1920.–1950. aastad
Salongist saali
Esimene avalik jazz-muusika kontsert toimus 1936. aastal Estonia kontserdisaalis, kus esines orkester Priit Veebeli juhatusel.
Eesti Vabariigi aegne meelelaad
Jazz-muusika jõudis Eestisse 1920. aastatel peamiselt raadio ja heliplaatide vahendusel. Peagi hakkas Tallinnas Raekoja platsil asunud kohvikust Marcelle kostma jazz’i-sugemetega tantsumuusikat, mida mängis Kurt Strobeli orkester The Murphy Band.
Enne II maailmasõda viljeles moodsat svingi orkester Kuldne Seitse. Selles osalesid ka ameerikalikust lööklaulust innustunud heliloojad Boris Kõrver ning Raimond Valgre.
Vaba maailma tuultes
Vahetult pärast II maailmasõda oli eestlastel veel võimalus vaadata kinodes Ameerika filme ning kuulata moodsat jazz-muusikat. Glenn Milleri svingipalad ülipopulaarses filmis „Päikesepaistelise oru serenaad“ innustasid eesti muusikuid looma uusi orkestreid ning kirjutama samas stiilis muusikat.
Muusikakollektiividest olid tol ajal tuntumad bigbänd Merry Pipers ja ansambel Rütmikud.
Keeldude kiuste
Suur muudatus toimus 1949. aastal, mil alanud külm sõda Ameerika Ühendriikide ja NSV Liidu vahel tõi kaasa läänelike mõjude taunimise ning jazz-muusika keelustamise. Eesti Raadio jazz-orkestrist visati välja kõik saksofonid ja orkester nimetati ümber Eesti Raadio Estraadiorkestriks. Kõlas hirmuäratav loosung: „Täna mängid jazz’i, homme reedad kodumaa!“
Jazz-muusikute tegevus kolis n-ö põranda alla. Paljud noored muusikud koondusid Uno Naissoo eestvedamisel loodud Swing Club’i.
Glenn Miller (seadnud R. Hayman). „Päikesepaistelise oru serenaad“
Kevad muusikas ja ühiskonnas
1950. aastate lõpul (pärast Stalini surma) toimus mitmete väärtuste ümberhindamine ning noored muusikud said taas enam mänguruumi.
Tegevust jätkas Swing Club ning väga populaarsed olid kitarrist Emil Laansoo ja tema jazz-ansambel Kevad. Viimane kujunes justkui vahelüliks varasemate jazz-orkestrite ja 1960. aastate kitarriansamblite vahel.
Tegutsesid ansamblid Metronoom Aleksander Rjabovi (hiljem Uno Naissoo) juhatusel, Stuudio 8 ja Mickeys Felix Mandre juhatusel.
Raimond Valgre
Tantsusaalide helid
Raimond Valgrest (1913–1949) kujunes omamoodi legend eesti jazz- ja popmuusika ajaloos. Hoolimata lühikesest elueast, jõudis ta kirjutada palju kaunist muusikat, millest enamik valmis svingirütmidest inspireerituna 1930.–1940. aastatel.
Valgre muusikaharidus piirdus põhiliselt klaveriõpingutega, hiljem võttis ta juurde ka laulutunde. Sellest hoolimata mängis andekas muusik mitmes tantsuorkestris lisaks klaverile ka akordionit, kitarri ja trumme.
Tõenäoliselt just seetõttu on Valgre loomingus ülekaalus tango-, foksi- või valsirütmis tantsumuusika.
Looming kirjeldab elulugu
Enamik Raimond Valgre romantilisi mõtisklevaid laule on sündinud hetke ajel ning väljendavad vahetult helilooja tundeid ja läbielatut. Paljudele viisidele kirjutas ta ise ka tekstid.
Esimese trükitud laulu – „Blond Aleksandra“ – avaldas Valgre 1933. aastal G. Dieseli varjunime all väljaandes „Modern lööklaulud“. Kokku sai laule sadakond. Tuntuimad: „Muinaslugu muusikas“, „Sinilind“, „Veel viivuks jää“, „Mul meeles veel“, „Õige valik“, „Helmi“, „On kevad tulnud taas“, „Läbi saju“, „Saaremaa valss“ jpt.
