Homerose eeposed
„Ilias“, esimene laul
Homeros, 8.–7. sajand e.m.a (katkend) Laula nüüd, oh jumalanna, Peleides Achilleuse vimmast
neetust, mis tuhat hukatust tõi ahhailaste soole,
hulgana kangelashingi siit heitis Hadese valda,
kuid kehad jättis neil maha kiskjaile koertele saagiks
ning röövlindude roaks; nii Zeusi tahtel see sündis
sest ajast peale jo, kui vihavaenuga üksühest lahku
läksid hulkade juht Agamemnon ja hiilgav Achilleus!
„Odüsseia“, esimene laul
Homeros, 8.–7. sajand e.m.a (katkend) Jutusta mulle, oh Muusa, sest sangarist, vaevades vaprast,
kaua kes eksles teel, püha Troojat laastamast tulles!
Sai näha paljude linnu ta, tunda ka kõiksugu kombeid,
paljugi neil mereteil tal kannatas vaim, nähes vaeva,
et ise ellu ta jääks ning saaks koju kaaslased kallid.
Kuid ka nii püüdes ei saand ära hoida ta kaaslaste hukku:
sest oma süü läbi tõid ise surma need endile seega,
et sõgemeelselt nad sõid pühi Kõrguste Päikese veiseid –
seepärast võttis see neilt kodukoldele jõudmise päeva.
Kuskilt sealt alga, oh Zeus-isa tütar, ja vesta ka meile!
1. Kuidas Homerose eeposte algus nende põhisisu kokku võtab? Millest „Ilias“ ja „Odüsseia“ räägivad?
Homerose eeposi võib pidada Euroopa kirjanduse alguseks. Nende sisu põhineb vanakreeka müütidel, mis käsitlevad kreeklaste sõjaretke Trooja ehk Ilioni linna vastu, et tuua tagasi kuningas Menelaose naine Helena, kelle oli röövinud troojalane Paris, ning kreeklaste ühe juhi Odysseuse pikka seiklusrohket teekonda koju pärast Trooja vallutamist. Eeposte sündmustik järgib müütide sisu ja loogikat, kangelaste saatust kujundavad jumalike jõudude heitlused ja tujud. Sellegipoolest keskenduvad eeposed inimestest kangelastele, näitavad nende loomuse avaldumist olukordades, kuhu müüt nad seab, ning tagajärgi, mida nende otsused ja teod kaasa toovad.
Homerose eeposed said antiikaja kultuuri ning hilisema Euroopa kirjandustraditsiooni üheks põhialuseks. Viiteid neile leidub paljude kirjanike loomingus ning Homeros ise on äratanud hilisemate loovisikute kujutlusvõimet ning andnud ainet legendideks, kuid midagi kindlat tema isiku kohta teada ei ole.
Inimtüübid
12. KOHATU AGARUS
1 Kohatu agarus on mõistagi suhtlusviis, mis on ebameeldiv neile, kellega kokku juhtutakse, kohatult agar aga keegi selline,
2 kes, läinud kellegi juurde, kes on hõivatud, küsib talt nõu.
