Kirjandus hoiatab

Perunksid olid alguse saanud ühe elundivabriku biolabori osavnäpu vaba aja harrastusest. Neil päevil oli palju tühja-tähjaga jännatud: loomaloomine on nii lõbus, ütlesid poisid, kes sellega tegelesid; see tekitas tunde, nagu oleksid sa Jumal. Terve hulk katseeksemplare hävitati, sest neid oli liiga ohtlik pidada: kellele oli vaja kameeleoni haardsabaga aagat, kes võis läbi vannitoa akna sisse ronida ja sind pimestada, kui sa parajasti hambaid pesid? Siis oli veel madott, mao ja roti ebaõnnestunud ristand; neist tuli lahti saada. Kuid perunksid läksid elundivabrikus lemmikloomadena moodi. Nad polnud pärit välismaailmast – linnakuvälisest maailmast –, niisiis polnud neil tundmatuid mikroobe ja nad olid sigaamidele ohutud. Peale selle olid nad kenad.

Väike perunks laskis Jimmyl end sülle võtta. Loom oli musta-valgekirju: must nägu, valge triip seljal, mustad ja valged rõngad kahuse saba ümber. Loom lakkus Jimmy sõrmi ja poiss armus temasse.

„Ta ei haise ju nagu skunks,” ütles Jimmy isa. „Puhas loom, leebe iseloomuga. Vagur. Pesukarudest ei saanud iial häid lemmik­loomi, kui nad suureks kasvasid: nad läksid pahuraks, lammutasid su maja laiali. Need loomad peaksid rahulikumad olema. Eks me näe, kuidas pisikesel minema hakkab. Õigus, Jimmy?”

Isa oli viimasel ajal rääkinud Jimmyga vabandaval toonil, nagu oleks ta Jimmyt karistanud millegi eest, mida Jimmy polnud teinud, ja kahetseks seda. Ta kordas pisut liiga tihti: õigus, Jimmy? Jimmyle see ei meeldinud: ta ei tahtnud olla see, kes plusspunkte jagab. Isal oli teisigi võtteid, millest ta suuremat ei pidanud: semulikud vopsud, juuste sasimine, see, kuidas ta hääldas sõna „poja“, veidi jämedama häälega. See südamlik kõnepruuk läks üha läägemaks, nagu oleks isa katsetanud Issi rolli, kuigi üpris lootusetult. Jimmy ise oli küllalt teeselnud, niisiis hakkas see talle enamasti silma ka teiste juures. Ta silitas väikest perunksi ega vastanud.

„Kes teda toitma ja tema liivakasti tühjendama hakkab?” küsis Jimmy ema. „Mina see küll ei ole.” Ta ei öelnud seda vihaselt, vaid ükskõikse, asjaliku tooniga nagu kõrvalseisja, pealtvaataja; nagu poleks tal mingit pistmist ei Jimmyga ega tema eest hoolitsemise vaevaga, ei laiduväärse isaga ega nendevaheliste riidudega ning üha rängema koormaga, mille elu neile kõigile turjale ladus. Paistis, et ta ei vihasta enam, ta ei tormanud enam toasusside väel majast välja. Ta oli muutunud aeglaseks ja kaalutlevaks.

„Jimmy pole seda sinult palunudki. Ta teeb seda ise. Õigus, Jimmy?” ütles isa.

„Mis sa talle nimeks paned?” küsis ema. Tegelikult ei tahtnud ta seda teada, ta vaid nöökis Jimmyt. Emale ei meeldinud, kui poeg mõnest isa kingitusest rõõmu tundis. „Ilmselt Bandiit.”

Jimmyl oli mõttes mõlkunud just see nimi, sest looma nägu oli must. „Ei,” ütles ta. „See on mage. Ma panen talle nimeks Mõrtsukas.”

„Hea valik, poja,” ütles isa.

„Noh, vaata et sa ära koristad, kui Mõrtsukas põrandale loigu teeb,” ütles ema.

