Peatükk 5.1 (Globaliseeruv maailm gümn)

Kliimamuutused

Kliimamuutused on päevakajaline ja oluline globaalne teema. Valdav osa teadlastest on veendunud, et kliimamuutuse põhjuseks on muu hulgas ka inimtegevus. Kliimaolud on ajaloo jooksul muutunud kogu aeg. Maa viimase 400 000 aasta jooksul on olnud kolm perioodi, mil maakera keskmine temperatuur on olnud kõrgem kui praegu, ja alati on olnud soojenemise kaaslaseks süsihappegaasisisalduse suurenemine atmosfääris.

Kasvuhooneefekti olemasolu tõestas XX sajandi alguses Nobeli auhinna laureaat Svante Arrhenius. Ta näitas, et süsihappegaas mängib olulist rolli atmosfääri peegelduva soojuskiirguse neeldumises maapinnale, püüdes selle kinni. Kasvuhooneefekt on suurele osale elusorganismidele eluks hädavajalik nähtus, sest ilma kasvuhoonegaasideta atmosfääris oleks Maa keskmine temperatuur ligi 32° külmem praegusest. Probleem tekib siis, kui inimtegevuse käigus lendub atmosfääri liiga palju kasvuhoonegaase, mis põhjustabki temperatuuri tõusu.

Kasvuhooneefekti põhjustavad niinimetatud kasvuhoonegaasid, millest tähtsamad on

  • süsihappegaas (CO2)
    ​Süsihappegaasi hulk õhus sõltub vulkaanilise tegevuse intensiivsusest, kivimite murenemisest, organismide kõdunemisest, taimestiku arengustaadiumist ja liigilisest koosseisust, metsatulekahjudest ning viimasel ajal üha enam inimese majandustegevusest (peamiselt energia tootmisest). CO2 vabaneb fossiilsete kütuste (kivisüsi, nafta, põlevkivi, maagaas ja turvas) põletamisel. Süsinikdioksiid moodustas 2012. aastal lõviosa ehk 89% kõigist Eesti kasvuhoonegaaside heitkogustest.
  • metaan (CH4)
    ​Suur osa metaani eraldub märgaladest, soodest ja rabadest. Metaan on tähtsuselt teine kasvuhoonegaas, mis arvatakse tekitavat 20% kasvuhooneefektist. Metaani suhteline kasvuhooneefekti tekitav mõju (Global Warming Potentsial – GWP) on 21 korda suurem kui süsinikdioksiidil, kuid samas on tema heitkogused ka suurusjärgu võrra väiksemad kui süsihappegaasil. Metaani põhilised antropogeensed allikad on põllumajandus, olmeprügilad, heitvesi ja heitvee töötlemine ning loodusliku gaasi (maagaasi) tootmine ja jaotamine. Metaani kogus atmosfääris on tööstusrevolutsioonieelse ajaga võrreldes suurenenud 145%. 2012. aastal moodustas metaan 4,85% Eesti kasvuhoonegaaside heitkogusest.
  • dilämmastikoksiid (N2O)
    ​Dilämmastikoksiidi osatähtsust kasvuhooneefekti tekitamisel globaalse kliimamuutuse tasandil hinnatakse 6%-le. Dilämmastikoksiidi kasvuhooneefekti põhjustav potentsiaal (GWP) on ligi 310 korda suurem kui süsinikdioksiidil, kuid dilämmastikoksiidi heitkogused on samuti mitme suurusjärgu võrra väiksemad. Dilämmastikoksiid moodustub lämmastikurikkas keskkonnas anaeroobsetes tingimustes. N2O sisaldus atmosfääris on suurenenud ligi 15% võrreldes tööstusrevolutsioonieelse ajaga. Põhiline inimtegevusega seotud dilämmastikoksiidi allikas on lämmastikurikaste väetiste kasutamine põllumajanduses. 2012. aastal moodustas dilämmastikoksiid 5,26% Eesti kasvuhoonegaaside heitkogusest.
  • fluoreeritud gaasid ehk freoonid (HFCS8, PFCS8, SF6)
    ​F-gaasid eralduvad aerosoolide (deodorandid, mitmesugused vahud), külmikute ning külmutussüsteemide, konditsioneeride, tulekustutusseadmete, keemiliste puhastusvahendite kasutamisel. F-gaaside osatähtsust kasvuhooneefekti põhjustamisel hinnatakse globaalse kliimamuutuse tasandil 10%-le. Samal ajal kui fluoreeritud gaaside heitkogused on väikesed, on nende kasvuhooneefekti põhjustav potentsiaal mitme suurusjärgu võrra suurem kui süsinikdioksiidil. Näiteks SF6-l on GWP 23 900. F-gaasid on nn uued gaasid, mille heiteid hakati registreerima alles hiljuti. 

