Kevadelõhn

Kui ema täna õhtul koju tuli, hüüdis ta juba ukselt: „Kas te tundsite? Täna on õues imeline kevadelõhn!”

Ma jäin korraks mõttesse. Hommikul kooli minnes ei tundnud ma mingit erilist lõhna. Või tegelikult korraks oli küll üks tugev lõhn, aga see oli bussis. See ei olnud kevadelõhn. Koolis oli ainult võimlalõhn ja sööklalõhn. Koolist koju tulles ei tundnud ma ka mingit erilist lõhna. Kodus on meil küll alati hea lõhn, meie oma kodu lõhn. Ja Sikil on oma lõhn, mis mulle ka meeldib. Aga kevadelõhna mina vist ei tunne.

Läksin esikusse ja ütlesin: „Emme, aga mina vist ei ole kevadelõhna tundnud. Missugune see on?” „Seda on sõnadega raske kirjeldada. See on värske, natuke niiske, natuke mullane, heleroheliste pisikeste taimede lõhn,” vastas ema.

Isa tuli ka meie juurde: „Lõhnasid on väga raske sõnadesse panna, Teele. Neid pead sa ise tundma. Ja kui ema jaoks on kevadel üks lõhn, siis minu jaoks võib-olla hoopis teine, sinu jaoks aga kolmas. Igal inimesel on oma kevadelõhn. Ja suve, sügise ning talve oma ka.”

„Ma ei ole kunagi nii mõelnud. Oleks ju palju lihtsam, kui kevadel oleks üks lõhn. Kui sa seda tunned, siis tead, et nüüd on kevad käes. Kui igal inimesel on oma kevadelõhn, siis me ei tea ju täpselt, kas see on ikka õige kevadelõhn. Võib-olla on see hoopis mõne lille lõhn,” ütlesin vanematele. „Jah, aga see ongi põnev, kui kõik inimesed tunnevad asju natuke erinevalt. See lisab maailmale värvi,” ütles ema. „Ei tea, see on liiga keeruline,” ütlesin ma ja läksin kööki. „Igal juhul kavatsen ma homme oma kevadelõhna üles otsida!” hüüdsin vanematele lõpetuseks. „See on sul hea mõte. Kevadelõhn on alati hea lõhn,” vastas isa lõbusalt.

Seleta ja jäta meelde!

Kirjelda! Joonista!

MÄNGIME!

Millele või kellele sa mõtled? 
​Üks õpilane tuleb tahvli ette. Õpetaja sosistab talle ühe sõna, näiteks elevant. Teised hakkavad küsimusi esitama (kas see on elus? Kas see on sinist värvi? Kas sinul on see asi? …). Klassi ees olev õpilane tohib ainult vastata kas jah või ei. Mängitakse nii kaua, kuni sõna on ära arvatud. Siis võib tulla klassi ette järgmine õpilane.

Karu ärkab talveunest

Karul tekk on pehmest lumest,
​kui ta magab talveund …
​Kevadel, kui ärkab unest –
​pole tekki, pole lund!

Mõmiseb nüüd karuott
​ja siis tõstab kära:
​„Magasin just nagu nott,
​kes viis teki ära?!”

Päike pilvest välja poeb,
​ütleb: „Ära praga!
​Vaata, ilm on juba soe,
​aga sina magad!

Kas sa, mesikäpp, ei taipa –
​meil on kevad käes!
​Oma pehmet lumevaipa
​talvel jälle näed!”