Jimmy viis Mõrtsuka oma tuppa, kus loom tema padjasse pesa tegi. Loom levitas vaevu tajutavat lõhna, kummalist, aga mitte ebameeldivat, nahka meenutavat ja teravat, otsekui peene meesteseebi lõhna. Jimmy magas, käsi ümber perunksi, nina vastu looma väikest nina. [---]

Jimmy isa töötas elundivabrikus. Ta oli geograaf, üks oma ala paremaid. Ta oli juba aspirandina viinud läbi oluisi uurimusi proteonoomide kaardistamisel ning aidanud konstrueerida metuusalahiirt kui surematuseoperatsiooni osa. Hiljem, elundivabrikus, oli ta olnud üks tähtsamaid sigaamiprojekti sepistajaid koos siirdamise asjatundjatest ja mikrobioloogidest meeskonnaga, kes tegelesid iniminfektsioonidevastase geeni­siirdamisega. Sigaam oli ainult hüüdnimi, ametlik nimetus oli sus multiorganifier. Kuid kõik ütlesid sigaam. Mõnikord öeldi elundi­vabrik, aga mitte eriti tihti. See polnud tegelikult niikuinii vabrik, mitte selline vabrik nagu piltidel.

Sigaamiprojekti eesmärk oli kasvatada mõningaid lollikindlaid inimkoeelundeid siirdgeense, kiire kasvuga sea kui peremees­looma kehas, elundeid, mis on hõlpsalt siirdatavad ning omaksvõetavad, kuid suudavad samas ka tõrjuda kergesti kohanevate mikroobide ja viiruste rünnakuid, mille tüvesid on iga aastaga üha rohkem. Varaküpsgeeni muundati nii, et sigaamide neerud, maksad ja südamed valmisid rutem, ja nüüd töötati juba sigaami kallal, kes suutis ühekorraga kasvatada viit-kuut neeru. Selliselt peremeesloomalt võis ülearused neerud ära lõigata; seejärel ta ei hukkunud, vaid võis edasi elada ja veel elundeid kasvatada, nii nagu merivähk võib puuduva sõra asemele uue kasvatada. See oli säästlikum, sest sigaami üleskasvatamiseks kulus palju toitu ja hoolt. Elundivabrikusse oli investeeritud hulk raha. [---]

Sigaamielundeid võis kohandada, kasutades inimdoonorite eneste rakke, ja elundid külmutati seniks, kuni neid vaja läheb. See oli palju odavam, kui lasta end tagavaraosade tootmiseks kloonida. Selle meetodi juures on vaja veel üht-teist siluda, nagu Jimmy isa ikka ütles – või pidada mingis ebaseaduslikus titekasvanduses salaja paari lapsdoonorit. Elundivabriku läikivates ja takti­tundeliselt sõnastatud brošüürides ja reklaammaterjalides tõsteti esile sigaamimenetluse tõhusust ja suhtelisi eeliseid tervise seisukohast. Tundeliste inimeste rahustamiseks väideti ka, et ühestki surnud sigaamist ei saa peekonit ega vorsti: keegi poleks tahtnud süüa looma, kelle rakud võivad olla identsed vähemasti mõnega tema enda rakkudest.

Ometi tekkis mõnel inimesel ajapikku, kui rannikuveekogud soolaseks läksid ja põhjapooluse igikelts sulas, ääretu tundra metaanist pulbitses ning põud mandri keskosa tasandikel kuidagi järele anda ei tahtnud, Aasia stepid liivaluideteks muutusid ning liha oli raskem hankida, teatud kahtlusi.

Elundivabriku enese personalikohviku menüüs esinesid märkimisväärselt tihti peekon, singileivad ja sealihapirukad. Kohviku ametlik nimi oli André bistroo, aga püsikunded kutsusid teda Röhhiks. Kui Jimmy koos isaga seal lõunat söömas käis, nagu ikka siis, kui ema end kurnatult tundis, viskasid naaberlaudades istuvad mehed ja naised inetut nalja.

„Jälle sigaamipirukas,” ütlesid nad. „Sigaamipannkoogid, sigaamipaismais.” – „Lase käia, Jimmy, pista aga!” See ajas Jimmy ärevile; ta ei teadnud, kes mida süüa võis. Ta ei tahtnud sigaami süüa, sest tema meelest olid sigaamid tema endaga väga sarnased olendid. Ei temal ega nendel polnud toimuvas erilist sõnaõigust. [---]

Jimmy isa veetis üha rohkem aega tööl, aga rääkis sellest üha vähem. NooSkinsis olid sigaamid just nagu elundivabrikuski, aga väiksemad, ja neid kasutati nahaga seotud biotehnoloogiate väljaarendamiseks. Põhieesmärgiks oli välja töötada meetod marrasknaha asendamiseks uuega, mitte laseriga õhendatud või dermabraseeritud üürikese sileduse, vaid tõelise uhiuue nahaga, mis oleks kortsuvaba ja veatu. Selleks tuli kasvatada uus priske naharakk, mis õgib kulunud rakud ära neil, kellele see siirdatakse, ja asendab need iseenda koopiatega, nagu teevad tiigiveel vohavad vetikad.