Kliima soojenemise tagajärjed

90% eurooplastest peab kliimamuutust tõsiseks probleemiks. Selles, et kliima soojenemisele aitab kaasa inimtegevus, kahtlevad vähesed. Inimtegevuse tulemusel atmosfääri vabastatavad gaasid (CO2, CH4, N2O) avaldavad Maa kliimasüsteemile tugevat survet. Maa on teel uue tasakaaluseisundi poole, praegusest erinevasse ja soojemasse kliimastaadiumisse. Soojemal planeedil on rohkem energiat, millega varustada tugevamaid torme. Tekivad intensiivsemad põuad ja tulvahood. Lisaks tõstavad rekordiliselt sulavad liustikud merevee taset ning jää alt vabanev maa kiirendab soojenemist veelgi (jää alt vabanenud maapind neelab päikesekiirgust). Temperatuuri tõus 2–3 °C võrra põhjustab näiteks Gröönimaa jääkilbi pöördumatu sulamise, edasi järgneks Antarktika jää sulamine. Suure hulga magevee lisandumine ookeani võib esile kutsuda muutusi hoovustes, millel on omakorda tõsised tagajärjed.

Tööstusriigid toodavad üle poole atmosfäärisaastest, kuid neis elab vaid viiendik maailma elanikkonnast. Inimesed, kes kliima soojenemisele oma käitumisega enam kaasa aitavad, ei ole üldiselt need, kes kliima soojenemise pärast kõige rohkem kannatavad. Pikemas perspektiivis mõjutavad kliimamuutused kõiki planeedi Maa elanikke, kuid esmajärjekorras ja kõige tõsisemalt kannatavad kõige vaesemad inimesed arengumaades. Esiteks elavad nad kliimamuutuste suhtes kõige haavatavamates regioonides (Aafrika, Aasia suurte jõesuudmete piirkonnad, väikesed saareriigid) ja nende elatis sõltub otseselt loodusvaradest. Teiseks on nad kõige vähem suutelised muutlike ja äärmuslike ilmaolude ning muude kliimamuutustega toime tulema, kuna neil puudub selleks raha ja tehnika. Lisaks on paljude arenguriikide suutlikkus puudulik, seal valitseb korruptsioon ning mõnel pool on takistuseks ka relvastatud konfliktid. Kliimamuutustega seotud raskused varieeruvad piirkonniti ja kujutavad endast keerukat eri tegurite koosmõju.

Vaata lisaks

Foto: Eva Pum / iStock

Äärmuslike ilmastikunähtuste sagenedes ohustavad arengumaid üha intensiivsemad üleujutused. Näitena võib tuua loo Bangladeshist. 75% Bangladeshi aladest on kõigest 10 meetrit üle merepinna, mistõttu on need väga tundlikud üleujutuste suhtes. Üleujutused esinevad tavaliselt mussoonvihmade ajal juunist septembrini. Sellele lisanduvad liustiku sulamise veed Himaalaja mäestikust.

