Kristiina Kass Kasper ja viis tarka kassi

Kasper ja viis tarka kassi

Kasper kolib ema ja isaga uude koju. Vanematel on kogu aeg kiire ning nii kohtub Kasper Amaalia-tädiga. Tädi on sõbralik, aga ka natuke imelik. Vähemalt alguses tundub nii. Näiteks ostab ta poest kuus kooki – ühe endale ja viis kooki oma „lastele”. Need lapsed aga … need lapsed on tegelikult kassid! Kasper saab sõbraks nii Amaalia-tädi kui ka kõigi tema „lastega”. Varsti tuleb välja üks saladus …

Kasper ja viis tarka kassi

Paberile oli viltuste ja kõverate trükitähtedega kirjutatud ROSAALIE.

„Sa oskad kirjutada!” hüüdis Kasper rõõmsalt. „See on ju hiiglama tore! Nüüd võime ju päriselt juttu ajada! Oota, ma kirjutan ka midagi!”

Kasper võttis juba pliiatsi ja paberi, kui hakkas äkki naerma.

„Äh, ega mina ju kirjutama ei pea!” ütles ta Rosaaliele. „Mina võin ju rääkida! Teeme nii, et mina räägin ja sina kirjutad.”

Amaalia-tädi tuli köögist vaatama, millega Kasper ja kassid tegelevad.

„Kas sina teadsid, et Rosaalie oskab kirjutada?” hüüdis Kasper ja näitas Amaalia-tädile kassi tehtud varesejalgu.

Amaalia-tädi vaatas paberilehte, aga ei olnud eriti üllatunud.

„Ega ta tegelikult ikka kirjutada ei oska,” ütles Amaalia-tädi ja andis paberilehe Kasperile tagasi.

Aga Kasper nii ei arvanud. Ta ei saanud aru, miks Amaalia-tädi ei rõõmustanud Rosaalie kirjutusoskuse üle sama palju kui tema. „Rosaalie OSKAB kirjutada! Ma ju ise nägin oma silmaga!”

„Eks sa nägidki,” oli Amaalia-tädi nõus. „Aga ta oskab ainult oma nime kirjutada, see on kõik.”

Kasper vaatas kassi kirjutist veidi aega kurvalt ja pani siis paberi lauale. „Kahju! Ja mina juba mõtlesin, et… Aga teised kassid… lapsed? Kas neist keegi oskab kirjutada?”

„Mataleena oskas natuke, enne kui kassiks muutus. Tema ja Rosaalie oskavad natukene lugeda, aga ma ei ole kindel, kui palju nad sellest aru saavad.”

„Kas nad siis lapsena koolis ei käinudki?” tahtis Kasper teada.

„Ei olnud meil kooli jaoks raha,” ütles Amaalia-tädi. „Nad aitasid põllul ja talutöödes. Seegi vähene, mis neile pähe jäi, on kindlasti aastatega ununenud.”

Kasper istus laua äärde ja toetas lõua mõtlikult kätele.

„Aga kui mina õpetan neile lugemist ja kirjutamist?” küsis ta. „Mu käekiri ei ole väga hea ja ma teen kindlasti palju vigu, aga igal juhul oskan ma rohkem kirjutada kui ainult oma nime.”

„Ole lahke!” lubas Amaalia-tädi õlgu kehitades. „Kui sa just arvad, et kassidel kirjaoskusest kasu on.”

Seleta ja jäta meelde!