Edu tõotas tuua tohutut tulu, selgitas Jimmy isa pojaga otsekohest mehejuttu ajades, nagu tal viimasel ajal kombeks oli. Milline jõukas ja kunagi noor ning ilus olnud naine või mees, keda turgutati hormoonasendusraviga ning topiti täis vitamiine, kuid keda halastamatu peegel ikka veel kiusas, ei müüks oma maja, oma turvatud suvilat, oma lapsi ja hinge, et seksikarussellil veel üks tiir teha? NooSkins vana naha asemele, kuulutas söakas logo. Olgugi et polnud leitud igati tõhusat meetodit: tosinkond parandamatult rikutud lootusrikast, kes olid end vabatahtlikult tasuta katsealuseks pakkunud, kuid sunnitud allkirja vastu loobuma õigustest asja kohtusse anda, nägid välja nagu hallitusolendid kosmosest: ebaühtlaselt rohekaspruun jume, hatuste ribadena mahakooruv nahk.

Kuid NooSkinsis oli töös teisigi projekte. Ühel õhtul tuli Jimmy isa koju hilja ning veidi nokastanult, kaasas pudel šampanjat. Jimmy heitis sellele pilgu ja läks vanemate jalust ära. Ta oli peitnud ühe väikese mikrofoni elutoas rippuva rannapildi taha ja teise köögi seinakella taha – selle taha, mis laskis igal tunnil kuuldavale erineva närvesööva linnulaulu –, et kuulata jutuajamisi, mis sugugi temasse ei puutunud. Ta oli mikrofonid meisterdanud koolis, uue tehnoloogia tunnis; ta oli kasutanud traadita hääljuhtimise minimikrofonide standardseid osi, mis väikeste kohendustega sobisid suurepäraselt pealtkuulamiseks.

„Mille auks see on?” küsis Jimmy ema hääl. Ta pidas silmas šampanjat. „Lõpule jõudsime,” vastas Jimmy isa hääl. „Minu meelest on väike pidu omal kohal.” Kähmlus: võib-olla üritas isa ema suudelda.

„Millega te lõpule jõudsite?”

Šampanjapudeli korgi popsatus. „Jäta nüüd, ega see ei hammusta.” Paus: küllap isa valab šampanjat. Jah: klaaside kõlksatus. „Meie terviseks.”

„Millega te lõpule jõudsite? Ma tahan teada, mille auks ma joon.”

Veel üks paus: Jimmy kujutleb, kuidas isa joob, nii et aadamaõun klõnks-klõnks üles-alla liigub. „Närvitaasteprojektiga. Meil kasvab nüüd ühel sigaamil ehtne inimese neokorteksikude. Lõpuks ometi, pärast kõiki neid äpardusi! Mõtle, milliseid võimalusi see pakub, ajurabanduse ohvritele ja...”

„Just seda on meil vaja jah,” ütles Jimmy ema. „Veel rohkem seaajudega inimesi. Kas meil pole neid juba küllalt?”

„Kas sa ei või üksainus kord asjasse positiivselt suhtuda? Kogu see negatiivsus: sellest pole kasu ja tollest pole kasu; sinule ei kõlba mitte kui miski!”

„Millesse ma peaksin positiivselt suhtuma? Kas sellesse, et sa oled välja nuputanud järjekordse mooduse trobikonna meeleheitlike koorimiseks?” küsis Jimmy ema tolle uudse aeglase vihavaba häälega.

„Küll sa ikka oled küüniline!”

„Ei, sina oled küüniline. Sina ja su nutikad partnerid. Su kolleegid. See on väär, kogu see ettevõte on väär, see on moraalne lampkast ja sa tead seda.”

„Me võime inimestele lootust anda. Lootus pole koorimine!”

„NooSkinsi hindade juures on. Kiidate oma tooted üles ja teete inimesed rahast lagedaks, ja siis ei suuda nad maksta ja mingit ravi nad enam ei saa. Sinu ja su semude pärast võivad nad mädaneda. Kas sa ei mäleta, kuidas me omavahel asju arutasime, mida kõike me teha tahtsime? Kuidas inimeste elu paremaks teha, mitte ainult rikaste oma. Sa olid siis mi... sul olid siis aated.”

„Muidugi,” ütles Jimmy isa väsinud häälel. „Mul on nad praegugi alles. Ma ei saa neid lihtsalt endale lubada.”

