EESTI LIPP

Kui Jaagup koos isa, Teele ja Kaspariga Toompealt alla sammus, kummitas* tal ikka veel kõrvus viis, mida meeskoor hommikusel lipuheiskamisel laulis:

Sinine ja must ja valge kaunistagu Eestimaad…

Oli 24. veebruar - Eesti vabariigi sünnipäev. Käre* pakane pani lume jalge all krudisema. Jaagup vaatas üle õla tagasi. Pika Hermanni torn oli siit hästi näha. Sinimustvalge lipp lehvis uhkelt tuules, otsekui oleks temagi teadnud, mis tähtsat päeva Eestimaal tähistati. Ja jälle kõlas Jaagupi kõrvus lauluviis:

Sinine ja must ja valge kaunistagu Eestimaad…

Jaagup keksis mõned sammud teistest ettepoole ja pööras end ringi.

„Isa, miks Eesti lipp on just sinimustvalge?”

Isa tõstis pakase eest peitupugenud nina salli varjust välja.

„Lipu värvid tähendavad alati midagi sellist, mida selle maa rahvas tähtsaks peab.”

„Mida siis?” tahtis Jaagup teada.

„Sinine tähendab ustavust, must sihikindlust ja valge südamepuhtust. Vähemalt nii on lipu loojad omal ajal seda asja seletanud.”

„Siis on see ju hea lipp,” arvas Teele.

„See on väga hea lipp,” kinnitas isa. „Iga Eestimaal elav inimene peab tublisti pingutama, et saada selle lipu vääriliseks.”

„Ei tea, kas mina saan,” kahtles Jaagup.

„Miks ei saa? Kindlasti saad, kui oled tubli poiss,” julgustas isa.

Jaagup otsustas need sõnad kindlasti meelde jätta. Koju jõudes võttis ta puhveti* pealt väikese sinimustvalge lipu, sättis enda ette lauanurgale seisma ja jäi silmi kissitades aknast välja vaatama. Sinises taevas lendas üksik must ronk ning ere päike pani valge lumevaiba kiiskavalt* sätendama. Oli Eesti vabariigi sünnipäev.