Mida ja kui palju me tarbime?
Püüa panna kirja kõik, mida tarbid ühel hommikul ülestõusmisest kooli jõudmiseni. Jaga kõik kirjapandu rühmadesse. Mille alusel sa rühmad moodustasid? Anna rühmadele nimed.
Kõik materjalid ja tooted on saadud looduses leiduvatest ressurssidest[joonealune: United Nations Environment Programme (2024): Global Resources Outlook 2024: Bend the Trend – Pathways to a liveable planet as resource use spikes. International Resource Panel. Nairobi. https://wedocs.unep.org/20.500.11822/44901], mida saab laias laastus jagada järgmistesse kategooriatesse.
- Biomass – põllukultuurid ja muud loodusvarad toiduks, energiaks (nt puit kütteks), ehituseks või tekstiiliks (nt puuvill).
- Fossiilkütused – kivisüsi, nafta ja maagaas energia tootmiseks ja materjalide valmistamiseks (nt plast). Plastist valmib omakorda tohutu hulk tooteid, sh nt pakendid ja tehiskiust riided.
- Metallimaagid – raud, vask, alumiinium jpm, millest saadakse metalle ja sulameid (nt teras). Neist toodetakse nt autode ja kodumasinate osi.
- Mittemetallilised mineraalid – liiv, kruus, lubjakivi, savi, sool, mineraalväetised (nt väävel), mineraalvärvid (nt ooker) jpm. Neid kasutatakse ehituses ja tööstuses, nt liivast valmistatakse betooni.
Võtame näiteks diivani. Selle puitkonstruktsioon on valmistatud biomassist (vineerist, mis on valmistatud puidust), katteriie võib olla mõnest looduslikust kiust (nt puuvillast) ehk samuti biomassist või ka loodusliku ja tehiskiu segust (polüestrit tehakse naftast, seega lisanduvad siin fossiilkütused). Selle kruvid on metallist. Kui sel on plastosad, siis need on tehtud naftast ehk fossiilkütustest ning küllap on kasutatud ka töötlusvahendeid, mille koostisosades võib olla mittemetallilisi mineraale (näiteks liimid ja värvid).

Eraldi saab ressurssidena välja tuua ka maapinna ja vee, mis on nii ressursid kui ka keskkond, kus saame biomassi kasvatada, millele ehitada jne. Kui jätame välja maa ja vee, siis võib kokkuvõttes öelda, et kõik meie toormaterjalid on kas kasvanud või kasvatatud (kõik taastuvad ja bioloogilised ressursid) või kaevandatud (mineraalained, metallid jne).
Materjalid on enne loodusest ammutamist osa ökosüsteemidest, milles elusorganismid toimivad koos eluta keskkonnaga. Keskkonnapeatükis nägime, et ökosüsteemid ei ole lihtsalt ressursside kogum, vaid keerukas tagasisidesüsteem, kus iga sekkumine mõjutab tervikut. See, et materjale vastavalt kasutusele kategoriseeritakse, osutab tegelikult laiemale kalduvusele näha meid ümbritsevat keskkonda mitte tervikliku loodusliku süsteemina, vaid eri ressursside kogumina – ja meid endid pigem nende tarbijatena kui osana sellest süsteemist. Miks kipub loodus praeguses süsteemis paistma ressursina ja miks kasvu loogika nii visalt püsib, avame majanduse peatükis, kui uurime kapitalismi ja koloniaalajaloo kujunemist. Kuigi niisugune kategoriseerimine „ressursistab“ looduse, on see paraku peamine viis, kuidas kogutakse andmeid looduse kasutamise kohta. Niisiis jätkame sellise jaotusega, et uurida, kui palju me neid nelja tüüpi ressursse maailmas tarbime.
Uuri graafikuid. Mõlemal on kujutatud ressursside kasutamist aastatel 1970–2024. Mille poolest graafikud erinevad? Mida need ütlevad ressursikasutuse kohta viimastel aastakümnetel?


Võrdle graafiku põhjal mittemetalliliste mineraalide kasutust tänapäeval ja 1970ndatel. Mis sa arvad, miks on nende kasutus muutunud?
