Demokraatia ohud

Saksamaal kehtestus 1930. aastate alguseks totalitaarne natsirežiim demokraatlike valimiste kaudu. Adolf Hitleri juhitud natsipartei poliitilisele edule tuli seejuures – lisaks oskuslikule valimispropagandale – kasuks majanduslikust ja sisepoliitilisest ebastabiilsusest tingitud rahva ihalus „kõva käe“ järele, kes riigis n-ö korra majja lööks. Oma osa mängis äärmuslike ühiskondlike meeleolude tekitamises ka Saksamaa ebaõiglane kohtlemine Esimese maailmasõja võitjariikide poolt.

VALIMISED	POOLTHÄÄLTE PROTSENT	KOHTI SAKSA RIIGIPÄEVAL
Detsember 1924	3,0%	14
Mai 1928	2,6%	12
September 1930	18,3%	107
Juuli 1932	37,3%	230
November 1932	33,1%	196
Märts 1933	43,9%	288

Natsionaalsotsialistliku Saksa Töölispartei (natsipartei) valimistulemused Saksamaa parlamendivalimistel 1924–1933

Defektne demokraatia on ühiskond, kus vormiliselt eksisteerivad demokraatlikud otsustusprotsessid ja institutsioonid, mis aga sisuliselt on häiritud või manipuleeritud.

Defektse demokraatia tunnused:

• ebaõiglane valimissüsteem
• juurdepääs riigivõimule ei ole kõigile kodanikele võrdne
• ebademokraatlikel organisatsioonidel (nt armee) on suur ühiskondlik mõjuvõim ja/või kontroll riigivõimu üle
• võimude lahususe printsiibi rakendamine on ebajärjekindel
• üldised kodanikuvabadused on puudulikult või valikuliselt tagatud

Abiturwissen Politik. C.C. Buchners Verlag: Bamberg, 2006.

[---] Üks poliitiliste institutsioonide usaldusväärsuse näitaja – ja palju kangem kui mis tahes küsitlus – on valimisaktiivsus. Eesti kodanike nagu ka omavalitsuse volikogu valimisel osalevate mittekodanike aktiivsus on sel sajandil tasapisi, ent kindlalt kasvanud [---]

Asjatundjad on aastaid kinnitanud, et põhjamaise aktiivsuseni ei olegi Eestis valimistraditsiooni lühiduse tõttu võimalik kiiresti jõuda, kuid justkui on oldud pidevalt õigel teel. Siiski ei ole iseseisvuse taastamise päevade aktiivsusele ligilähedalegi jõutud, nagu pole ka jõutud sümboolselt olulise 2/3 piirini. Aasta pärast valitakse taas volikogusid ja juba praegu on mõistlik küsida, mida tulevik toob. Kas erakondade praegust mainet arvestades on põhjust oletada valimisaktiivsuse tõusu või langust? Kas võiks oodata erakondades pettunute esilekerkimist parteitute valimisliitude kujul? Kas põhjusi, miks minna valima või miks jätta valimata, on tulnud juurde või jäänud vähemaks? [---]

Kaarel Tarand. Jutu jätkuks. Sirp, 13.09.2012.

Viimastel aastatel on õigustatult tulnud kasutusele termin „poliitbroiler“, millega tähistatakse noori poliitikuid, kelle kogu ametialane tegevus on keerelnud mõne partei struktuuris. Alustatakse erakonna noortekogust, siis nõustatakse ministrit, seejärel tõstetakse isakeste antud juhtnööride järgi kätt riigikogus või saadetakse mõne pealinlaste silmis väheolulise linna omavalitsust juhtima. [---] Kurvem on parteikasvandike maandumine vastutusrikastele ametikohtadele, mille tagajärjena saab laostatud mitte pelgalt haldusala või omavalitsus, vaid institutsioon kui selline.

Kaupo Meiel. Juhtkiri: Jah, härra poliitbroiler! Pärnu Postimees, 27.02.2009.

Riik, polis, on eelkõige poliitiline ühendus, mis reguleerib ka majandustegevust ja loob majandussubjektidele avaramad tegevustingimused ning julgeoleku, kuid see ei ole Aristotelese järgi riigi peamine ülesanne. Riigi tõeline eesmärk on ikkagi luua kodanike jaoks tingimused hea elu saavutamiseks. Riik, see tähendab, et vabad kodanikud valitsevad teiste vabade kodanike üle.