3 Ja ta laulab oma armastatule lõbusat laulukest, kui tollel on palavik.
4 Ja läinud kellegi juurde, kes on käenduse läbi kannatada saanud, palub ta end käendada.
5 Ja tunnistajaks olles ilmub ta kohale siis, kui kohtuasi on juba otsustatud.
6 Ja pulma kutsutuna sarjab ta naistesugu.
7 Ja selle, kes on äsja pikalt teekonnalt tulnud, kutsub ta jalutuskäigule.
8 Ja ta on ka varmas selle juurde, kes on oma kauba juba müünud, tooma ostjat, kes pakub rohkem.
9 Ja neile, kes on kuulnud ja aru saanud, hakkab ta püsti tõustes asja uuesti algusest peale selgitama.
10 Ja ta muretseb agaralt asju, mida keegi küll ei soovi, kuid millest ära öelda on piinlik.
11 Ja ta tuleb ohvritoojate ja ohvrisööjate juurde, nõudes laenuprotsenti.
12 Ja nüpeldatava orja juures seistes jutustab ta, et kui tema ori ka kord niimoodi peksa sai, poos too end üles.
13 Ja vahekohtus tegutsedes ajab ta pooled üksteise vastu, ehkki mõlemad soovivad ära leppida.
14 Ja kui ta tantsima hakkab, kahmab ta kinni teisest, kes veel sugugi purjus ei ole.
26. VÕIMUAHNUS
1 Võimuahnus näikse olevat võimulembus, mis klammerdub jõu ja kasu külge, võimuahne aga selline,
2 kes siis, kui rahvakoosolek peab aru, keda valida arhondile abiks rongkäigu korraldamisel, teatab esile astudes, et neil peab olema piiramatu võim; ja kui teised panevad ette kümme, ütleb ta, et ühest on küllalt, see aga peab tõeline mees olema; ja Homerose värssidest peab ta meeles ainult seda ühte, et „paljude-võim häda toob; lase üks juhib valdjana ainult,“ ülejäänuist aga ei tea mõhkugi.
3 Kindlasti on ta varmas kasutama selliseid võimukaid väljendeid nagu „Meil endil on vaja kokku tulla ja selle üle aru pidada ja hoida eemale rahvamassist ja turuplatsist ja lõpetada nende ametitesse värbamine ja see, et nad nõnda ülbitsevad või austusi jagavad,“ ja „Linnas tuleb elada kas meil või neil.“
4 Ja kui ta läheb keset päeva välja, mantel korralikult ümber, juuksed mõõdukalt pügatud, küüned hoolikalt lõigatud, marsib ta mööda odeionisse viivat teed selliseid sõnu kuulutades:
5 „Salakaebajate pärast ei saa linnas elada,“ ja et „Kohtutes kannatame hirmsal kombel äraostetud kohtunike tõttu,“ ja et „Ma imestan nende üle, kes tegelevad ühiskondlike asjadega – mida nad tahavad?“ ja et „Tänamatu on midagi jagada või anda,“ ja et ta häbeneb rahvakoosolekul, kui tema kõrvale istub keegi kõhetu ja räpane tüüp.
6 Ja ta räägib: „Millal lõppeb meie ahistamine riiklike kohustustega ja trierarhiks olemistega?“ ja „Kui vihkamisväärt on rahvajuhtide tõug,“ väitnud, et hädade põhjuseks sai linnale eelkõige Theseus, sest tema tõi rahvahulgad kaheteistkümnest linnast ühte, kui kuningavõim oli hävitatud; ja et ta kannatas õigusega – tema tapsid nad ju esimesena.
Ja veel muudki sellist räägib ta võõramaalastele ja neile kodanikele, kes on samalaadsed ja samade eelistustega.
Tõlkinud Ivo Volt2. Millest on aru saada, et Theophrastos peab kirjeldatud inimtüüpe naeruväärseks? Mida saab sellest järeldada selle kohta, milliseid inimesi ta tõsiselt võtaks ja väärikaks peaks?
Theophrastos (u 372–288 e.m.a) oli vanakreeka õpetlane, Aristotelese õpilane ning tema töö jätkaja. Tema mitmekülgse loomingu hulka kuulub teos „Inimtüübid“, kus ta kirjeldab 30 mingil moel äärmuslikku ja ebameeldivat iseloomu, näidates, kuidas need loomused avalduvad konkreetsetes olukordades, mida tollase Ateena argi- ja ühiskonnaelus ette tuli. Teos on tihedalt seotud oma kaasaegse Ateena olme ning ühiskondlik-poliitilise olustikuga. Näiteks võimuahnele, keda käsitletakse 26. peatükis, on vastumeelne demokraatlik ühiskonnakorraldus, mis oli Ateenas kaua tavaks olnud.
Võimalik, et tüüpidel, keda Theophrastos iseloomustab, on olnud kindlad individuaalsed prototüübid – eeskujud tegelikus elus.
