Country and western

Ratsakarjuse laul

Rahvalik popmuusika

Maalähedane muusika

Country and western on USA lõunaosariikides tänapäevani üks armastatumaid popmuusika stiile.

Sõna country tähistab siin peamiselt Tennessee osariigi rahvalikku muusikat, western aga viitab Lääne-Texase ja California kauboilauludele.

Willie Nelson

Johnny Cash

Kantri tunnusjooned

Kantrimuusika on lihtne, meloodiline ja maalähedane, ka esituslaad on vaba ja rahvalik. Sageli lauldakse nasaalse tämbriga. Lood on tavaliselt mažoorsed ja sarnaselt rock’n’roll’iga põhineb harmoonia I, IV ja V astme akordidel.

Rütm on kergelt kiikuv, tihti kasutatakse sünkopeeritud rütme. Laulud võivad olla lüürilised ja kõnelda armastusest, esineb ka religioosseid teemasid ning ballaadilikke jutustusi.

Traditsioonilised saatepillid on bandžo, kitarr, mandoliin, viiul, klaver, bass, suupill ja havai kitarr. Hiljem on lisandunud trummid ja ka elektrilised pillid.

Kantri tuntumad alaliigid on bluegrass, honky tonk, country rock. Kantrimuusikat mängiti ka tantsude – square-dance, line-dance – saateks.

Tõiku kantrimuusikast

Bluegrass on elav ja tantsuline muusikastiil. Selle tähtsamad esindajad on Bill Monroe ja ansambel Bluegrass Boys.
Esimeseks kantrimuusika alaliigiks, kus võeti kasutusele elektripillid, sai western swing – kantri ja svingi hübriid.
1960. aastatel tekkis country rock, milles ühendatakse kantri- ja rock-muusika. Tuntuim esindaja on ansambel The Eagles ning menukaim laul „Hotel California“.

Tuntumad esindajad

Jimmie Rodgers
Hank Williams
Johnny Cash

Willie Nelson
Kenny Rodgers
Dolly Parton

Country and western on armastatud muusikastiil Ameerika -osariikides. Sõna tähistab rahvalikku muusikat ja -laule. Meloodilise muusika esitajad on sageli hääletämbriga. Kantrimuusika tüüpiline instrument on ümmarguse kõlakasti ja pika sõrmlauaga keelpill .

Üks tuntumaid kantrilauljaid on , kellest aastal 2005 valmis film „Walk the Line“, parafraas tema samanimelisest laulust.

, kelle tunnusmärgiks kaks pikka palmikut, on kirjutanud laulu „“, mida on nimetatud ka kantrimuusika hümniks ja mis kõneleb muusikute lõpututest kontserdireisidest.