Iseendaga vastamisi

Jerome David Salinger

12. peatükk

Takso oli vana logu ja lehkas, nagu oleks keegi oma õhtusöögi sinna maha jätnud. Mulle juhtuvad alati säärased oksele ajavad taksod, kui ma hilja öösel kusagile sõidan. Asja tegi veelgi hullemaks see, et laupäeva õhtule vaatamata oli linn nii vaikne ja mahajäetud. Mõni üksik inimene liikus tänaval. Vahetevahel võis näha mõnd paarikest, kes teineteisel ümbert kinni hoides üle tänava läks, või kraadepoiste ja -plikade jõuku, kes nagu hüäänid naersid oma vaimukuste üle, milles ei olnud naljaraasugi. New York oli õudne, kui keegi tema tänavatel hilja öösel naerab. See kostab paljude miilide taha. Ja see tekitab nii mahajäetud ja masendava tunde. Hirmsasti oleks tahtnud koju minna ja Phoebe-plikaga veidike pula ajada. Lõpuks, kui me olime juba tükk aega sõitnud, sigines taksojuhi ja minu vahel jutuajamine. Tema nimi oli Horwitz. Ta oli palju mõistlikum vend kui too juht, kellega ma enne sõitsin. Ma mõtlesin, et ehk tema teab midagi partide kohta.

„Hei, Horwitz,” ütlesin ma. „Kas olete kunagi mööda sõitnud tiigist Tsentraalpargis, lõunasissekäigu lähedal?”

„Millest?”

„Tiigist. Noh, teate, väikesest järvekesest, kus on pardid ja puha.”

„Ja olen, aga mis siis?”

”Kas panite tähele pardikesi, kes seal ringi ujuvad? Kevadel näiteks. Kas te ei juhtu teadma, kuhu nad talveks lähevad?”

„Kes kuhu?”

„Pardid. Ehk juhtute teadma? Kas sõidab keegi veoautoga sinna ja viib nad minema või lendavad nad ise kusagile lõunasse?”

Vana Horwitz pööras end ümber ja vaatas minu poole. Ta oli väga kergelt ärrituv tüüp. Aga muidu täitsamees. „Kust kurat mina seda tean?” ütles ta. „Kus kurat peaksin ma teadma säärast tobedat asja?”

„Ärge siis sellepärast pahandage,” ütlesin mina. Ta oli millegipärast solvunud.

„Kes on pahandanud? Keegi ei ole siin pahandanud.”

Otsustasin temaga mitte enam vestelda, kui ta on nii paganama hellik. Aga ta ise võttis jutu jälle üles. Ta pööras ringi ja ütles: „Kalad küll ei lähe kuskile. Kalad jäävad sinnasamasse, kus nad on, sinna oma kuramuse järve.”

„Kaladega on teine lugu. Kalad on teistmoodi. Aga mina räägin partidest,” ütlesin ma.

„Mis teistmoodi need kaladki on? Ei ole teistmoodi midagi,” ütles Horwitz. Igast ta sõnast oli tunda, et miski on ta ära pahandanud. „Issand halasta, kaladele on talv rängem, kui ta partidele ongi. Mõtelge peaga, issand halasta.”

Umbes minuti jooksul ma ei lausunud midagi. Siis ütlesin: „No olgu. Mida nad teevad, need kalad ja kõik teised, kui järv on põhjani külmunud ja sellel isegi uisutatakse?”

Vana Horwitz pöördus uuesti ringi. „Kuidas nii – mida nad teevad?” käratas ta mulle peale. „Jäävad sinna, kus nad on, issand halasta.”

„Aga nad peavad ju tundma, et nad jää sisse jäävad, nad peavad ju tundma?”

„Muidugi tunnevad. Kes ütleb, et nad ei tunne!” ägetses Horwitz. Ta oli pagana ärritatud ja ma juba kartsin, et ta sõidab mõne posti otsa või kuhugi. „Nemad elavadki selle neetud jää sees. Nad on niimoodi loodud, issand halasta. Külmuvad terveks talveks jäässe, nii nagu nad just juhtuvad olema.”

