekonda, Dido tapab end meeleheites).
Eeposel oli tohutu mõju Rooma kultuurile ja eneseteadvusele. See jõudis kiiresti koolis kohustusliku ja ühiskonnas üldtuntud lugemisvara hulka ning püsis seal ka hilisematel ajastutel. Nõnda oli Vergiliuse eepos sajandeid üks peamisi ühenduslülisid antiikaja kirjanduse ning Euroopa hilisema traditsiooni vahel.
Jumalik komöödia
Esimene laul
Just meie maise elu poolel rajal
end äkki leidsin keset sünget metsa,
sest õigelt teelt ma olin eksi läinud.
Kui õudne oli, öelda on mul raske,
see metsik mets ja tihe oksaräga;
ja mõelda sellest hirmus on veel nüüdki
ning vaevalt hullem taluda näib surma.
Kuid et sest heast, mis seal ma leidsin, vesta,
pean jutustama muustki, mida nägin.
Mismoodi sinna sattusin, ei teagi,
ent küllap vist mind väga vaevas uni,
kui hälbisin ma teelt, mis oli sirge.
[---]
Ja siis, ennäe, veel järsu tõusu alul
üks rahutu ja nõtke panter ilmus
mu ette, karvakate tähniline.
Mu palge eest see taanduda ei tahtnud
ja takistas mu teel mind nii, et sundis
peaaegu tagasi mind mitu korda.
[---]
Kui vajumas taas olin sügavikku,
siis ilmutas end mulle mehe kuju,
kes pikast vaikimisest tumm näis mulle.
Ent nähes teda selles suures kõrves,
ma hüüdsin: „Aita, halasta mu peale,
ole sa vari või veel inimene!“
Dante (1265–1321) „Jumalik komöödia“ on keskajale iseloomulik allegooriline lugu. Allegooria tähendab abstraktse idee konkreetset, tihti isikustatud kujutamist loo või pildina. Dante poeem tervikuna on võrdpilt inimese püüdlustest vaimse ja kõlbelise kirgastumise poole. Loo alguses eksleb minategelane pimedas metsas, kuid leiab siis teejuhi, kes kehastab mõistust. Koos rändavad nad poeemi esimeses osas läbi põrgu, kus õpivad tundma inimlikke nõrkusi, eksimusi ja kurjust; seejärel läbi puhastustule. Poeemi kolmandas osas jätkab minakuju teekonda paradiisis. Ehkki poeem on tulvil religioosset sümboolikat ning rõhutatud on usulise ülenemise ideed, ulatub loo üldistusjõud kaugemale, igasuguse inimliku selguseotsinguni. Lugu on esitatud nägemusena, nagu oli keskaja kirjanduses levinud tava. Paljud olukorrad on seega unenäolised, kuid fantastilised kujundid on tihedalt seotud reaalsete kogemuste, ajalooliste olude ja isikutega, kes moodustavad osa tegelaskonnast. Palju on ka fiktsionaalseid tegelasi, kes esindavad kogu Dantele tuttavat kultuuripärandit.
Ta vastas: „Inimene olin enne,
Lombardias, sest minu sünnilinnaks
sai Mantova, mu vanemate kodu.
Sub Iulio seal nägin ilmavalgust,
Augustuse all elasin ma Roomas
veel valejumalate-usu aegu.
Ma olin luuletaja, Aeneasest
ma laulsin, kes kord ära tuli Troojast,
kui uhke Ilion sai tuhaks tehtud.
- Dante
- Agamemnon
- Achilleus
- Euripides
- Vergilius
- Odysseus
Mida ütleb minategelase ning Dante ja tema ajastu kohta see, et minategelane tunneb teejuhi siinsest tutvustusest ära?
Kuid sina? Miks sa viletsusse naased?
Miks sa ei tõuse ilusale mäele,
mis kõige rõõmu algus on ja põhjus?“
[---]
„Poeet, sind anun,“ õhinal nüüd hüüdsin,
„Jumala nimel, kes jäi sulle võõraks,
sest kitsikusest siin ja halvemastki
mind päästa, vii mind paika, kus ma näha
saan väravat, mil püha Peetrus vahiks,
ja neid, kes on nii kurvad, nagu räägid.“
Siis läks ta, mina sammusin ta järel.
[---]
Kahekümne kuues laul
Nähes, kui põnevil ma olin, lausus
mu teejuht: „Nendes tuledes on hinged;
see, milles keegi põleb, teda katab.“
„Mu meister,“ ütlesin, „need sinu sõnad
mind kinnitavad, arvasingi juba,
et nii see on, ja küsida ma tahtsin:
kes viibib selles leegis, mis sealt tuleb,
pealt kahes haaras, tuleriida moodi,
kus põles Eteokles venna seltsis?“
Ta vastas mulle: „Põlemas on selles
Odysseus Diomedesega; kokku
said nuhtluses nad, nii kui olid raevus.