Tara Begum on tavaline talunik Bangladeshis, kes elab Brahmaputra jõe kallastel ning on iga-aastaste üleujutustega harjunud. Viimastel aastatel on Brahmaputra siiski ettearvamatuks muutunud. Tara ei oska enam tulvavete tulekut ennustada ega tea, millal peaks vilja külvama. Ta oli sunnitud oma kodu viis korda ümber kolima, enne kui jõgi ta maad lõplikult enda alla võttis. Teised talunikud ootasid pikisilmi mussoonvihmade saabumist, et siis oma vili külvata. Tuli esimene vihmasabin, talunikud rõõmustasid ja külvasid seemne mulda. Kuid see vihmasadu jäi ainukeseks ning järgmiseks vihmahooks olid seemikud kuivanud – selleaastane saak jäi saamata. Niisuguseid lugusid võib kuulda üle maailma. Ilmastik on muutunud ennustamatuks. Inimesed on aru saanud, et iga-aastased üleujutused on läinud tõsisemaks. Põlde ehitatakse kõrgendatud aladele ning nende juurde luuakse kaladega mageveetiike, et inimestel oleks üleujutuste ajal midagi süüa. Igal aastal on Bangladeshis üle ujutatud ligi 26 000 km2 (18% pindalast), hukkub üle 5000 inimese ja hävib 7 miljonit majapidamist. Suuremate üleujutuste ajal võib veega kaetud ala laieneda 75%-ni riigi pindalast (nagu juhtus 1998. a). Sajandi lõpuks võivad Bangladeshi viljakad mullad lõplikult vee alla jääda.

Kliima soojenemine teeb ka aastatuhande arengueesmärkide täitmise arengumaade jaoks oluliselt raskemaks. Arvatakse, et neil tuleb kanda 75–80% kliima soojenemisega kaasnevatest globaalsetest kahjudest ja enamik arengueesmärkide saavutamise eelarvest kulub ilmastikuga seotud hädaolukordadele.

Näiteks 2 °C temperatuuritõusuga kaasneb Aafrikas ja Lõuna-Aasias 4–5% SKT langus, samal ajal kui tööstusriikides jääb kadu 1% piiresse. Kaod on põhjustatud kliimamuutuste mõjust põllumajandusele, mis on Aafrikas ja Lõuna-Aasias põhiliseks majandusallikaks.

Üleujutus Bangkokis
​Foto: Lekyum / iStock

Äärmuslikud ilmastikunähtused, nagu tormid, üleujutused, kõrbestumine ja merevee taseme tõus, põhjustavad tihti pöördumatuid muutusi inimeste elukeskkonnas ning sunnivad neid kodudest lahkuma. Kliima- ehk keskkonnapõgenikud on inimesed, kes ei saa muutunud keskkonnatingimuste tõttu oma kodukohas edasi elada ja peavad ümber asuma. See toob kaasa globaalse migratsiooni ja piirikonflikte. Punase Risti andmetel on rohkem inimesi pidanud kodu jätma kliimamuutuste kui sõjaliste konfliktide tõttu. Teadlased prognoosivad, et 2-kraadisest temperatuuritõusust tingitud rannikualade üleujutused sunnivad 2100. aastaks elukohta vahetama ca 100 miljonit inimest. IPCC hinnangul võib maailmas aastaks 2050 olla 150 miljonit kliimapõgenikku.

Foto: Herman R. Lumanog, RN, MMPA / iStock

2019. a haaras kõige soojema aasta tiitli. Värske analüüsi kohaselt oli õhutemperatuur 1981.–2010. aasta keskmisest 0,27 °C võrra kõrgem. Nõnda on see maailma mastaabis kõige soojem aasta, mida alates regulaarsete ilmavaatluste algusest 1891. aastal nähtud.