„Ah nii? Aga mis nad siis söövad? Kui nad on kangeks külmunud, siis nad ei saa ju ujuda ja toitu otsida.”

„Nende ihu – issand halasta, kuidas te midagi ei taipa –, nende ihu võtab toidust igasugu veetaimedest ja sodist, mis on jää sees. Kalade poorid on kogu aeg avatud. Nad on niimoodi loodud, issand halasta. Saite aru?” Ta pöördus uuesti ja vaatas mulle otsa.

„Jajah,” ütlesin ma ja ei hakanud enam vaidlema. Kartsin, et järsku ta sõidab selle neetud taksoloksi sodiks. Pealegi oli ta säärane ägestuv tüüp, et temaga polnud kuigi mõnus vaielda. „Kui õige teeksime väikese peatuse ja jooksime midagi,” tegin ma ettepaneku.

Kuid ta ei vastanud mulle. Oli vist nii mõttes. Kordasin oma ettepanekut. Ta oli siiski üsna vahva vana. Täitsa mõnus mees.

„Ei mul ei ole aega viina visata, poju,” ütles ta. „Kui vana te õige olete? Miks te pole kodus voodis?”

„Ma ei ole väsinud.”

Kui me Ernie juurde jõudsime ja ma arve tasusin, viis vana Horwitz jutu uuesti kaladele. Need olid tal kindlasti kogu aeg meeles olnud. „Kuulge,” ütles ta, „kui teie oleksite kala, siis emake loodus hoolitseks teie eest, eks ole? Õigus? Ega te ometi arva, et kõik kalad surevad maha, kui tuleb talv, või arvate?”

„Ei, aga…”

„Tähendab, te olete nõus, et ei sure,” ütles Horwitz ja kihutas minema nagu tuulispask. Elu sees polnud ma näinud nii kergesti ärrituvat tüüpi. Ta võttis iga sõna solvamisena.

Hilisele tunnile vaatamata oli Ernie lokaal puupüsti täis. Enamasti keskkoolide ja kolledžite tüübid. Peaaegu iga kuradima kool maailmas alustab jõuluvaheaega varem kui need koolid, kus mina käin.

Vaevalt sain riided ära anda, nii palju oli rahvast. Sellegipoolest valitses vaikus, sest Ernie mängis klaverit. Issand hoia, kui ta istus klaveri taha, siis peeti seda nagu mingiks pühaks talituseks. Minu arvates oli see liig. Peale minu ootasid veel kolm paarikest kohta, kõik tõuklesid ja seisid kikivarvul, et näha Erniet mängimas. Tal oli klaveri kohal ilmatu suur peegel ja ta oli lasknud endale suunata prožektori, et kõik võiksid jälgida ta nägu, kui ta mängib. Mitte sõrmi – ei, vaid ta suurt musta lõusta. Vaat kus mul suurus. Ma ei ole kindel, mida ta mängis, kui ma sisse astusin, aga igal juhul solkis ta selle asja ära. Ta edvistas igasugu kõrgete trillerite ja muude efektsete trikkidega, nii et mul lõi piste ahtrisse. Aga te oleksite pidanud kuulma aplausi, kui ta lõpetas. Teil oleks süda pahaks läinud. Nad olid täitsa marus. Täpselt nagu need idioodid, kes kinos hüäänide kombel naeravad, kui ei olegi midagi naljakat. Vannun teile, et kui mina oleksin klaverimängija, näitleja või mõni muu suurus ja nendele juhmidele jubedalt meeldiksin, siis see mind ei rõõmustaks. Ma ei tahaks isegi, et mulle plaksutataks. Inimesed plaksutavad alati valel kohal. Kui mina oleksin klaverimängija, mängiksin ma ainult omaette kambris. Igatahes kui Ernie lõpetas ja kõik plaksutasid nagu hullumeelsed, siis ta pööras end klaveripingil ja tegi võltsalandliku kummarduse. Nagu oleks ta põrguline oma klaverimängule vaatamata väga tagasihoidlik mehike. Küll on võlts – ise ta on säärane kehkadivei, et hoia alt. Aga siiski hakkas mul temast omamoodi kahju, kui ta oli lõpetanud. Tema ise vist ei teagi enam, millal ta mängib hästi ja millal mitte. Aga see ei ole ainult tema süü. Ma mõtlen neid tohmaneid, kes plaksutavad nagu hullud – säärased rikuvad ära igaühe, kui neile vaba voli anda. Minul läks sellest tuju jälle hiiglama sandiks ja ma pidin peaaegu palitu võtma ja hotelli tagasi minema, aga selleks oli alles liiga vara, ja mitte ei olnud isu üksi jääda.