Daodejing
XLVI
kulg on taeva all
hobud põlde väetavad
kulgu pole taeva all
sõjaratsud piiridel
rahuldada ihasid
suurim kuritegu
mitte mõista mõõtu
suurim hukatus
ihaldada saavutust
suurim nuhtlus
mõistad mõõdu mõõtu
püsivalt on mõõt
XLVII
uksest väljumata
mõistan taevaalust
aknast vaatamata
silman taevakulgu
mida kaugemale matkad
seda kaugemaks jääb mõistmine
nõnda õnnis inimene
mõistab liikumata
nimetab nägemata
täiustab toimimata
_46_m.png)
_47_m.png)
3. Kuidas erineb „Daodejingi“ katkendites väljendatud ideaal Homerose kangelaste teguviisist?
„Daodejing“ on hiina kultuuri mõjukamaid tekste, samuti üks tõlgitumaid ja üle maailma tuntumaid. See esindab hiina ühe suure mõttevoolu – taoismi – ilmavaadet. Taoism rõhutab lihtsuse, loomulikkuse, vähenõudlikkuse tähtsust. Neid omadusi arendades jõuab inimene lähemale õndsusele, mis on taoistlik ideaal. Õndsus on seotud tajuga, et ollakse osa maailmakõiksusest ja elutervikust, mis hõlmab kõiki olendeid ja nähtusi nende mitmekesisuses ja isegi vastandlikkuses. Õndsuseni jõudmist takistab see, kui inimene takerdub ihadesse ja püüdlustesse, mis tõmbavad teda väliste väärtuste ja hüvede poole. Sellised väärtused on näiteks võim, rikkus, ametialane edu, avalik tunnustus jms. Mingi sellise eesmärgi poole püüdlemisest enam väärtustab taoism pidevat avatud arenemis- ja andmisvalmidust – kulgemist (dao).
„Daodejingi“ autoriks peetakse õpetlast Lao-Zid, kelle kohta leidub hulk legende, kuid pole teada, kas selline isik oli tegelikult olemas või on raamat kujunenud sajandite vältel hulga autorite pärandina. Muistsete tekstide puhul on see sageli nii, sest paljud neist on võrsunud kollektiivsest pärimuslikust loomingust ning isegi kui mõni kindel inimene on teose kirja pannud, ei ole tema kohta enamasti kuigi palju andmeid säilinud. Siiski on individualistlikus lääne kultuuris autori – individuaalse loovisiku – roll olnud läbi aegade tähtsam kui ida kultuurides, kus individuaalsest eristumisest olulisemaks peetakse ühtsust, enese tunnetamist mingi suurema terviku osana.
Bhagavadgītā
XVI
Kartmatus, sisemine puhtus, teadmisejoogas püsimine, heldus, ohjeldatus, ohverdamine, õppimine, askeetlikkus, sirgemeelsus,
2. vägivaldsusetus, tõearmastus, vihkamise puudumine, loobumus, rahu, salakavalusetus, olenditele kaasatundmine, omakasupüüdmatus, leebus, tagasihoidlikkus, püsivus,
3. säravus, kannatlikkus, kindlameelsus, puhtus, vaenutus, ülbusetus kuuluvad neile, kes on sündinud taevalikuks, Bhārata.
4. Silmakirjalikkus, ülbus, kõrkus, viha, julmus ja teadmatus kuuluvad neile, kes on sündinud deemonlikuks, Pārtha.
5. Arvatakse, et taevalikkus viib vabanemisele, deemonlikkus aga kütkeisse. Ära muretse, Pāndava, sinu osaks on taevalikkus.
6. Selles maailmas on kaht liiki olendeid. Taevalikest on juba pikalt räägitud, nüüd kuula deemonlikest.
7. Deemonlikud inimesed ei mõista alustada ega lõpetada, neis ei ole puhtust, häid kombeid ega tõde.
8. Nad väidavad, et maailmas ei ole tõde, püsivust ega jumalat, ja et ta pole tekkinud mitte vastastikuse sõltuvuse, vaid iha põhjusel.
9. Need hukkunud nõmedad ja kahjulikud hinged, veendunud selles vaatekohtluses, sünnivad kuriteoks ja maailma hävitamiseks.
10. Need silmakirjalikud, ülbed ja upsakad, kes sõltuvad rahuldamatutest ihadest, haaravad sõgeduses väärkujutluste järele ja ei ela puhtalt.