Valter Ojakääru saade Raimond Valgre 80. sünniaastapäeva puhul 1993. aastal. Kuula
Raimond Valgre. „Sving mind ikka lohutab“
Valgre on kerge muusika klassik
Tuleks küsida, kust algab klassika. Meil Valgre [looming] kindlasti juba on kerge muusika klassika. Ta on nagu Gershwin. Heliloojaks võib lugeda inimest, kes on loonud vähemalt ühe meloodia, mida rahvas armastab ja laulab. ... See on jumala and, kui heliloojal on anne teha südamelähedasi ja haaravaid viise.
Dirigent Eri Klas. Postimees, 7.10.2003Mälestus kunstitöödes
Raimond Valgre tundelist loomingut on kasutanud eesti heliloojad oma töödes, samuti kõlab tema muusika mitmes filmis. Tema laulude põhjal on loodud muusikal „Muinaslugu muusikas“, eluloofilm „Need vanad armastuskirjad“, näidend „Valge tee kutse“ jpm.
Valgre eluteed tähistavad mälestusmärgid üle Eesti: mälestustahvlid Raplas ja Tallinnas, skulptuur Pärnus ja nimeline pink Riisiperes.
Artur Rinne
Ajatu ja oma
Artur Rinne (1910–1984) oli mitmekülgne laulja nii Rahvusooper Estonia laval kui armastatud artist Eesti estraadiorkestrite ees.
Jatsilaulja
Kuigi II maailmasõja järgsete kümnendite populaarsete meloodiate jazz’i-stiilis töötlused tunduksid tänase muusika kuulaja kõrvale mahedad ning taltsad, ei kiitnud muusikakriitikud uut „moodi“ sugugi kohe heaks. Kulus aastaid, enne kui jazz Eesti kontserdilavadel kodunes.
Kui tollal noore ja lavateed alustava laulja Artur Rinne esinemisi ajakirjanduses arvustati, siis nimetati teda halvustavalt „jatsilauljaks“.
Üks meie hulgast
Valter Ojakäär ütles Artur Rinne lahkumise järel 1984. aastal nõnda:
„Ta oli teesklematult rahvalik, laulis nii lihtsalt ja loomulikult, et kuulaja tundis: ta on üks meie hulgast. Artur Rinne lõi kuulajaile illusiooni, et igaüks neist võiks samuti laulda, samal moel oma tunded viisidesse valada.“
Eesti Päevaleht, 16.04.2010Martin Viirandi saade „Hääled. Artur Rinne“. Kuula
Emil Laansoo
Andekas ansamblijuht
Emil Laansood (1921–2004) võib pidada esimeseks Eesti kitarristiks, kelle mängu on salvestatud stuudios. Tema ansamblit, mis tegutses ühtekokku paarkümmend aastat, saatis algusest peale suur menu nii Eestis kui tollases Nõukogude Liidus.
Absoluutne kuulmine
Aastal 1957 märkis Õhtuleht, et Laansoo on esinenud raadios kitarripaladega, kus ta esitab korduslindistusi kasutades üksipäini viit kitarripartiid. Laansoo oli samuti suurepärane viiuldaja ja arranžeerija.
„Laansoo oli haruldase muusikalise kuulmisega inimene, tal oli absoluutne kuulmine,“ rääkis ansamblikaaslane Kalju Terasmaa. „Olen kõrval olnud, kui ta raadiost neid lugusid, mida maailm mängis, maha kirjutas. Polnud kõrvale vaja mingit instrumenti, lihtsalt kuulas, vilistas akordinoote ja samal ajal kirjutas partiid välja. Pealegi oli tal imeliselt ilus ja selge noodikiri.“
Väljavõte ajakirjandusest
Emil Laansoo töökust ja tagasihoidlikkust on kiitnud mitmed tema ansamblikaaslased, kes on ka ise olnud silmapaistvad muusikud: Arne Oit (akordion), Samuel Saulus (flööt), Kalju Terasmaa (vibrafon), Peeter Saul (klaver) jt. Mõnikord istus trummide taha dirigendina tuntud Eri Klas, solistina astusid üles Kalmer Tennossaar, aga ka ajastu pärl Georg Ots. Anti kontserte ja mängiti tantsuks. Eriti populaarne asukoht selleks oli maja Tallinna vanalinnas, mida praegu teame Mustpeade majana.