Nagu näha, on kõigi nelja ressursitüübi kasutus aastakümnete jooksul kasvanud. Kõige enam on suurenenud mittemetalliliste mineraalide osakaal ja vähenenud biomassi osakaal. See näitab, et globaalne tootmis- ja tarbimissüsteem on liikunud paljudes valdkondades biomassi kasutuselt mineraalide kasutusele. Selle peamiseks põhjuseks võib pidada ehitus- ja transpordisektori kasvu, sest just seal kasutatakse palju mittemetallilisi mineraale (kruus, liiv jne). Kuid osakaal ei viita tegelikule kasutusele: koguarvudes on kasvanud kõigi materjalide tootmine ja tarbimine, sh biomassi kasutamine, sest ka põllumajandussektor on palju kasvanud.
Aastal 2024 avaldatud üleilmne ressursside ülevaade (Global Resource Outlook) analüüsis kõigi ressursside tarbimist maailmas aastakümnete jooksul ning tõi välja ilmselge kasvusuundumuse: aastatel 1970–2024 on üleilmne ressursside hankimine kasvanud 30 miljardilt tonnilt 106,6 miljardi tonnini ja iga-aastane keskmine kasv on 2,3%. (Igal aastal ei ole kasv olnud ühesugune, kuid kogu perioodi arvestuses on keskmine aastane kasv 2,3%.)
Kasvanud on ka maailma rahvastik, kuid tarbimise kasv ei tulene ainult rahvastiku kasvust. (Rahvastiku peatükis vaatame täpsemalt, kuidas maailma rahvaarv ja kasvutempo on ajas muutunud.) Nimelt on kasvanud ka ressursside kasutus inimese kohta – see oli 8,4 tonni 1970. aastal ja 13,3 tonni 2024. aastal. Siin ei peeta silmas ainult asju, mida üks inimene oma igapäevaelus tarbib, vaid ka kõiki ressursse ja materjale, mida on vaja nende asjade tootmiseks ja globaalse tootmis- ja tarbimissüsteemi käigushoidmiseks. Lisandunud ressursikasutus ei ole toonud heaolu ega rikkust ka töötajatele, kes neist ressurssidest meile asju toodavad. Nii näiteks on Eestiski populaarse Temu omanikfirma PDD Holdings kohta teada, et töötajad peavad tegema 12-tunniseid vahetusi ja ületunnitööd lihtsalt selleks, et teenida vähemalt äraelamist võimaldavat palka. Temu tootjad tarnivad puuvilla Xinjiangi regioonist Hiinas, mida seostatakse töölaagrite ja uiguuride sunnitööga. Väga odavate toodete taga on enamasti kellegi töö ebaõiglane ärakasutamine, ekspluateerimine või lausa sunnitöö. Selline massiline odava kauba tootmine kahjustab keskkonda. Ühelt poolt reostavad toorme hankimine ja tootmine keskkonda ning kahjustavad ökosüsteeme tootmispiirkondades, teisalt tekib tohutu kogus jäätmeid, millega tuleb kõikjal maailmas tegeleda.
Mõtle!
Mis mõtteid või küsimusi see info sinus tekitab? Mida neist faktidest järeldad?Mis sa arvad, mida täpselt keskmine tänapäeva inimene tarbib rohkem kui keskmine inimene 1970. aastal? Võid mõelda ka oma vanavanavanemate elule 1970. aastal ja võrrelda seda enda praeguse eluga.
Eespool jaotasime ressursid selle alusel, kust need pärinevad, aga jaotuse võib teha ka selle alusel, millist peamist inimvajadust need rahuldavad:[joonealune: The circularity gap report 2024; United Nations Environment Programme (2024): Global Resources Outlook 2024: Bend the Trend – Pathways to a liveable planet as resource use spikes. International Resource Panel. Nairobi. https://wedocs.unep.org/20.500.11822/44901]
- toit
- ehitatud keskkond
- transport ja liikuvus
- kaubad
Neid nelja kategooriat nimetatakse ka tarbimisvaldkondadeks ehk tarbimissüsteemideks, sest iga kategooria hõlmab hulka valdkondi, mis on omavahel seotud ja üksteisest sõltuvad. Näiteks toidu puhul räägime nii põllumajandusest, toidupoodidest, toitlustusasutustest kui ka kõigest muust, mis on vajalik nende valdkondade toimimiseks: laohooned, veoautod, loomade sööt, vastavate oskustega inimesed, seadused ja protokollid jne. Kõigi tarbimisvaldkondadega on seotud energia tootmine ja tarbimine. Kui tahame vähendada survet planetaarsetele piiridele, tuleb tarbimissüsteeme muuta.
Mõtle!