11. Nad anduvad lõpututele kavatsustele, millele vaid surm otsa teeb; nende kõrgeimaks sihiks on ihade rahuldamine ja nad arvavad: „Nõnda peabki!“
12. Nad sõltuvad ihast ja vihast ning siplevad saja soovi püünistes. Nad püüavad rahuldada himusid ja kuhjavad ebaõigel teel vara kokku.
13. „Seda nautisin täna, toda naudin homme, see asi mul juba on, tolle asja saan peagi.
14. Selle vaenlase olen hävitanud, hävitan ka teised. Ma olen isand, ma olen nautija, ma olen täiuslik, võimas ja õnnelik.
15. Ma olen rikas, heast perekonnast, kes küll on minuga võrreldav. Küll ma ohverdan, annetan, lõbutsen,“ nõnda teadmatusest sõgedad,
16. kelle mõtted ekslevad, siplevad sõgedusevõrkudes. Kiindumus ihade rahuldamisse viib nad kõige jälgimasse põrgusse.
17. Need ülespuhutud kõrgid, kes on hullud vara ja au järele, ohverdavad vaid näiliselt ja silmakirjalikult, hoolimata iidseist tavadest.
18. Andununa isekusele, toorele jõule, ülbusele, ihadele ja vihale, need kadedad ei salli mind ei endi ega teiste kehades.
19. Neid vihkavaid julmureid, kes sansaaras on inimestest kõige tühisemad, paiskan ma pidevalt roojastesse deemoniüskadesse.
20. Nii deemoniüska sattudes on nad sünnist sündi sõgedad ega jõua minuni. Seepärast on nende elukäik madal, Kaunteja.
21. Hukutavaid põrguväravaid on kolm: iha, viha ja ahnus, seepärast hülga need kolm!
22. Inimene, kes neist pimeduseväravaist on vabanenud, Kaunteja, teeb iseendale head ja seepärast on ta elukäik kõrge.
23. Kes aga hülgab šaastrate juhtnöörid ja elab oma ihade järgi, see ei leia täiust, ei õnne ega kõrget elukäiku.
24. Seepärast olgu šaastra sulle mõõdupuuks, et teaksid, mida on vaja teha ja mida mitte. Kui tunned šaastrate juhtnööre, siis pead siin tegusid tegema.
See on Šrī-Bhagavadgītās, Upanišadis, Brahmateaduses,
Joogaõpikus, Šrī-Krišna ja Ardžuna vestluses
kuueteistkümnes peatükk,
TAEVALIKU JA DEEMONLIKU ERISTAMISE JOOGA
4. Võrdle „Bhagavadgītā“ katkendis väljendatud arusaamu eelmistega.
„Bhagavadgītā“ on osa India suureeposest „Mahābhārata“, mis jutustab ühe valitsejasuguvõsa tegudest. Kahe venna järeltulijate vahel sugenevad pinged, mis viivad suure lahinguni. „Bhagavadgītā“ kujutab endast eepose ühe keskse kangelase Ardžuna vestlust oma sõbra Krišnaga enne lahingut. Ardžuna on mures, sest peab võitlema oma sugulaste, sealhulgas lähedaste ja armsate inimeste vastu. Krišna annab talle nõu, kuidas toimida nii selle keeruka valiku kui ka hulga muude ees, mida elus võib ette tulla.
Krišna on paljude India legendide tegelane. On peetud võimalikuks, et legendide taga on ajalooline isik 8. sajandist e.m.a. Hinduistlikus usutraditsioonis on Krišna jumal Višnu üks kehastusi. „Bhagavadgītās“ esineb ta ülima jumala, kõiges olevas leiduva jumalikkuse kehastusena ning õpetab Ardžunale, kuidas leida ühendust suure maailmatervikuga. Seda ühendust ning teed selle saavutamise poole tähistab mõiste jooga.
