Mina, robot

Isaac Asimov

„Palun, Robbie, palun sõiduta mind!” Tüdruk võttis roosade kätega roboti kaela ümbert kinni ja kaisutas teda tugevasti. Siis muutis ta tujukalt tooni ja tõmbus eemale: „Kui sa ei sõiduta, hakkan ma nutma.” Ja ta nägu tõmbus ettevalmistavalt pänni.

Kõva südamega Robbie ei võtnud seda kohutavat võimalust tõsiselt ja raputas kolmandat korda pead. Nüüd pidas Gloria vajalikuks trumbiga välja tulla.

„Kui sa mind ei sõiduta,” hüüdis ta õhinal, „ei jutusta ma sulle enam jutte. Mitte ühtegi enam!”

Selle ähvarduse ees alistus Robbie otsekohe ja tingimusteta ning noogutas ägedalt pead, nii et ta kaela metall lausa kumises. Ettevaatlikult tõstis ta tüdrukukese üles ja asetas oma laiadele lamedatele õlgadele.

Gloria lubatud pisarad jäid tulemata ja ta kilkas heast meelest. Robbie’ metallnahk, mida takistusspiraalid pidevalt seitsmekümnekraadisel (Fahrenheiti järgi, s.o 21 kraadi C – toim) temperatuuril hoidsid, tundus meeldiv ja mõnus, ning rütmiliselt vastu roboti rinda peksvad kannad tekitasid meeltülendavat kõminat.

„Sa oled lennuk, Robbie. Sa oled suur hõbedane lennuk. Siruta oma käed välja. Sa pead käed välja sirutama, Robbie, kui sa tahad lennuk olla.”

Loogika oli ümberlükkamatu. Robbie käed olid õhuvoole püüdvad tiivad ja ta oli hõbedane lennuk.

Gloria keeras roboti pead ja kallutas end paremale. Robot tegi järsu pöörde. Gloria varustas oma lennuki mootoriga, mis põrises, ja relvadega, mis tegid „pauh” ja „ta-ta-ta”. Neid ajasid taga piraadid, ja lennuki relvad hakkasid tööle. Piraate langes nagu loogu.

„Veel üks… Veel kaks,” hüüdis Gloria.

„Rutem, mehed,” ütles ta siis pidulikult, „meie laskemoon saab otsa.” Ta sihtis kartmatult üle õla ning nüüd oli Robbie tömbininaline kosmoselaev, mis sööstis maksimaalse kiirendusega läbi tühjuse.

Ta kihutas otse üle välja kõrge rohuni selle teisel serval, kus peatus nii järsult, et õhetav ratsanik kiljatas, ning laskis tal siis kukerpalli pehmele rohelisele vaibale veereda.

Gloria ähkis ja hingeldas ning hüüatas vahepeal sosinal: „See on nii tore!”

Robbie ootas, kuni tüdruk rahunes, ja sikutas teda siis õrnalt juuksesalgust.

„Soovid sa midagi?” küsis Gloria, pärani silmad täis näiliselt siirast taipamatust, mis aga tema hiiglaslikku hoidjat põrmugi ei petnud. Robot sikutas ta juukseid kõvemini.

„Oh, ma tean. Sa tahad juttu kuulata.”

Robbie noogutas varmalt.

„Missugust?”

Robbie tegi ühe sõrmega õhus T-tähe.

„Juba jälle!” protesteeris väike tüdruk. „Ma olen sulle miljon korda „Tuhkatriinut” jutustanud. Kas sa pole sellest tüdinud? See on ju titade jutt.”

Veel kord T-täht.

„Olgu pealegi,” võttis Gloria end kokku, tuletas meelde jutu üksikasjad koos isiklike täiendustega, mida oli mitmeid, ning alustas:

„Oled sa valmis? Nojah – ükskord elas imeilus väike tüdruk, kelle nimi oli Triinu. Tal oli hirmus kuri võõrasema ja kaks väga inetut ja väga kurja kasuõde ja…”

Gloria oli jõudmas jutu haripunkti – kell lõi keskööd ja kõik asjad võtsid välgukiirusel oma näruse algkuju tagasi –, kui teda katkestati.

„Gloria!” See oli pingutatud naisehääl, mis ei kutsunud enam esimest, vaid üsna mitmendat korda, ja tal oli närviline toon, millest oli tunda, et hüüdja kannatamatust hakkas asendama ärevus.

„Ema kutsub mind,” ütles Gloria veidi õnnetult. „Vii mind parem maja juurde tagasi, Robbie.”

Robbie kuulas kärmesti sõna, sest miski tema sees ütles, et missis Westonile peab vähimagi kõhkluseta kuuletuma. Gloria isa oli harva päeval kodus, välja arvatud pühapäeval – näiteks täna –, mil ta osutus lahkeks ja arusaajaks inimeseks. Gloria ema aga oli Robbie’le kohmetuse allikas ning robot tundis alati soovi tema silma alt minema hiilida.

Missis Weston märkas neid hetkel, mis nad tõusid varjavate rohupuhmaste tagant, ja taandus majja ootama.

„Ma karjusin endal hääle ära, Gloria,” sõnas ta karmilt. „Kus sa olid?”

„Ma olin Robbie’ juures,” ütles Gloria väriseval häälel. „Ma jutustasin talle „Tuhkatriinut” ja unustasin ära, et on lõunaaeg.”

„Kahju, et ka Robbie unustas.” Ja nagu oleks see talle meenutanud roboti juuresolekut, pöördus missis Weston tema poole: „Võid minna, Robbie. Gloria ei vaja sind praegu.” Ta lõpetas jõhkralt: „Ja ära tule enne tagasi, kui ma sind kutsun.”

Robbie pöördus minekule, kuid jäi kõhklema, kui Gloria tema kaitseks hüüdis: „Oota, emme, sa pead laskma tal jääda. Ma ei jutustanud talle „Tuhkatriinut” lõpuni. Lubasin, et jutustan talle „Tuhkatriinut”, ja ma ei ole veel lõpetanud.”

„Gloria!”

„Ausõna, emme, ta on nii vaikselt, et sa isegi ei tea, et ta siin on. Ta võib istuda nurgas toolil ja ta ei ütle ühtegi sõna, see tähendab, ei tee mitte kui midagi. Eks ole, Robbie?”

Robbie noogutas vastuseks korra pead.

„Gloria, kui sa kohe järele ei jäta, siis ei näe sa Robbie’t terve nädala.”

Tüdruku silmad läksid kurvaks. „Olgu siis! Aga „Tuhkatriinu” on tema lemmikjutt ja ma ei lõpetanud seda. Ja talle meeldib see nii väga.”

Robbie lahkus nukra moega ja Gloria surus tagasi nuuksatuse.

Tõlkinud Linda Ariva