Jazz’i eelkäijad

Mandrite kohtumine Ameerika muusikas

Jazz’i allikad

Traditsioonide sulam

Jazz sündis 1900. aastate paiku Ameerika Ühendriikides. See muusikaliik ühendab endas Euroopa, Ameerika ja Aafrika rahvaste muusikatraditsioone.

Jazz-orkester New Orleansi tänaval
Afroameerika muusika

Afroameerika muusika on alates 16. sajandist Aafrikast Ameerikasse veetud sadade tuhandete musta­nahaliste orjade pärand.

Seda iseloomustab hetkes loomine, vaba rütmitunnetus ning eeslaulja ja koori vaheldumine (viimane on omane töölauludele, spirituaalidele ja gospelile).

Euroameerika muusika

Euroameerika muusika on pärit Euroopast välja rännanud rahvaste muusika­tradit­sioonidest ja kujunes välja 19. sajandil.

Selles on tunda mõjutusi nende lauludest, tantsudest ja pilli­muusikast. Viimase puhul on eriti iseloomulikud marsi­orkestrid – sealt pärit pillid leidsid koha esimestes jazz-ansamblites.

Lõbus meelelahutus tänavail

Pärast Ameerika kodusõda, 1865. aastal, lõpetasid paljud marsi­orkestrid tegevuse ja pillid müüdi odavalt maha. Orjusest vabastatud musta­nahalised moodustasid bände ja mängisid oma versioone euroopalikest marsilugudest. Sünkopeeritud rütmide kasutamine ja vabalt kuulmise järgi mängimine muutis musitseerimise lõbusaks. Muusikud improviseerisid oma partiid mängimise käigus.

Ragtime

Lonkav takt

Ragtime on stiil, mille arendasid välja mustanahalised pianistid. Muusika kõlab paarisarvulises taktimõõdus. Pianisti parem käsi mängib rohkete sünkoopidega meloodiat ning vasaku käe partii, mis hoiab meetrumit, moodustub bass-akord saatekäikudest.

Pianist-helilooja Scott Joplin, keda peetakse ragtime’i kuningaks. Tema tuntuimad palad on „Maple Leaf Rag“ ja „The Entertainer“

Valmis teos klaverile

Ragtime’i afroameerikalikult kõikuv rütm on stiili kõige iseloomulikum tunnus. See sündis lõuna- ja lääneosariikide kõrtsides ning tantsusaalides. Ragtime oli esimene musta­nahaliste stiil, mida aktsepteerisid ka valged.

Heliloojad toksisid oma teoseid mehhaanilise klaveri rullidele, mida levitati tuhandete kaupa. Esialgu eksisteeriski ragtime vaid klaverimuusikas. Need olid kirja pandud palad, milles puudus improvisatsioon. 

Ragtime on mõjutanud paljude jazz-pianistide kujunemist. Hiljem kandus see ka orkestrimuusikasse ja mõnigi varane jazz-orkester võttis endale nimeks ragtime band.

Tuntuim ragtime’i-meister oli pianist ja helilooja Scott Joplin (1868–1917).

Scott Joplin. „The Entertainer aastast 1902. Kuula
Scott Joplin. „Magnetic Rag“
Giannantonio Mutto (klaver)

Bluus

Libisevad noodid

Bluusi esitusstiil on eriline: hääl libiseb veerandtoonide kaupa noodilt noodile, mis mõjub kõrvale, justkui lauldaks veidi mustalt.

Bluusi meloodiajoonis

Bluusi meloodia sisaldab 3., 5., ja 7. astme madaldusi. Muusikute keeles on nende nimi blue notes.

Bluusi madaldatud astmetega helirida

Muusikaline ülesehitus

Bluus koosneb kolmest fraasist: esimesed kaks on enamasti korduva meloodia ja tekstiga (A, A) ning kolmas põhineb uuel muusikalisel materjalil (B), olles justkui vastus eespool esitatud küsimusele.

Harmoonilise vormi alus on enamasti 12-taktiline akordi­järgnevus, mis põhineb I, IV ja V astmelt moodustatud kooskõladel.

Bluusile iseloomulik harmooniaskeem
Ameerika omanäolisemaid bluusilauljaid Bessie Smith (1894–1937), kelle laulumaneer on mõjutanud paljusid. Lauljatari hüüdnimi oli Empress of the Blues (bluusi keisrinna).

Aus ja kirjeldav

Bluus kujunes välja Ameerika Ühendriikide lõunaosariikides pärast orjuse kaotamist 19. sajandi teisel poolel.

Algselt oli bluus peamiselt kitarri või bandžo saatel esitatav soololaul, mis jutustas üksikisiku tunnetest ja läbielamistest. Laulud on sageli nukra alatooniga ja oluline roll on improvisatsioonil.

Tuntud bluusilauljaid

  • Bessie Smith Kuula Kuula
  • Huddie Ledbetter (Lead Belly)
  • Blind Blake
  • Blind Lemon Jefferson
  • Robert Johnson
  • Muddy Waters Kuula
  • B. B. King Kuula
Huddie Ledbetter. „Four Day Worry Blues“
Huddie Ledbetter (vokaal, kitarr)
Lovie Austin, Alberta Hunter. „Downhearted Blues“
Bessie Smith (vokaal), Clarence Williams (klaver)

Bluusi jooned jõuavad jazz’i

Bluus tekkis vokaalmuusika vormina, kuid hiljem hakati seda esitama mitmesugustel instrumentidel, eeskätt kitarril ja klaveril. Edaspidi jõudis bluus ka orkestrimuusikasse.

1920. aastatest on bluus jazz’iga tihedalt kokku põimunud: jazz-vokalistid võtsid bluusilt üle esitusstiili ning improvisatsiooni põhjana on laialt kasutusel bluusi 12-taktiline vormiskeem.

Kuula

Töölaul. „Early in the Morning“, katkend
„22“, Little Red, Tangle Eye, Hard Hair
Spirituaal. „Down by the Riverside“, katkend
Mahalia Jackson jt
Gospel. „This Little Light“, katkend
Rahvamuusika-ansambel
Marsiorkester. W. K. Batchelder. „Glory Hallelujah Grand March“
The Americus Brass Band
Ragtime. Scott Joplin. „Maple Leaf Rag“, katkend
Scott Joplin (klaver)
Bluus. „Good Morning Blues“
Huddie Ledbetter

Mõtle

Ameerika kodusõda

  • lõppes 1832. aastal
  • lõppes 1865. aastal
  • lõppes 1889. aastal

Paljud marsiorkestrid

  • rõhutasid parema noodi­tundmise vajalikkust
  • lõpetasid tegevuse ja pillid müüdi maha
  • kahanesid väikesteks ansambliteks
  • täiendasid repertuaari klassikalise muusikaga

Ragtime

  • tähendab tõlkes „räbaldunud takti“
  • on improvisat­siooniline klaveripala
  • on valgenahaliste jazz’i-stiil, mille kiitsid heaks ka mustad
  • on mustanahaliste jazz’i-stiil, mille kiitsid heaks ka valged

Bluus

  • oli algselt soololaul
  • kasvas välja kiriku­lauludest
  • kirjeldab tundeid ja läbielamisi
  • ei kasuta improvisat­siooni
      • Kauboi­laul
      • Mere­temaatika
      • Töölaul
      • Ballaad
      • Akordion
      • Bluus
      • Spirituaal
      • Gospel