India eeposed on osa hinduismi usulisest, pühast kirjavarast. Usuline ja ilmalik, maine ja ülemaine on India algupärases kirjandustraditsioonis lahutamatult põimunud. Nõnda oli ka näiteks keskaegses Euroopa kultuuris. Nüüdisaegses lääne maailmapildis ja kultuurikäsitluses on need tasandid märksa selgemini lahus.
Mida lugedes märkasid?
5. Mille poolest on lugemistekstides leiduvad tähelepanekud inimloomuse kohta tänapäevalgi asjakohased?
6. Kuidas erinevad võtted, mille abil lugemistekstides inimloomust eritletakse?
- Kas keskendutakse headele omadustele, mida püüelda, või halbadele, millest hoiduda?
- Kas omaduste üle arutletakse, jutustatakse neist või kirjeldatakse neid?
- Milliseid erinevusi veel leiad?
- Milline tekst sulle kõige enam meeldis? Miks?
Mis on tõeline? Mis on väljamõeldis?
Sõnakunsti, nagu ka filmi ja kujutava kunsti puhul, võib hõlpsasti tekkida küsimus, kas teoses kujutatud maailm (tegelased, sündmused, paigad) on tõeline või väljamõeldud. Nüüdisajal peame tõeliseks seda, mida on teosevälises maailmas, päriselus kogetud. Kui see kogemus pärineb kaugemast minevikust, siis peame seda tõeliseks juhul, kui selle kohta leidub usaldusväärseid allikaid ja tunnistajaid.
Väljamõeldiseks peame aga kõike seda, mida meie enda kogemused või usaldusväärsed allikad ei kinnita. Erinevalt sellest, mis on päriselt juhtunud, saab väljamõeldist kujutlusvõime ning kunstilise väljenduse abil muuta ja ise luua. Kunstilist väljamõeldist nimetatakse ka fiktsiooniks, väljamõeldud sisuga kunstiteoseid fiktsionaalseteks.
7. Millised lugemistekstides kujutatud tegelased, sündmused, olukorrad ja paigad on selle määratluse järgi tõelised, millised fiktsionaalsed? Põhjenda.
Niisugune eristus tõelise ja fiktsionaalse vahel on seotud (loodus)teadusliku maailmapildiga, millele modernne lääne kultuur suurel määral toetub. Seevastu kultuurides, kus on valdav religioosne, müütiline maailmapilt, käsitletakse müütilist ainest tõelisena. Müüdid kirjeldavad maailmakorra teket ja toimimist, väljendavad tõekspidamisi, millele ühiskond ja kultuur on rajatud. Müütide sisu (sündmustikku, tegelaste saatust) käsitatakse sama tõepärasena kui teadmisi meie mõistes tegelikust ajaloost.
8. Milline oleks niisuguse tõekäsituse raames vastus eelmisele küsimusele? Põhjenda.
Osa teoste kohta on alati raske otsustada, kui fiktsionaalseks neid tuleks pidada. Kui teos keskendub näiteks tunnetele, filosoofilistele küsimustele, ühiskondlikele probleemidele või millelegi muule, mis kuulub inimese tunde- ja vaimuvalda, siis on raske kindlaks teha, kas tunne või mõte on ehtne või tinglik.
9. Seleta seda raskust Lao-Zi ja Theophrastose teksti näitel.
Selgemini saab fiktsionaalsusest rääkida tegelaste, sündmuste ja tegevuspaikade puhul, ning vahet teha on seda lihtsam, mida paremini tegelikkust tunneme. Kui näiteks teose sündmustik on paigutatud tänapäeva Eestisse, saab kontrollida, kas selline koht on olemas, kas seal elavad just niisugused inimesed ning kas sellised sündmused on päriselt juhtunud. Kaugete aegade puhul saab sageli aga ainult oletada, sest andmeid pole säilinud.
10. Mida fiktsionaalset on vanakreeka kirjanike piltides?
11. Too lugemistekstidega seotud näiteid.
- Kuidas põimuvad tekstides tõelisus ja väljamõeldis meie mõistes?
- Mil määral on meie teadmised vanade tekstide autorite kohta tõsikindlad, mil määral fiktsionaalsed?
- Mida fiktsionaalset on vanakreeka kirjanike piltides, mis lugemistekste illustreerivad?