Kõik tarbimissüsteemid avaldavad survet planetaarsetele piiridele. Mõtle oma praeguste teadmiste pinnalt, milliste planetaarsete piiride ületamisse iga süsteem panustab. Milles see mõju seisneb?
Süsteemid | Planetaarsed piirid |
Toit | Osoonikihi hõrenemine |
Atmosfääri saastumine peenosakestega | |
Ehitatud keskkond | Ookeanide hapestumine |
Uued ühendid | |
Transport ja liikuvus | Biogeokeemiliste aineringete muutmine |
Maasüsteemide muutus | |
Kaubad | Magevee ringluse muutumine |
Biosfääri terviklikkus (elurikkus) | |
Kliimamuutused |
Näide: toit —-----→ intensiivpõllumajandus hävitab mitmeid liike ja nende elupaiku —-----→ elurikkus
Mis sa arvad, millisel süsteemil on kõige suurem mõju planeedi piiridele?
Mis sa arvad, kus peitub sinu kõige suurem mõju keskkonnale – kas see tekib toidu, kodu, liikumise või ostetud asjade kaudu? Kirjuta oma hinnang üles.
Paku kõigepealt ise, millistest tegevustest see võiks tuleneda, ja arvuta siis oma ökoloogiline jalajälg siin. Arvutamiseks pead teadma näiteks teie pere elektri- ja veetarvet. Saad oma tulemuse mõõtühikus „globaalne hektar inimese kohta“. Hiljem tunnis arutate, mida see mõõdik täpsemalt tähendab.
Kirjuta oma ökoloogilise jalajälje suurus ja erinevate kategooriate osakaalud üles. Kuidas sinu pakutud keskkonnamõju suurus erines sellest, mida arvutus näitas?
Võta oma märkmed tundi kaasa. Tunnis arutate nende ülesannete üle koos klassikaaslaste ja õpetajaga.
Kuidas on tarbimine maailma eri osades jaotunud?
Tarbimine pole kõikjal maailmas ühesugune – eri paikades võivad erinevused olla väga suured.
Kui kõik maakera inimesed asetada ühele joonele selle järgi, kui palju keegi tarbib, kus sina siis selle joone peal enda arvates seisaksid? Mitu protsenti maakera elanikest tarbib sinust vähem? Mitu protsenti tarbib sinust rohkem?[joonealune: Klassis võib mängida ka nt mängu „Kliima ja õiglus“ veebisaidil https://kliimatarkused.ut.ee/kliima-ja-oiglus/]
Teise maailmasõja lõpust alates on maailma riikide positsiooni globaalses majandushierarhias hinnatud sisemajanduse kogutoodangu (SKT) alusel. See näitab riigis aasta jooksul toodetud kaupade ja teenuste turuväärtust, sealjuures arvestatakse ka välisettevõtete toodangut. See on olnud üks levinumaid riigi majandusliku olukorra hindamise näitajaid, kuid SKT kõrval kasutatakse tänapäeval ka rahvamajanduse kogutulu (RKT) ehk riigi kõigi püsielanike ja ettevõtete loodud kogutulu, mille puhul võetakse arvesse ka elanike välisriigis teenitud tulu. RKT elaniku kohta on üks majandusarengu näitajaid, mida kasutatakse muu hulgas ÜRO inimarengu indeksis ja Maailmapanga andmebaasides. Selle alusel jaotatakse kõik maailma riigid sissetulekurühmadesse. (Majanduse peatükis vaatame põhjalikumalt, mida SKT ja teised mõõdikud näitavad ning kuidas riike nende abil võrreldakse.)
- Eesti ja enamik Euroopa riike kuulub suure sissetulekuga riikide rühma (RKT üle 12 696 USA dollari inimese kohta aastas). Sinna kuuluvad ka näiteks Austraalia, Kanada, USA, Tšiili, Jaapan, Kuveit, Singapur ja Venezuela.
- Suurema keskmise sissetulekuga riikide hulka (RKT 4096–12 695 USA dollarit inimese kohta aastas) kuuluvad näiteks Albaania, Armeenia, Moldova, Bulgaaria, Serbia, Brasiilia, Argentiina, Hiina, Colombia, Jamaica, Malaisia, Liibüa, Mehhiko, Namiibia, Peruu, Lõuna-Aafrika Vabariik, Tai ja Türgi.