Paus. Küllap Jimmy ema seedis seda. „Olgu sellega, kuidas on,” ütles ta – märk, et ta ei kavatse alla anda. „Olgu sellega, kuidas on, üks uurimistöö ajab teist taga. Mida sa teed – selle seaajuga? Sa mängid elu ehituskividega. See on ebamoraalne. See on... pühaduseteotus.”

Kõmm – lauale. Mitte rusikas. Pudel? „Ma ei usu oma kõrvu! Kes selle mõtte sulle pähe on pistnud? Sa oled haritud inimene, sa ise tegid sedasama tööd! Need on lihtsalt valgud, seda sa ju tead! Rakkudes ja kudedes pole midagi püha, lihtsalt...”

„Teooria on mulle tuttav.”

„Igatahes on tänu sellele su korter ja kost makstud, see on sul leiva laual hoidnud. Vaevalt võid sina suud täis võtta.”

„Ma tean,” ütles Jimmy ema hääl. „Usu mind, seda tean ma tõepoolest. Miks sa ei võiks endale ausat tööd leida? Midagi lihtsat.”

„Mida ja kus? Kas sa tahad mind kraave kaevama sundida?”

„Vähemasti oleks su südametunnistus puhas.”

„Ei, hoopis sinu südametunnistus. Sina oled see, kes kannatab neurootilise süütunde all. Miks sa ise mõnda kraavi valmis ei kaeva, vähemasti ei saaks sa siis nii palju tossutada. Siis jätaksid võib-olla suitsetamise maha – sa oled ühenaise-emfüseemi-vabrik, pealegi toetad ihuüksinda tubakafirmasid. Kui sa nii eetiline oled, siis mõtle sellele. Need inimesed teevad tasuta näidiseid jagades kuueaastastest eluks ajaks sõltlased.”

„Seda kõike ma tean.” Paus. „Ma suitsetan sellepärast, et ma olen masendatud. Tubakafirmad ajavad mind masendusse, sina ajad mind masendusse, Jimmy ajab mind masendusse, temast saab...”

„Võta rohtu, kui sa nii kuradi masendatud oled!”

„Vanduda pole vaja.”

„Minu meelest on!” See, et Jimmy isa häält tõstis, polnud lausa uudis, kuid koos vandumisega tõmbas see endale kogu Jimmy tähelepanu. Võib-olla läheb põnevaks, hakatakse klaase lõhkuma. Talle tuli hirm nahka – kõhus oli jälle see külm klomp –, kuid samas tundis ta siiski tungi kuulata. Kui pidi järgnema mingi katastroof, lõplik kokkuvarisemine, tahtis ta selle tunnistajaks olla.

Ometi ei juhtunud midagi, kostsid vaid toast välja ruttavad sammud. Kumb neist? Kes see ka polnud, läks ta nüüd üles vaatama, kas Jimmy magab ja kas ta pealt ei kuulnud. Siis võivad nad selle sissekande linnukesega ära märkida vanemlike prohmakate kontroll-lehel, mida mõlemad oma mõttes täitsid. Jimmyt ei ajanud vihale mitte vanemate halvad, vaid head teod. Need teod, mis pidid olema head või vähemalt temale küllalt head. Need teod, mille eest vanemad iseendale õlale patsutasid. Nad ei teadnud temast midagi: mis talle meeldib, mida ta vihkab, mida igatseb. Nende arvates oli ta vaid see, mida nad nägid. Tore poiss, aga natuke tobu, veidi keku. Mitte just ilmaruumi säravaim täht, mitte just numbriinimene, aga ega siis kõike, mida tahtsid, ka ei saanud, ja vähemasti polnud ta täielik tossike. Vähemasti polnud ta joodik ega narkar nagu nii paljud temavanused poisid, nii et sülita kolm korda üle õla. Jimmy oli ise kuulnud, kuidas isa seda ütles: sülita kolm korda üle õla, nagu peaks Jimmy tingimata raisku minema või halvale teele pöörama, aga pole lihtsalt veel jõudnud sellega algust teha. Sellest teistsugusest, varjatud inimesest, kes temas elas, ei teadnud nad mitte kui midagi.

Ta lülitas arvuti välja, võttis kõrvaklapid lahti, kustutas tuled ja puges voodisse, vaikselt ja ettevaatlikult, sest Mõrtsukas juba magas seal. Loom oli jalgeotsas, talle meeldis seal; tal oli harjumuseks saanud Jimmy jalgadelt soola lakkuda. See tegi kõdi; pea teki all, vappus Jimmy hääletust naerust.