Info

Kliimaõiglus (ingl climate justice) on põhimõte, mille järgi on kliimamuutused eetiline ning õiguslik teema. Selle kohaselt on kliimamuutuste peamisteks põhjustajateks rikkad riigid ja suurkorporatsioonid. Peamised kliimamuutuste käes kannatajad on aga arengumaade kogukonnad. Rikkad riigid peaksid arengumaadele kinni maksma põhjustatud kahjud ning oluliselt vähendama oma kasvuhoonegaaside emissiooni. Huvitava näitena kaebasid 900 Hollandi kodanikku koos vabaühendusega Urgenda 2012. aastal kohtusse Hollandi riigi inimõiguste rikkumise eest, põhjuseks riigi mittepiisav tegutsemine kasvuhoonegaaside heidete vähendamisega (Climate Suit, Revolution Justified).

Kuhu on teel rahvusvahelised kõnelused seoses kliimamuutustega?

21. detsembril 1993. aastal jõustus ÜRO kliimamuutuste raamkonventsioon (United Nations Framework Convention on Climate Change – UNFCCC). Selle rahvusvahelise lepingu ülesanne on üleilmse koostöö arendamine kliimamuutusi põhjustavate kasvuhoonegaaside heidete stabiliseerimises ja hiljem ka vähendamises. Konventsiooni lõppeesmärk on saavutada kasvuhoonegaaside kontsentratsiooni stabiliseerumine atmosfääris, vältimaks ohtlikku inimsekkumist kliimasüsteemi. Eesti ratifitseeris konventsiooni 27. juulil 1994. aastal.

Konventsiooniosalised kohtuvad kord aastas konverentsidel (COP, Conference of the Parties), kus võetakse vastu otsuseid ja suunatakse poliitiliselt konventsiooni tööd. Esimene konventsiooni osaliste kohtumine (COP 1) toimus 1995. aastal Berliinis. 1997. aastal toimunud COP 3. konverentsil Kyōtos võeti vastu Kyōto protokoll, mis sätestas konkreetsed kvantitatiivsed kohustused arenenud riikidele, vähendamaks kasvuhoonegaaside heidet. 2011. aasta lõpus toimunud ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste 17. konverentsil Durbanis Lõuna-Aafrikas kiideti heaks Kyōto protokolli pikendamine. Mitmed saareriigid ja arengumaad ei jäänud siiski tulemusega rahule, sest nende arvates pole plaan piisavalt tõhus ega taga ellujäämist näiteks üleujutustest ohustatud aladel. 

Foto: Galló Gusztįv / iStock

Olulisimad kliimamuutustega tegelevad organisatsioonid on 1988. aastal Maailma Meteoroloogia Organisatsiooni (WMO) ja ÜRO Keskkonnaprogrammi (UNEP) loodud IPCC (Intergovernmental Panel on Climate Change) ehk Valitsustevaheline Kliimamuutuste Paneel. IPCC väljastab regulaarselt teaduslike andmete põhjal koostatud kliimamuutuste raporteid.

Detsembris 2015 toimunud Pariisi kliimakonverentsil COP21 võtsid 195 riiki vastu globaalse, õiguslikult siduva kokkuleppe kliima soojenemise pidurdamiseks. Praeguse seisuga on CO2 vähendamise kohustuse võtnud vaid väike osa maailma riike, sealhulgas Eesti. Mitmed suured CO2 emiteerijad on riigi sees teinud küll saastamise vähendamiseks suuri investeeringuid, kuid ei ole seni nõustunud rahvusvaheliselt siduva kohustuse võtmisega. 

Vaata lisaks

  • Pariisi kliimakokkulepe

Kliimamuutuste mõjud Eestis

Uurimiseks

Loe uuringut ja leia vastused: Kui kliimateadlik on eestlane? Kas ta ikka prügi sorteerib piisavalt? Valib keskkonnasõbralikke pakendeid? Ostleb rohkem või teeb pigem teadlikke valikuid?