Piinelda just siin on mitu põhjust:
too kelmus hobusega, millest sündis
värav, kust väljus õilis Rooma seeme;
siis pettus, mille tõttu surnunagi
suurt Achilleust Deidameia veel leinab;
ning süüks on neil pallaadioni röövgi.“
11. Kahekümne kuuendas laulus kulgeb rändurite teekond parajasti läbi põrgu kaheksanda ringi, kus hoitakse pettureid. Millistele pettustele Trooja sõja loost on siin viidatud?
12. Dante kujutatud põrgus on kokku üheksa ringi. Kõige kergemalt patustanud satuvad esimesse, kõige suuremad patused üheksandasse. Mida ütleb Dante tõekspidamiste kohta see, et ta Odysseuse on paigutanud kaheksandasse?
Meenuta loetud lugusid
13. Jutusta selle põhjal, mida oled õpikust teiste lugude raames teada saanud, Odysseuse lugu.
Loo ülesehitus
Faabula ja süžee
Lugu koosneb sündmustest, mis on omavahel ajalis-loogilises seoses: sündmused järgnevad üksteisele ning eelmised põhjustavad järgmisi või vähemalt loovad nende toimumiseks eeldusi. Sellist ajalis-loogilist sündmuste ahelat nimetatakse faabulaks.
Traditsiooniline faabula põhineb mingisuguste olukordade muutumisel (kellelegi tehakse ülekohut ja seejärel seatakse õiglus taas jalule; hooletus viib õnnetuseni; vaeslapsest saab valitseja vm). Leidub ka teistsuguseid traditsioone, näiteks paljude loodusrahvaste lood kujutavad eelkõige elu ringkäiku ja ilmakorra püsivust, nii et loo lõpus valitseb samasugune olukord nagu alguses.
Faabula ei lange alati kokku sellega, mis järjekorras on sündmused teoses esitatud. Loo esitamist võib alustada ka näiteks lõpust või mõnest vahepealsest sündmusest või liikuda tegevusajas järjest või hüpata pidevalt edasi-tagasi. Teose sündmustikku sellises järjestuses, nagu see on teoses esitatud, nimetatakse teose süžeeks.
Lugeja kogeb kõigi teoste puhul vahetult ainult süžeed. Faabula on lugejal võimalik loogilise mõtlemise abil süžeest tuletada.
Homerose „Odüsseia“ süžee
I laul. Toimub jumalate koosolek, kus otsustatakse, et Odysseus, keda nümf Kalypso oma saarel vangis hoiab, kuna on kangelasse armunud, peab koju pääsema. Jumalanna Athena käib Odysseuse kodus Ithakal, kus Odysseuse naist Penelopet piiravad tüütud kosilased, ja annab Odysseuse pojale Telemachosele nõu kosilaste ohjamiseks ning isa ülesotsimiseks.
II–IV laul. Telemachos püüab Ithakal võimutsevaid kosilasi korrale kutsuda. Kui see ebaõnnestub, purjetab ta minema, et isa otsida. Ta kohtub mitme Trooja sõja kangelasega ning Menelaos jagab temaga kuuldust, et Odysseus on kuskil saarel vangis.
V–VII laul. Jumal Hermes saabub käskjalana nümf Kalypso juurde ja käsib Odysseuse vabaks lasta. Odysseus asub koduteele, kuid torm viib ta faiaakide saarele. Seal kohtub ta faiaakide kuninga Alkinoose tütre Nausikaaga ning Alkinoos võtab ta sõbralikult vastu.
VIII laul. Odysseus pole faiaakidele öelnud, kes ta on. Tema auks toimuvatel pidustustel esitab laulik mitu laulu Trooja sõjast ning Odysseuse enda seiklustest.
IX–XII laul. Odysseus avaldab oma võõrustajatele viimaks, kes ta on, ning jutustab faiaakidele oma rännakutest kuni ajani, mil ta Kalypso saarele sattus.
XIII–XX laul. Odysseus lahkub faiaakide saarelt ja jõuab Ithakale. Kerjuseks maskeerituna tutvub ta olukorraga kodus. Ka Telemachos naaseb Ithakale. Isa ja poeg teevad koos ettevalmistusi Penelope kosilaste minemakihutamiseks.