Õhtuleht, 29.01.2004Uno Naissoo
Uuendaja ja algataja
Uno Naissoo (1928–1980) oli helilooja, multiinstrumentalist, ansamblijuht, pedagoog ja organisaator, kes suunas ja mõjutas eesti jazz- ja popmuusika arengut pikki aastakümneid.
Eesti tooni püüdmas
Naissoo oli esimene eesti helilooja, kelle jazz-improvisatsioonidesse jõudsid eesti rahvalaulu intonatsioonid. Ta oli üks Tallinna rahvusvaheliste jazz’i-festivalide traditsiooni algataja ja korraldaja, tema juhtimisel avati Georg Otsa nimelises muusikakoolis levimuusikaosakond.
Igal aastal toimub Georg Otsa muusikakoolis Uno Naissoole pühendatud noorte loomingu konkurss.
Uno Naissoo laululooming kuulub eesti levimuusika klassikasse. Vaid mõned näited: „Palus pohli punetab“, „Kaks kuukiirt“, „Kui käes on jaanipäev“, „Meditatsioon“.
Uno Naissoo, Heldur Karmo. „Neil päevil polnud algust“
1960.–1980. aastad
Festivalide kasvav menu ja järsk lõpp
Aastast 1959 toimus Uno Naissoo eestvedamisel Tallinnas jazz’i-festival. Aasta-aastalt esines eestlaste kõrval üha rohkem ka nõukogude tähtmuusikuid. Sündinud oli tava.
Endiselt suhtusid võimud jazz’i kui läänelikku muusikasse suure umbusuga ja nii tähendas iga sellesuunaline samm muusikutele võitlust. Aastal 1966 oli Tallinna jazz’i-festival esimest korda rahvusvaheline ning vaid aasta hiljem sai ametnikel mõõt täis.
1967. aasta festivalile tuli kohale silmapaistvaid muusikuid Nõukogude Liidust, Soomest, Rootsist ja Poolast. Peaesineja oli saksofonist Charles Lloydi kvartett Ameerika Ühendriikidest, tema ülesastumine tekitas võimudes suurt pahameelt ning Moskva keelas Tallinnas pikkadeks aastateks festivalide korraldamise.
Lootust kaotamata
Järgnes pikk mõõnaperiood. 1970. aastatel kaotas jazz palju pillimehi uutele rock- ja popmuusika stiilidele, vähesed entusiastid jäid improvisatsioonilisele muusikale truuks.
Uue stiimuli jazz’i-harrastajatele andis 1978. aastal toimunud Tbilisi jazz’i-festival, kus Eesti muusikud said suure publikumenu osaliseks.
Nõukogude Liidu juhtivate jazz-muusikute hulka kuulusid sel ajal multiinstrumentalist ja orkestrijuht Helmut Aniko, klahvpillimängija Tõnu Naissoo, saksofonist Lembit Saarsalu, saksofonist-klarnetist Arvo Pilliroog, kitarrist Tiit Paulus ja viiuldaja Paul Mägi.
Ärkamisaeg
1980. aastatest on jazz Eestis olnud taas kõrgelt hinnatud muusikastiil. Sel ajal alustas tegevust vanim praeguseni toimuv festival Tudengijazz, festivale korraldati Aravetel ja Pärnus, regulaarseks muutusid jazz-kontserdid kontserdisaalides ja jazz’i-õhtud klubides.
Valter Ojakäär
Eesti muusikaajaloo tugisammas
Valter Ojakäär (1923–2016) võttis esimesena kasutusele termini „levimuusika“, tähistamaks meedia vahendusel levivat muusikat, mis ei ole klassikaline muusika.
Eesti jazz’i grand old man
Ojakäär oli helilooja, publitsist ja pedagoog ning mängis mitmetes koosseisudes klarnetit ja saksofoni.
Tal on hindamatud teened jazz-muusika uurimisel ja propageerimisel nii kirjasõnas kui ka meedia vahendusel. Arvukad loengusarjad, raadio- ja telesaated on köitnud tuhandeid kuulajaid.