Põhjamaa inimestele võib ettekujutus soojemast tulevikust esmalt isegi meeldida. Vähem raha kulub kütmiseks, räägitakse ka soojadest, suisa Vahemere moodi suvedest, mis muudavad puhkused mõnusaks. Mets ja põlluviljad kasvavad hoogsamalt, mis peaks ju olema maaharijatele ja metsakasvatajatele meeltmööda. Samas võivad muutused olla meeldivad vaid lühema aja jooksul. Mujal maailmas toimuvad muutused toovad meie väikesele maale ka ebamugavusi. Pealegi ei ole veel selge, kas üleilmsed kliimamuutused meile just soojemaid suvesid tähendavadki. Suurte õhumasside liikumise tavade muutused võivad tegelikult kaasa tuua torme ja rajusid, sombust ilma, tulvavett või hoopiski karmimaid talvesid. Ennustusi on mitmesuguseid ning raske on ette öelda, milline neist on kõige täpsem.

Soojematel talvedel pole mõju mitte ainult suusatajatele ja jääl kala püüdvatele kalameestele, vaid kogu loodusele tervikuna. Nimelt on lumi ja pakane omamoodi piirivalvurid ja politseinikud, kes määravad paljude loomade asualade põhja- või lõunapiiri. Praegu end Eestis koduselt tundvad kooslused on siin välja kujunenud tuhandete aastate jooksul ja talved omamoodi kaitsevad neid uute konkurentide eest. Uued tulijad peaksid seega endale paiga leidma seniste asukate kulul. Kliima soojenemine annaks selleks võimaluse, soodustades mitme külmapelgliku liigi levikut põhja poole. Nende seas võib olla ka päris väikeseid uustulnukaid – haigusi tekitavaid baktereid ja viirusi, mis praeguste talvede ajal hävivad – ja see võib oluliselt nõrgendada meie looduse, sh inimese tervist. On ju nüüdki pakaselise ilmaga nakkuslikke tõbesid liikvel palju vähem kui sügisesarnastel sompus talvedel. Samas võib paljudele praegustele Eesti asukatele kliimamuutus kasuks tulla. Eelkõige tulevad meelde meie metsade sõralised, kes praegu karmidel talvedel pigem kannatavad. Paremad kasvutingimused tekivad paljudele lehtpuudele, kelle külmatundlikkus on nende senisele levikule piiri ette seadnud. Eks siis tule põhjapoolse kliimaga enam harjunud okasmetsadel taanduda.

Mitmele talvituvale linnu-ja putukaliigile on pehmemad talved meelepärased. Nende putukate seas on aga kindlasti ka kahjureid, kes metsa või põlluvilja toiduks tarvitavad. See omakorda tekitab jälle inimestele probleeme.

Mere jäätumisel on samuti loodusele mitmekülgne mõju. Esimesena tulevad meelde jääl poegivad hülged. Need arktilise päritoluga loomad on saanud Läänemeres ja mõnes siitkandijärves kanda kinnitada just seetõttu, et pakasega tekib neile äärmiselt vajalik „lastetuba”: jääväljad ja tuisuvaalud. Neile valgetele lagendikele on võimalik vaenlaste kotkaste ja maismaakiskjate eest peita pojad, samuti on külmunud vesi hea ja puhas paik hüljeste lapsepõlve tervislikuks veetmiseks. Jääkatte kadumine viib Eesti aladelt ka hülged. Eelkõige kannatab viigerhüljes, sest see maailma väikseim loivalise liik vajab edukaks sigimiseks avamere rüsijäävalle.

Elu on ka jää all ning kliimamuutused tabavad sealseidki elanikke valusasti. Tavaliselt on paks merejää koos lumevaibaga tekiks, mille all veekogud talvel puhata saavad, puudub vett segav lainetus ning jääkaanealune hämarus vähendab vetikate kasvuvõimalusi. See omakorda lubab kalamaimudel ja -marjal segamatult kasvada ning areneda. Talvetormid panevad jäätumata meres vee liikuma ning keerutavad ohtrasti hõljumit üles. Sogane vesi ei ole paljudele mereelukatele meeltmööda.