XXI–XXIII laul. Penelope esitab kosilastele väljakutse: kes suudab lasta Odysseuse suure vibuga sama osavalt nagu Odysseus ise, selle valib ta oma uueks abikaasaks. Võistluse võidab kerjusena esinev Odysseus. Seejärel tapab ta kosilased ning avaldab Penelopele, kes ta tegelikult on.
XXIV laul. Hermes juhatab tapetud kosilaste hinged allilma. Odysseus kohtub oma isa Laertesega. Osa ithakalasi haub kosilaste tapmise eest kättemaksu, kuid jumalanna Athena ei lase uuel võitlusel puhkeda.
a. Milliste laulude sündmused on toimunud enne eepose algust?
- I laul
- II –IV laul
- V–VII laul
- VIII laul
- IX–XII laul
- XIII –XX laul
- XXI–XXIII laul
- XXIV laul
b. Kes neist sündmustest erinevates lauludes jutustab?
- Telemachos
- nümf Kalypso
- Jumalanna Athena
- Odysseus
- Menelaos
- Penelope
- faiaakide saare laulik
- Jumal Hermes
c. Mitmendast laulust alates süžee faabulaga kokku langeb?
d. Millised sündmused toimuvad Odysseuse ja Telemachose tegevusliinis enam-vähem samal ajal? Millistes lauludes neist sündmustest jutustatakse? Vasta suuliselt.
14. Arutle, kuidas muutub loo meeleolu ja mõju vastavalt sellele, mis järjekorras sündmustest kõneldakse. Toetu „Odüsseia“ näitele. Too lisaks näiteid teistest lugudest, kus süžee faabulaga kokku ei lange.
Tegevusest jutustamine ja tegevuse jäljendamine
Eepiline tekst esitab loo sündmusi jutustuse, dramaatiline tekst tegevuse jäljenduse abil. Tegelaskõne (näiteks dialoog või monoloog) on üks tegevuse liik – keeleline tegevus, suhtlus.
Eepilistes teostes leidub enamasti ka otsekõnes esitatud tegelaskõnet: tegelaste vestlusi või mõne tegelase pikemaid mõtteavaldusi. Draamateostes võib tegelaskõne mõnikord sisaldada küllaltki mahukat jutustust varem või mujal toimunud sündmustest, et lugeja või vaataja toimuvat paremini mõistaks. Loo esitamise kaks viisi ei seisa seega rangelt lahus, vaid neid saab kasutada ka ühe ja sama teose raames olenevalt sisulistest vajadustest ning kunstilistest taotlustest.
Ühe ja sama faabula põhjal saab konstrueerida süžeesid nii eepiliseks kui ka dramaatiliseks esituseks. Teost, mis on loodud emmas-kummas liigis, on küllaltki hõlpus teise liiki üle kanda. Iseäranis levinud on eepiliste teoste (näiteks romaanide ja jutustuste, antiikajal eeposte) dramatiseerimine. Süžee võib seejuures jääda samaks, nii et uues, teise liiki kohandatud teoses toimuvad sündmused samas järjekorras kui algses teoses, kuid süžee käiku võidakse ka muuta.
15. Kui sina dramatiseeriksid loo Odysseuse seiklustest, siis millistele sündmustele keskenduksid?
- Kuidas ehitaksid üles süžee?
- Kuidas lavastuse kujundaksid?
Üks teos, mitu lugu
Üks teos võib esitada mitu lugu või üks lugu sisaldada mitu tegevusliini. Näiteks „Odüsseia“ esimeses pooles eristuvad selgelt Odysseuse ja Telemachosega seotud tegevusliinid, mis eepose teises pooles kokku saavad. Võib ka öelda, et „Odüsseia“ sisaldab Odysseuse seikluste loole lisaks Telemachose isaotsingute lugu. Eristus ei ole range, vaid sõltub suuresti sellest, kas tõlgendaja soovib käsitleda teose süžeed ja faabulat tervikuna või mõne tegevusliini faabula iseseisvana esile tõsta.
Mitu lugu võib paigutada ka üksteise sisse. Üks levinud võte on lugu loos. See tähendab, et põhiloos on sündmus, mis seisneb selles, et tegelased jutustavad ja kuulavad, loevad või kirjutavad mõne teise loo (nagu näiteks „Odüsseia“ VIII–XII laulus). See võte aitab avada tegelaste minevikku ja iseloomu, põhjendada nende otsuseid ja tegusid.
Teine tuntud võte on raamlugu – põhiloo või -lugude juurde kuulub lugu sellest, mis asjaoludel põhilugu(sid) jutustatakse, kirjutatakse või loetakse. Mõlemat võtet saab kasutada nii eepilises kui ka dramaatilises kunstis.