Ma pole originaalne, väites, et suurim probleem meie poliitilises elus on hiiliv partokraatia. Sellega kaasneb dualism ja dubleerimine kogu ühiskonna tasemel: seadusandlike ja täidesaatvate organite sees eksisteerib parteide niidistik, mille kaudu toimub tegelik otsustamine ja juhtimine. [---] Varsti võib ka meil öelda inimese kohta lihtsalt, et „ta on parteis“. Ei pruugigi täpsustada, millises. Ta kuulub mõnda korporatiivsesse seltskonda, kes aina laialdasemalt Eestit kontrollivad. Seal kehtivad oma mängureeglid. Partei annab tiivad, ta võtab sind oma rüppe ja kannab läbi elu – ükskõik, mis s...a sa ka vahepeal kokku ei keera. Ainult – truu peab olema. [---] Senist korda pole vaja lammutada. Avatud ühiskonnas on igasugune kannapööre tobe.

Küll aga võiks nt üksiküritajate pääsu riigikokku ka praktiliselt võimalikuks teha. Täiuslikku süsteemi ei ole. See, et sinna võib niimoodi pääseda ka mõni populist, ei ole kahjulikum, kui et sinna pääseb (partei)nimekirjade kaudu ridamisi kõlupäid. Väide, et üksiküritaja ei vastuta kellegi ees, aga parteilane vastutab valija ees, on umbluu. Parteilane vastutab üksnes oma peakorteri, tagatoa ees. Ja partei ei vastuta rahva ees. Väide, et inimesed annavad hinnangu järgmine kord valimiskastide juures, on samuti häma. Valida saab ainult olemasolevate seast, ja riiklikult mõtlev inimene usub, et valimata jätmine on kõikse halvem.

Mihkel Mutt. Eesti sarvestuv partokraatia. Postimees, 04.03.2008.

Partei kui võimuvahendaja on surnud

Riigipoolsete toetuste kasvu ja raha sissevoolu tõttu on poliitikast saanud poliitikute ainus elatusallikas: poliitikud elavad poliitikast, mitte poliitikale. [---] Elukutseliste poliitikute kontroll kandidaatide selekteerimisel ja võimu koondamine parteiorganisatsioonis vähendab ka avalikkuse võimet poliitikuid kontrollida, sest valitavad valivad rohkem iseend. [---] Partei kui kodanikuühiskonna ja riigi/ võimu vahendaja on surnud, sest võimust iseenesest on saanud erakonna eksisteerimiseks eluliselt vajalik ressurss ning eesmärk. Partei on tugevate haarmetega klammerdanud ennast riigi külge. Partei kui oma toetajate ja liikmeskonna huve realiseerida püüdev organisatsioon on samuti vaid liigidealiseeritud minevikunägemus, sest parteid ei esinda enam ammu oma valijaid, olles vaid vahendiks, mille kaudu realiseerib oma raha- ja võimujanu äravalitud seltskond.

Riho Kangur. Võimutasakaal ja selle muutus Eesti erakondade organisatsioonis 1997–2007. Magistritöö: Tartu Ülikool, 2009.

Püüe eksportida demokraatia institutsioone ühest riigist teise on määratud ebaõnnestumisele, kuna institutsioonide loomine iseenesest ei garanteeri demokraatliku režiimi püsimist.

Esiteks, ekspansionistlik demokratiseerimine loob demokraatia toimimiseks vajalikud institutsioonid, kuid ei suuda tagada nende töökindlust. Kuigi sõjalisel teel imporditud demokraatia tingimustes võidakse luua kõik vajalikud institutsioonid, puuduvad kohalikel elanikel selle ülesehitamise kogemused. Etniliselt kirevates ühiskondades, nagu seda on Afganistan ja Iraak, peaks tekkima etnilis-religioossete gruppide konsensus, mis tagaks uuele režiimile piisava toetuse. Demokraatia saab põhineda ainult erinevate gruppide omavahelisel koostööl, mitte aga enamuse diktaadil vähemuste üle.

Teiseks saadab vabaduse levitamist ühiskondliku stabiilsuse kadumine. Autoritaarseid režiime asendavad eliidigrupid, kellel puudub huvi edendada demokraatiat. Etnilis-religioossete gruppide vastuolud hävitavad kiirelt nõrga institutsionaalse raamistiku. Nii Iraagist kui ka Afganistanist võib kujuneda n-ö läbikukkunud riik, kus valitsevad korrumpeerunud ning töövõimetud institutsioonid.

Kolmandaks ei suuda ekspansionistlik demokratiseerimine luua demokraatia funktsioneerimiseks vajalikku sotsiaalset turvalisust, kuna see ei olnud eesmärk. Ekspansionisti roll lõpeb vabade valimiste läbiviimisega, see aga ei loo sotsiaalset turvalisust pakkuvaid institutsioone. Inimesed on surutud vaesusesse ning ühiskonnas valitseb üleüldine sotsiaalne tõrjutus, mis loob tingimused radikaalsete poliitiliste jõudude võimuletõusmiseks.

Tarmo Seliste. Ekspansionistliku demokratiseerimise ohtudest. Diplomaatia, 05.2006.