Prantsuse rahvamuusika
Rahvuslikud muusikatraditsioonid on kõige ehedamalt säilinud Baskimaal, Bretagne’i poolsaarel, mägises Auvergne’i piirkonnas ning Korsika saarel.
Tantsud ja pillid
Prantsuse traditsioonilistest tantsudest on tuntumad farandool, gavott, courante ja bourrée.
- Farandool on Lõuna-Prantsusmaalt pärit kolonnis liikumisega seltskonnatants, mille saatepillideks on sageli flööt ja trumm. 6/8 taktimõõdus muusika sarnaneb pisut Itaalia tarantellaga.
- Gavott on 2/4 või 4/4 taktimõõdus elavaloomuline lihtrahva tants. Alates 17. sajandist leidis gavott nagu ka courante ja bourrée kindla koha õukonnatantsude hulgas.
Pillimäng on Prantsusmaal kõlanud peamiselt tantsude ja laulude saateks. Enim kasutatud rahvapillid on fiidel, akordion, käristi, torupill, rataslüüra, šalmei, trumm, tamburiin jm.
Ühe- ja mitmehäälsed laulud
Prantsuse rahvalaulud on enamasti ühehäälsed stroofilised soololaulud. Nende hulgas on ballaade ja tantsulaule, samuti tavandi-, töö-, kalendri- ja religioosseid laule.
Traditsioonide poolest erineb teistest piirkondest Korsika saar: seal on levinud mitmehäälsed polüfoonilised laulud, mida tavaliselt esitab meestrio.
Saade Korsikast ja sealsest muusikast. Kuula
Šansoon. Édith Piaf
Prantsuse keele rütmi järgiv laul
Šansoon tähendab igasugust tekstikeskset prantsuse laulu. Ilmalike laulude üldnimetusena võeti šansoon kasutusele juba 15.–16. sajandil. Varaseimad šansoonid olid eepilised luuletused, renessansiajast teatakse põhiliselt mitmehäälseid laule, mida saatis mõni muusikainstrument.
20. sajandil mõeldi šansooni all peamiselt populaarset laululoomingut, mis järgib muusikas prantsuse keele rütmi. Šansoone on nii meloodilisi ja sentimentaalseid kui ka kiiretempolisi ja lõbusaid. Laulud kõnelevad enamasti armastusest, aga puudutavad ka ühiskondlikke teemasid.
Tuntud šansoonilauljaid: Jacques Brel, Léo Ferré, Charles Aznavour, Patricia Kaas.
Pariisi Varblane
Édith Piaf (1915–1963) on üks Prantsuse kuulsamaid šansoonilauljaid, kes sai tänu oma väljendusrikkusele ja maagilisele häälele tuntuks nii Euroopas kui ka Ameerikas.
Belleville’i agulitänavatelt New Yorgi kuulsaimatesse kontserdisaalidesse jõudnud Édith Piafi elu iseloomustas võitlus, olgu siis ellujäämise, laulmise, armastuse või õnne eest. Lauludes peegeldus sageli tema enda elukäik ning see andis esituslaadile palju juurde.
Lühikese kasvu ja rahutu meelelaadi tõttu pälvis ta hüüdnime Pariisi Varblane.
Hubert Giraud. „Sous le ciel de Paris“
Prantsuse kunstmuusika
Vaimulik ja ilmalik laul
Prantsuse kunstmuusika juured ulatuvad kristlike liturgiliste laulude ja rändavate moosekantideni.
Mitmehäälne vaimulik laul saavutas oma õitsengu 12.–13. sajandil Notre Dame’i koolkonnas Pariisis. Ühehäälse ilmaliku laulu viljelejateks said Prantsusmaal samal ajal tegutsenud rüütlilaulikud – trubaduurid ja truväärid.
Uued stiilid
Prantsusmaal on sündinud kaks lavamuusika žanri:
- ballett kujunes välja 17. sajandil Louis XIV õukonnas,
- operetile pani 19. sajandil oma loominguga aluse helilooja Jacques Offenbach.
Prantsusmaalt alguse saanud 20. sajandi esimese poole kunstivool impressionism väljendus nii kujutavas kunstis kui ka muusikas.
Nimekaid prantsuse heliloojaid
- Georges Bizet
- Jacques Offenbach
- Gabriel Fauré
- Charles Gounod
- Camille Saint-Saëns
- César Franck
- Maurice Ravel
- Claude Debussy
- Pierre Schaeffer
- Olivier Messiaen
Panus nüüdismuusikasse
Prantslased on andnud olulise panuse tänapäevase muusika arengusse: pärast II maailmasõda rajas helilooja Pierre Boulez instituudi lühinimega IRCAM. Seal tegeletakse akustikauuringute ning elektroonika- ja arvutitehnoloogia arendamisega, aga ka heliloojate koolitamisega.
Kuula
Prantsuse rahvalaul „Sur le pont d’Avignon“, katkend
Charles Dumont. „Non, je ne regrette rien ...“, katkend
Claude Debussy. „Meri“ I osa, katkend
Olivier Messiaen. „Nõmmelõoke“ klaveritsüklist „Lindude kataloog“, katkend
Sur le pont d’Avignon
Les Champs-Élysées