Lõpuks sain ühe viletsa laua, otse seina ääres ja mingi neetud posti taga, nii et sinna polnud midagi näha. See oli üks neid tillukesi laudu, mille äärde pääseb ainult siis, kui su naabrid püsti tõusevad ja sind mööda lasevad – aga kas need lojused seda teevad? –, muidu sa pead sinna sõna otseses mõttes ronima. Tellisin šoti viskit soodaveega, mis peale sidruni ja rummi kokteili on minu lemmikjook. Ernie juures müüdi viina isegi kuueaastastele, seal oli nii hämar ja keegi ei tundnud huvi, kui vana sa oled. Ole kas või narkomaan – see ei läinud siin kellelegi korda.

Ümberringi istusid lõngused. Tõsijutt. Teise samasuguse laua ääres minust vasakul, tegelikult minu kukil, oli üks isevärki poiss ühe isevärki tüdrukuga. Nad olid umbes minuealised või tsipake vanemad. Neid oli lõbus jälgida. Nad jõid kuramuse ettevaatlikult, et viinaklaasid liiga ruttu tühjaks ei saaks. Kuna mul ei olnud muud teha, kuulasin tükk aega nende juttu pealt. Poiss jutustas tüdrukule mingist jalgpallimatšist, mida ta oli päeval vaatamas käinud. Ta kirjeldas seda viimse kui üksikasjani – tõsijutt. Küll oli tüütu kuulata. Ja tütarlaps, nagu näha, polnud sellest neetud jalgpallist üldse huvitatud, aga kuna ta oli veelgi veidrama välimusega kui noormees, siis tal polnud nähtavasti midagi parata – kuula aga. Väga inetute tüdrukute elu ei ole kerge. Mul on neist mõnikord kole kahju. Mõnikord ma ei taha nende peale isegi vaadata, eriti kui nad on mõne juhmardi seltsis, kes jutustab neile mõnest neetud jalgpallimatšist. Minust paremal oli vestlus aga veelgi vaimuvaesem. Seal istus Joe Yale’i näoga noormees hallis flanellülikonnas väga röögatu vestiga. Kõik need „Ivy League’i” tüübid on nagu ühe vitsaga löödud. Isa tahab mind panna edasi õppima Yale’i või Princetoni, aga vannun jumala nimel, et ennem ma suren, kui astun mõnda neist „Ivy League’i” kolledžitest. Igatahes sel Joe Yale’i näoga poisil oli kaasas hirmus ilus tüdruk. Ah sa poiss, päris ilus kohe. Aga te oleksite pidanud kuulma nende omavahelist juttu. Esiteks – nad mõlemad olid kergelt vintis. Poiss kobas tüdrukut laua alt, ise jutustas ühest poisist nende internaadis, kes oli ära söönud purgitäie aspiriini ja end peaaegu teise ilma saatnud. Tütarlaps aina kordas: „Milline jubedus… Ära tee, kallim. Palun ära tee. Siin mitte.” Kujutlege – ise kobab tüdrukut ja samal ajal jutustab talle kellestki enesetapjast! Säärased naljatilgad mõlemad.

Mul oli tunne nagu võidusõiduhobuse tagumikul, kui ma seal nii ihuüksi istusin. Teha ei olnud ka muud kui ainult suitsetada ja juua. Siis ma palusin kelneril küsida Ernie-vanalt, kas ta ei tahaks minuga ühed väikesed napsid ära visata. Käskisin öelda, et olen D. B. vend. Aga ma ei usu, et ta mu sõnad edasi andis. Säärased kretiinid ei anna kunagi midagi edasi.

