Suuline ja kirjalik sõnakunst

Sõna kirjandus seostub kirja mõiste ja seepärast kirjaliku sõnakunstiga, kuid sõnakunstil on ka palju suulisi vorme. Kultuurides, kus kirja ei tunta või kus seda tunnevad vaid vähesed inimesed, luuakse ning levitatakse sõnakunsti suuliselt. Mida kaalukam on kultuuris ja ühiskonnas kirjasõna ning mida levinum kirjaoskus, seda enam areneb kirjalik sõnakunst. Kuid ka niisugustes kultuurides, mille hulka kuulub eesti ja üldse nüüdisaegne lääne kultuur, on sõnakunsti suulised vormid olemas.

Suulise sõnakunsti eripärad:

• teksti talletamine ja esitamine sõltub mälust, mistõttu kasutatakse palju mälu toetavaid võtteid (näiteks kordused, kinniskujundid ja -vormelid, korrapärane rütm);
• lisaks tekstile on tähtsad hääl, rütm, taustahelid, saatemuusika, liikumine;
• teksti saab vastu võtta ainult reaalajas, s.t kuulaja ei saa esitusest omatahtsi midagi vahele jätta, tutvuda tekstiga kiiremini või teises järjekorras, kui seda esitatakse (samas saab kuulaja esitajat mõjutada, näiteks öelda, mida kuulata soovib, või anda oma reaktsioonidega esinejale mõista, kas esitus meeldib).

Suuline sõnakunst on oma iseloomu tõttu olnud kirjalikust alati kollektiivsem, seda nii loomeprotsessi kui ka publiku seisukohalt. Tekstid, mida levitatakse suusõnal ja pärandatakse ühelt esitajalt teisele, varieeruvad palju. Neil ei ole ühte õiget, algupärast kuju, vaid palju võrdväärseid kujusid, mille loomisse on panustanud kõik esitajad läbi aegade.

Sõnakunsti suulist esitamist – laulmist, jutuvestmist, näitemängu jm – jälgib enamasti hulk inimesi korraga ning see ühendab kogukondi nii pärandkultuuris kui ka uuemates kultuurikogukondades. Rahvalaulul oli kaalukas roll traditsioonilise ühiskonna korralduses: laulutraditsioonid olid seotud üldise elurütmi, kommete ja rituaalidega, meisterlike laulikute autoriteet oli suur. Sama kehtib näiteks räppluule ja -muusika kohta hiphopi puhul, mis on 1970. aastate USA linnaühiskonnast võrsunud mässumeelne kultuuriliikumine. Räppluules näitab autori meisterlikkust see, kui kiirelt, sisukalt ja sidusalt ta suudab omas või ettemängitud rütmis teksti improviseerida.

Kirjaliku sõnakunsti eripärad:

• teksti saab selle loomise ajal põhjalikult läbi töötada, parandada ja muuta;
• teksti talletamiseks ja levitamiseks ei pea seda meelde jätma, tekst on fikseeritud mingile teabekandjale ning jõuab sellel kandjal kõigi lugejateni ühel ja samal kujul;
• lugeja saab soovi korral teksti vastu võtta valikuliselt ning omas tempos: ta võib osi vahele jätta, omatahtsi seoseid luua, varem loetut üle lugeda, eri tekste vaheldumisi lugeda jne.

Kirjalikult on lihtsam luua pikki ja keerukaid teoseid, mis rõhutavad individuaalset loovust. Autor ei vaja toeks traditsioonilisi, kinnistunud motiive, väljendeid või kõlakujundeid, mis suulise esituse puhul aitavad teksti meelde tuletada või kiirelt improviseerida. Ta saab hõlpsamini luua mahuka teose ning seda aegamööda täiustada. Autori mõiste ning roll on seetõttu arenenud koos kirjaoskuse mõju ja levikuga kultuuris. Kirjalikku teksti seostatakse enamasti kindla(te) autori(te)ga, kes on teksti loonud kujul, mida tunnustatakse teksti eheda ja õige kujuna.

Antiik- ja keskajal loeti ka kirjalikult talletatud tekste peamiselt suuliselt, üksteisele või iseendale ette. Sedamööda, kuidas kirjasõna tähtsus ühiskonnas ja kultuuris kasvas ning raamatud järjest kättesaadavamaks muutusid, arenes oskus ja tava vaikselt omaette lugeda.

Kirjaliku teksti suuline esitus (ettelugemine, laulmine, lavakava vms) on jäänud üheks sõnakunsti tarbimise vormiks. See võimaldab esile tuua teksti omadusi, mis kirjasõnas ja vaiksel lugemisel varju jäävad, näiteks rõhutada kõla ja rütmi, varieerida ja võimendada emotsionaalset laengut. Ühtlasi võib ka kirjalikus vormis loodud autoritekst hakata niimoodi rahvaluule kombel teisenema ning tõlgendajate ühisloominguna arenema.