Lonkav rebane

Elas kord mees, kellel oli kolm poega. Kaks olid taibukad poisid, aga kolmas oli rumal. Selle mehe parem silm naeris kogu aeg, vasak aga nuttis. Mehe pojad otsustasid talt küsida, miks see nii on.

Vanim poeg küsis, kuid mees viskas teda noaga. Küsis teine poeg ja juhtus sama lugu. Mõlemad pojad põgenesid. Siis küsis kolmas poeg. Mees haaras oma noa, kuid poiss ei jooksnud minema. Mees pani noa ära ja ütles: „Mu teised kaks poega on argpüksid, aga sina oled vapper, nii et mu parem silm naerab. Aga mu vasak silm nutab sellepärast, et minu võluviinapuu, mis annab päevas kakskümmend neli ämbritäit veini, on ära varastatud.“

Kolm venda leppisid kokku, et lähevad võluviinapuud otsima. Tee hargnes kolmeks ja igaüks valis endale raja. Kaks vanemat poega said peagi taas kokku. „Jumal tänatud, et saime selle nannipunni kandadelt maha raputatud!“ naersid nad ja istusid maha kaasavõetud toitu sööma. Ilmus lonkav emarebane, kes nägi väga näljane välja. Kuid vennad ei andnud talle palukestki; nad ütlesid ainult: „Seal on rebane! Tapame ta ära!“ Rebane lonkas minema.

Kui rumal poiss maha sööma istus, tuli tema juurde sama rebane. „Praegu on rasked ajad,“ ütles poiss. „Jaga minuga einet.“

Kui nad olid söönud, küsis rebane: „Kuhu sa lähed?“ Hämmastununa, et rebane rääkida oskab, rääkis tobuke talle kõik.

„Järgne mulle,“ ütles rebane.

Nad jõudsid ühe aia juurde. „Viinapuu on seal sees,“ ütles rebane. „Sa pead mööduma kaheteistkümnest valvurist. Nende silmad on lahti, kuid nad magavad. Sa leiad kuldlabida ja puulabida. Kaeva viinapuu puust labidaga üles ja tule minu juurde tagasi.“

Aga kui poiss jõudis viinapuuni, unustas ta, mis rebane oli öelnud, ja võttis kuldlabida kätte. Niipea kui ta selle mulda oli löönud, äratas see valvurid ja need viisid ta oma isanda juurde.

„Aga viinapuu on mu isa oma,“ hüüatas rumal noormees.

„See võib ju nii olla,“ ütles isand, „aga ma ei anna seda tagasi, kui sa ei too mulle kuldset õunapuud, mis iga päev kuldset vilja kannab.“

Poiss läks tagasi rebase juurde ja rebane ütles: „Et jõuda kuldse õunapuuni, pead sa jällegi kaheteistkümnest valvurist mööda saama. Puu juures on kaks teivast: kullast ja puust. Võta puuteivas, löö puud ja tule minu juurde tagasi.“

Kuid rumal poiss lõi puud kuldteibaga ja äratas valvurid üles. Isand ütles: „Ma annan sulle puu, kui sa tood mulle kuldsete tiibadega kuldse hobuse.“

Poiss läks rebase juurde tagasi ja rebane ütles: „Järgne mulle.“ Ta viis poisi läbi pimeda metsa ühte taluõue ja ütles: „Kõigepealt pead sa kaheteistkümnest valvurist mööda pääsema. Kuldne hobune on tallis ja tema lähedal ripuvad kahed ratsmed, ühed kullast ja teised õlgedest. Valjasta hobune õlgedest ratsmetega ja ratsuta temaga tagasi minu juurde.“

Aga rumal poiss valjastas hobuse kuldsete ratsmetega ja äratas valvurid üles. Isand ütles: „Ma annan sulle kuldse hobuse, kui sa tood mulle kuldse tüdruku kuldses hällis.“

Poiss läks rebase juurde tagasi ja rebane ütles: „Järgne mulle.“ Ta viis poisi ühte koopasse ja ütles: „Koopa sees, kaheteistkümne valvuri taga, on kuldne tüdruk, kes kiigutab ennast kuldses hällis. Selle lähedal on tohutu tont, kes karjub: „Ei! Ei!“ Ära seda tähele pane. Võta kuldne häll ja too minu juurde.“

Seekord tegi poiss nii, nagu rebane oli käskinud. Nad läksid tagasi taluõue ja poiss ütles: „Kuldne tüdruk on nii kaunis, kahju on teda ära anda.“

Nii muutis rebane ennast kuldseks tüdrukuks, ainult tema silmad olid rebase omad. Poiss andis rebas-tüdruku isandale ja viis kuldse hobuse minema.

Sel ööl silmitses isand kuldset tüdrukut ja hüüatas äkitselt: „Sul on rebase silmad!“ Tüdruk muutus rebaseks, kes jooksis sinna, kus poiss õige kuldse tüdruku ja kuldse hobusega ootas.

Järgmisena muutis rebane ennast kuldseks hobuseks, ainult et tal oli ikka rebase saba. Poiss vahetas ta kuldse puu vastu. Hiljem, kui isand hobust imetles, ütles ta: „Sa oled nii ilus, välja arvatud see nässakas rebasesaba!“ Hobune muutus tagasi rebaseks, kes jooksis sinna, kus poiss ootas.

Lõpuks muutis rebane ennast kuldseks õunapuuks ja poiss vahetas ta oma isa viinapuu vastu. Aga kui isand puud imetles, ütles ta äkitselt: „Kui imelik! Õunad näevad välja nagu rebase pead!“ ja puu muutus uuesti rebaseks, kes jooksis poisi, tüdruku, hobuse, puu ja viinapuu juurde.

Koduteel sai poiss oma vendadega kokku. Nad viskasid ta kaevu ja varastasid tema aarded. Aga kui nad need oma isa juurde viisid, ei andnud viinapuu veini, õunapuu ei õitsenud, kuldne hobune ei hirnatanud ja kuldne tüdruk ei naeratanud. Ja nende isa vasak silm nuttis.

Vahepeal päästis lonkav rebane noormehe kaevust välja. Kui too õhku ahmides murul lebas, muutus rebane printsessiks. Ta oli sunnitud needuse tõttu mööda maailma rändama, kuni päästab ühe sõbra elu. „Nüüd olen ma vaba,“ ütles ta, „ja sina samuti. Hüvasti, mu sõber.“

Printsess läks oma teed ja poiss läks koju. Seal rääkis ta isale kogu loo ja kui ta seda tegi, hakkas viinapuu veini tegema, õunapuu lõi õitsele, hobune hirnatas ja kuldne tüdruk laulis. Ja mis kõige parem – tema isa vasak silm lõpetas nutmise ja hakkas naerma.

Isa ajas oma kaks halba poega minema, rumal noormees abiellus tüdrukuga, ja kui nad ära pole surnud, elavad nad õnnelikult siiamaani.