Paraku pole Eestil kliimamuutustega kohanemiseks riiklikku kava. On teada, et sademete hulk kasvab, kuivendus- või veetõkestussüsteemid satuvad surve alla ja nendega peab rohkem tegelema. Ka tuulte kiirus ja tormiste päevade sagenemine on osa sellest ning tähendab kalda erosiooni. Näiteks Kakumäel osades kohtades enam kõndida ei saa, sest seal ei ole enam maad – meri on selle ära uhtunud.

Temperatuuri tõus, kuivemad ja kuumemad suved, vähem jääd. Samal ajal prognoositakse, et sademete hulk suureneb. Talvel tähendab see rohkem teehooldusele kuluvat raha, kasvõi linnatänavate puhtaks lükkamisele, et inimesed saaksid liikuda. Rohkem torme tähendab, et surve kasvõi elektriliinidele või kaldaerosioonile kasvab. Meie energeetikud räägivad, et õhuliine pidevalt remontida on liiga kulukas. Odavam on need maa sisse panna, maakaablisse investeerida.

Kõik tuleb planeerida, selleks raha leida ja ära teha. Praegu on riigieelarvesse ja Euroopa Liidu 2014.–2020. aasta rahastamisotsuse tõukerahade planeerimisse esimest korda sisse kirjutatud ka kliimamuutustega kohanemine. See puudutab meie meteoroloogia jälgimisteenistuse parandamist ja automatiseerimist, et ilma paremini ennustada ja äärmusteks valmis olla. Kuna temperatuuri tõusu tõttu võib eeldada, et metsatulekahjusid on rohkem, tahetakse rahastada ka metsatulekahjudega võitlemise suutlikkuse parandamist.

Kui elu läheb soojemaks, suureneb kindlasti saagikus. Kindlasti tähendab see, et oleme suvise turismipiirkonnana märksa meeldivamad. Briti pensionärid ei taha võib-olla enam Vahemere ääres puhkust veeta, sest seal on liiga palav. Mere ääres aga puhata tahetakse ja meil on Läänemeri. Siis peame jällegi talvise turismi ära unustama, see jääb meist põhja poole ja mägiste piirkondade pärusmaaks. Omaette probleemid on muidugi ka Läänemere ökoloogilise seisundiga (vt ka ptk D.23).

Kui palju tekib Eestis kasvuhoonegaase? Eesti osakaal kasvuhoonegaaside tekkimisel on maailma mastaabis väga väike. Euroopa Liidu liikmesriikide kasvuhoonegaaside heitest moodustab meie panus 0,4%. 2018. aastal oli Eesti summaarne kasvuhoonegaaside (KHG) heitkogus ligikaudu 20 miljonit tonni (19 974,14 kt) süsinikdioksiidi ekvivalenti (CO2 ekv), maakasutuse ja metsanduse sektori mõju arvestamata. Võrreldes 1991. aastaga on Eestis kasvuhoonegaaside emissioon vähenenud 55%.

Mida saan mina teha?

Euroopa Liidu seatud eesmärgid aastaks 2020

Lähtudes vajadusest vähendada inimtekkeliste kasvuhoonegaaside heidet, on Euroopa Liit seadnud järgmised eesmärgid.

  • Vähendada energia tarbimist 20%.
  • Vähendada kasvuhoonegaaside heidet võrreldes 1990. aasta näitajaga 20%; kui muu maailm liitub üleilmse kliimaleppega, siis 30%.
  • Suurendada taastuvenergia osakaalu energiatarbimises 20%-ni.
  • Suurendada Euroopa Liidus sõidukites kasutatavates kütustes biokütuste osakaalu 10%-ni.

2019. a oli Eestis viimase poole sajandi üks soojemaid ja kuivemaid.

Amsterdamis eelistavad paljud ratast autole
​Foto: Massimo Colombo / iStock
Palun oota