Helga Nõu (sünd 1934) on eesti kirjanik ja õpetaja, kes suure osa oma elust on elanud Rootsis. Tema pere põgenes sinna 1944. aasta septembris. Rootsis alustas Helga Nõu 1960. aastatel ka oma loometeed. Seega kuulub ta pagulaskirjanike hulka.
Pagulased on inimesed, kes on sunnitud kas sõja, näljahäda, tagakiusamise või mõne muu ohu eest põgenedes kodumaalt lahkuma ja võõral maal elama. 1944. aasta sügisel Eestist lahkunud inimesed, keda oli kokku umbes 70 000, pagesid II maailmasõja ning ähvardava nõukogude okupatsiooni tõttu. Rootsi asunud pagulased jätkasid seal vilgast kultuurielu. Täiskasvanuna pagulusse läinute seas oli juba palju kirjanikke ning neid võrsus hiljem juurde Helga Nõu põlvkonnast. Helga Nõu ja tema abikaasa kirjanik Enn Nõu on aktiivselt osalenud väliseesti kirjandus- ja kultuuriorganisatsioonide töös. Nad on ka alati oluliseks pidanud välis- ja kodueesti sidemeid, alates 2000. aastast elavad nad osa aastast Tallinnas.
Helga Nõu täiskasvanutele mõeldud looming tõi 1960. aastail väliseesti kirjandusse nii mõndagi uudset. Nõu eemaldus julgelt traditsioonilisest realismist, rakendas mitmekesiseid vormivõtteid, hajutas kujutluse ja tegelikkuse piire.
Samu jooni leidub ka Nõu noorteraamatutes. Ta ei alahinda teismelisi lugejaid ega lihtsusta nende tarvis poeetikat, psühholoogiat ega eluprobleeme. Näiteks romaanis „Pea suu!“ (1983) avavad pidevalt vahetuvad vaatepunktid eri tegelaste sisemaailma ning lasevad lugejal paremini mõista, miks need tegelased omavahel hõlpsasti kontakti ei leia ja end üksi tunnevad. Romaanis „Kuues sõrm“ (2003) põimuvad tegevustikus tegelikkus, soovid, hirmud, unenäod ja viirastused, ilma et lõpuni päriselt selguks, kust lähevad piirid nende tasandite vahel. Tänapäeval pole taolised võtted loo jutustamisel enam erakordsed, vaid on 20. sajandi modernistlikust proosast levinud ka nüüdisaegsesse popkirjandusse, filmi ja televisiooni. Nendega kohanemine on noortele seega abiks kõige igapäevasemas kultuuritarbimises.
Nõu varasemad noorteromaanid käsitlevad muu hulgas pagulastemaatikat: noore inimese toimetulekut eluga korraga mitmes kultuuris. Hilisemates teostes toimub tegevus juba Eestis. Kesksed probleemid on aga püsivad, kerkivad noorte ette ajast ja olustikust sõltumata. Nõu teoste peategelased heitlevad sageli üksindus-, väljajäetus- ja sobimatusetundega, peavad pingutama leidmaks oma kohta kaaslaste seas, peres ja koolis. Selle saavutamiseks tuleb neil õppida avaramalt mõistma ja määratlema ka iseennast: vabaneda lapselikust enesekesksusest, leida endas võime märgata ja toetada teisi, vähem nõuda ja rohkem vastutada. „Pea suu!“ ja „Kuues sõrm“ kujutavadki sellist küpsemiskogemust, esimene neist pärineb varasemast, Rootsi-ainelisest loomeperioodist, teine kuulub juba Eesti nüüdisolustikku paigutatud teoste hulka.