- Väiksema keskmise sissetulekuga riikide hulka (RKT 1046–4095 USA dollarit inimese kohta aastas) kuuluvad näiteks Alžeeria, Angola, Bangladesh, Boliivia, Egiptus, Filipiinid, Ghana, India, Indoneesia, Keenia, Nepal, Nigeeria, Sri Lanka, Tuneesia, Ukraina ja Vietnam.
- Väikse sissetulekuga riikide hulka (RKT 1045 või vähem USA dollarit inimese kohta aastas) kuuluvad näiteks Afganistan, Burundi, Burkina Faso, Etioopia, Madagaskar, Mosambiik, Rwanda, Somaalia, Uganda ja Jeemen.


Joonistelt näed, kuidas ressursside tarbimine on eri maailma piirkondades ja eri sissetulekurühmades väga ebaühtlaselt jaotunud. Oluline on siinjuures vaadata nii kogu materjalijalajälge piirkonna ja sissetulekurühma kaupa (tulbad) kui ka materjalijalajälge inimese kohta (mummud tulpade kohal või peal). Esmapilgul võib tunduda, et kõige rohkem tarbib Aasia, mis absoluutnumbrites ongi tõsi, kuid arvestada tuleb, et Aasias elab palju rohkem inimesi kui näiteks Euroopas või Põhja-Ameerikas. Kui vaadata tarbimist inimese kohta, on selgelt näha, et kõige suurem tarbimine inimese kohta on just viimati nimetatud maailmajagudes.
Mõtle!
Miks pole õige väita, et Aasias on kokkuvõttes ikkagi rohkem tarbijaid ja seega on seal suurim keskkonnamõju?
Maailma ebavõrdsuse raport (2022) näitab, et maailma jõukaim 10% elanikkonnast teenib 52% kogu globaalsest sissetulekust, samas kui vaesem pool saab vaid 8%. Keskmiselt teenib inimene, kes kuulub ülemisse 10%-sse, umbes 87 200 eurot aastas, samal ajal kui alumise poole keskmine sissetulek on 2800 eurot. Sama ebavõrdsus peegeldub ka keskkonnamõjus. Maailma jõukaim 10% tarbijatest vastutab 31–67% planeedi piiride ületamise eest ning jõukaim viiendik koguni 51–91% eest. See näitab, et planeedi piiride ületamise peamine põhjus on kõige jõukamate inimeste elustiil ja tarbimisharjumused. Eriti suur mõju on toiduvalikutel (nt liha- ja piimatoodete tarbimine) ning luksusteenuste kasutamisel (nt luksusturism). Nende muutmine pakuks suurimat võimalust vähendada keskkonnamõju ja hoida inimtegevus planeedi piiride sees. See tähendab, et me peaksime leidma lahendusi ressursikasutuse vähendamiseks inimeste tarbimiskäitumises eelkõige Euroopas ja Põhja-Ameerikas, mitte Aasias, ning me ei saa lihtsalt öelda, et probleemid asuvad Aasias. Ebavõrdsuse ja vaesuse seostest majandusega tuleb täpsemalt juttu majanduse peatükis.
Maa ületarbimispäev, ökoloogiline jalajälg ja biokandevõime
Meil on nüüd põgus ülevaade, mida me tarbime ja mille jaoks. Me teame, et tarbimine on kasvanud ja meie ressursikasutus viib planetaarsete piiride ületamiseni. Kuid kui palju me üle oma piiride tarbime? Tarbimise keskkonnamõju mõõdetakse maailmas kõige sagedamini ökoloogilise jalajäljega. Ökoloogilise jalajälje kõrval vaatame ka teist olulist mõõdikut – biokandevõimet.
Püüa oma sõnadega selgitada, mida võiks tähendada ökoloogiline jalajälg ja mida biokandevõime.
Biokandevõime
Biokandevõime (ingl biocapacity) väljendab bioloogiliselt tootlike maa- ja veealade (põllumajandus- ja karjamaa, mets, täisehitatud ja transpordimaa, meri) võimet taastoota loodusressursse ning siduda inimese tekitatud jäätmeid ja heitmeid. Seda väljendatakse ühikuga globaalset hektarit inimese kohta aastas (gha in/a). Globaalne hektar on standardiseeritud bioloogiliselt tootliku maa- või veeala hektar, mille tootlikkus vastab maailma keskmisele. Globaalselt oli 2025. aastal sellist maad 12,2 miljardit hektarit ja inimesi oli 8,2 miljardit, seega meie planeedi biokandevõime oli ligikaudu 12,2 : 8,2 = 1,5 gha in/a.