Raamatud jazz-, pop- ja rock-muusika arenguloost
- „Džässmuusika. Arenguloost ja tuleviku perspektiividest“
- „Popmuusikast“
- „Vaibunud viiside kaja“
- „Omad viisid võõras väes“
- „Eesti lemmiklaulude tekkelood“
- „Oma laulu leidsime üles“
Valter Ojakääru laulud „Oma laulu ei leia ma üles“, „Sõit pilvelaeval“, „Olematu laul“ jpt kuuluvad eesti levimuusika kullafondi.
Valter Ojakäär. „Kas see on ime?“
1990. aastad. Hoog ja edenemine
Festival Jazzkaar
1990. aastast alates toimub Tallinnas igal aastal rahvusvaheline festival Jazzkaar. Eesti publik on saanud kuulata nii siinseid tipptegijaid kui ka paljusid rahvusvaheliselt tunnustatud muusikuid mujalt maailmast. Festivali ellukutsuja ja peakorraldaja on Anne Erm.
Jazz Eesti õppeasutustes
Eestis on jazz’i-huvilistele palju õppimisvõimalusi. Esimest korda hakati süstemaatilist pop- ja jazz-muusikaalast haridust andma 1977. aastal, kui Uno Naissoo algatusel loodi Tallinna G. Otsa nimelise muusikakooli levimuusika (praegune rütmimuusika) osakond.
1991. aastast koolitab pop- ja jazz-muusikuid praegune Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia.
2004. aasta sügisel avati jazz-muusika osakond ka Eesti muusika- ja teatriakadeemias.
Tuntumad jazz-muusikud Eestis
saksofonistid | Villu Veski, Raivo Tafenau, Siim Aimla, Lauri Kadalipp, Maria Faust, Raul Sööt |
bassistid | Taavo Remmel, Raul Vaigla, Toivo Unt, Mihkel Mälgand, Peedu Kass, Janno Trump, Mingo Rajandi |
kitarristid | Jaak Sooäär, Ain Agan, Robert Jürjendal, Oleg Pissarenko, Mart Soo |
trummarid | Tanel Ruben, Aleksandra Kremenitski, Aivar Vassiljev |
akordionistid | Tiit Kalluste, Jaak Lutsoja |
lauljad | Hedvig Hanson, Sofia Rubina, Helin-Mari Arder, Kadri Voorand, Airi Allvee, Ivi Rausi, Kelli Uustani |
pianistid | Tõnu Naissoo, Urmas Lattikas, Kristjan Randalu, Jürmo Eespere, Joel-Rasmus Remmel, Holger Marjamaa jpt |
kollektiivid | Estonian Dream Big Band, Horre Zeigeri Bigbänd, Modern Fox, Weekend Guitar Trio |
Tänapäeva Eesti jazz sisaldab väga erinevaid stiile: leidub nii bluusi kui ka soul’i, traditsioonilist jazz’i, svingi, etno-jazz’i, jazz-rock’i, klubi-jazz’i jpm.
Uuri lisaks. Vaata
Kuula
Tiit Kalluste. „Teekond“
Jaak Sooäär. „Virvendus“
Mart Soo. „Jaanuar“
Tanel Ruben & Victoria. „Never Say“
Cole Porter. „It’s All Right with Me“
Mõtle
- Eelmise sajandi esimese poole populaarne jazz’i-stiil
- bebop
- dixieland
- sving
- bossanoova
- Paar aastakümmet tegutsenud parimate muusikutega jazz-kollektiiv
- Metronoom
- Emil Laansoo ansambel
- Stuudio 8
- Kuldne Seitse
- 1960. aastate rahvusvaheliste jazz’i-festivalide otsene mantlipärija
- Uno Naissoole pühendatud jazz’i-festival
- Tudengijazz
- Jazzkaar
- Publiku umbusaldust väljendava hüüdnime „jatsilaulja“ pälvis
- Raimond Valgre
- Arne Oit
- Artur Rinne
- Veera Nelus
- Festival Jazzkaar toimub aastast
- 1977
- 1982
- 1990
- 1998