Järsku tuli mu laua juurde keegi neiu ja ütles: „Holden Caulfield!” Tema nimi oli Lillian Simmons. Mu vend D. B. käis temaga mõnda aega. Tal olid võimsalt suured rinnad.

„Tere,” ütlesin mina. Püüdsin loomulikult pead tõsta, aga see ei olnud väga lihtne. Temaga oli kaasas keegi mereväeohvitser, kes nägi välja, nagu oleks ta ahjuroobi alla neelanud.

„Kui meeldiv sind näha!” ütles Lillian Simmons. Valetas muidugi. „Ja kuidas elab sinu suur vend?” Ainult see teda tegelikult huvitaski.

„Suurepäraselt. Ta on Hollywoodis.”

„Hollywoodis! Kas tõesti! Mida ta seal teeb?”

„Ma ei tea. Kirjutab,” vastasin ma. Ei tahtnud talle seletama hakata. Oli näha, et ta peab seda Hollywoodis olemist ilmatu tähtsaks asjaks. Paljud teised samuti. Enamasti inimesed, kes ei ole tema novelle lugenud. See ajab mind lihtsalt marru.

„Kui põnev,” ütles Lillian. Siis tutvustas ta mind oma meremehele. Tema nimi oli kapten Blop või midagi taolist. Ta vist kartis, et teda hakatakse pidama memmeks, kui ta käesurumisel kõiki neljakümmend sõrme ära ei murra. Issand, kuidas ma säärast asja vihkan. „Kas sa oled üksi, lapsuke?” küsis Lillian minult. Ta oli sulgenud tee laudade vahel ja paistis, et ta ise tundis sellest lõbu. Kelner ootas, et ta astuks veidi kõrvale, aga Lillian ei teinud väljagi. Naljakas. Oli näha, et ta ei meeldinud kelnerile. Oli näha, et ta eriti ei meeldinud ka mereväelasele, kuigi too oli tulnud temaga kohtama. Ja minule ta ka ei meeldinud. Üldse mitte kellelegi. Aga omamoodi hakkas temast kahju ka. „Kas sul tütarlast ei olegi, poisu?” küsis ta. Nüüd ma olin juba püsti ja ta isegi ei öelnud mulle, et ma istuksin. Ta oli seda sorti tüüp, kes laseb sul tundide kaupa püsti seista. „Ilus poiss, eks ole?” ütles ta oma mereväelasele. „Ta läheb iga minutiga ilusamaks ja ilusamaks.” Mereväelane palus teda edasi astuda, kuna olid sulgenud terve vahekäigu. „Holden, võta oma klaas ja tule istu meie juurde,” kutsus Lillian.

„Pidin just minema hakkama,” valetasin ma talle. „On vaja kellegagi kokku saada.” Oli kohe näha, et ta püüab mulle pugeda. Et ma siis jutustaksin sellest D. B-le.

„Oh, sind väikest võllarooga! Noh, pole viga. Kui näed oma suurt venda, siis ütle talle, et ma teda vihkan.”

Ja ta läks minema. Meie mereväelasega ütlesime teineteisele, et oli väga rõõmustav tutvuda. Küll ajab vihale. Ütlen alati „väga rõõmustav” inimesele, kellega tutvumine mind põrmugi ei rõõmusta. Aga kui tahad elada, pead sääraste asjadega leppima.

Kuna ma olin Lillianile öelnud, et pean kellegagi kohtuma, ei jäänud mul muud üle kui ära minna. Oleksin tahtnud viivitada, kuni Ernie oleks mänginud midagi enam-vähem viisakat. Aga et istuda Lillian Simmonsi ja mereväelase lauda ning lasta end igavusega surnuks piinata – ei, tänan väga. Niisiis ma lahkusingi. Aga palitut võttes olin maruvihane küll. Alati rikutakse sul kõik ära.

Tõlkinud Valda Raud