Ökoloogiline jalajälg
Ökoloogiline jalajälg (ingl ecological footprint) näitab, kui suurt bioloogiliselt tootlikku maa- ja veeala (põllumajandus- ja karjamaa, mets, täisehitatud ja transpordimaa, meri) on vaja kas üksikisiku, organisatsiooni, riigi või kogu maailma tarbimise rahuldamiseks ning selle käigus tekitatud saasteainete absorbeerimiseks. Ökoloogilist jalajälge väljendatakse samuti ühikuga globaalset hektarit inimese kohta aastas (gha in/a). 2025. aastal kasutasid inimesed nii palju ressursse, et kogu tarbimise rahuldamiseks oleks vaja 21,7 miljardit hektarit maad ehk keskmiselt 2,6 globaalset hektarit inimese kohta. Nii palju meil aga kasutada ei ole.
Mõtle!
Milline võiks olla tarbimine, et 8,2 miljardit inimest mahuksid Maa biokandevõime piiridesse? Vaata siit pildilt, mida meie praegune biokandevõime 1,5 gha in/a sisaldab.
Lihtsustatult võiks öelda, et kui Maa ressursid oleksid aastaeelarve, siis ökoloogiline jalajälg on kogu aasta väljaminekud ja biokandevõime on kogu aasta sissetulekud. Seega selleks, et meie eluviis ja tarbimine oleksid kestlikud, ei tohiks me kasutada rohkem, kui loodus suudab taastoota. Kahjuks oleme seda tasakaalu rikkunud juba alates 1970. aastatest – meie ökoloogiline jalajälg on suurem kui Maa biokandevõime. Seda ülekasutamist iseloomustab Maa ületarbimispäev.
Miks jõudsime 1970. aastatel punkti, kust edasi hakkas ökoloogiline jalajälg biokandevõimet ületama? Miks me pole osanud või tahtnud seda tagasi pöörata?
Maa ületarbimispäev või ökoloogilise võla päev on see päev aastas, mil globaalne ökoloogiline jalajälg ületab selle, mida planeedi ökosüsteemid suudavad aasta jooksul taastoota. Kujundlikult võttes oleme selleks hetkeks ära kulutanud selleks aastaks olemasolevad ressursid ning edasi tarbime ressursse järgmise aasta arvelt. Kui 2005. aastal oli Maa ületarbimispäev 25. augustil, siis 2025. aastal oli see juba 24. juulil.[joonealune: https://overshoot.footprintnetwork.org/newsroom/past-earth-overshoot-days/] Siit on selgelt näha, kuidas me tarbime aasta-aastalt järjest rohkem ressursse.
Mõtle!
Kui aasta biokandevõime ületatakse enne aasta lõppu, kuidas me siis ikkagi edasi elada saame? Miks selle päeva saabumine meie elus kuidagi märgatav ei ole?
Meie elu läheb igal aastal pärast Maa ületarbimispäeva edasi, aga selle hinnaks on looduskeskkonna pidev halvenemine – liikide väljasuremine, muldade vaesumine, kliimamuutused, reostus jms, mille mõju jõuab meieni järk-järgult. Näiteks õhukvaliteedi halvenemist ei pruugi me üldse märgata, sest selle mõju meie kehale avaldub aeglaselt.
Nii ökoloogiline jalajälg kui ka biokandevõime ja seega ka Maa ületarbimispäev on riigiti erinevad. Näiteks Eestis on nii biokandevõime kui ka ökoloogiline jalajälg üsna suured: 2019. aasta andmete põhjal on biokandevõime 9,8 gha ja ökoloogiline jalajälg 7,9 gha, nii et meie biokandevõime isegi ületab ökoloogilist jalajälge. Kuid kuna riigi ületarbimispäeva arvutatakse nii, et võrreldakse selle riigi ökoloogilist jalajälge globaalse biokandevõimega (1,5 gha), siis see tähendab, et Eesti jaoks saabub Maa ületarbimispäev üsna varakult (2024. aastal oli see 8. märts). Võrdlemiseks kasutatakse globaalset biokandevõimet just sellepärast, et tarbimis- ja tootmissüsteemid on meil samuti globaalsed ja ületavad riigipiire ning realistlikum on arvestada just globaalsete piirangutega.
- Eesti ökoloogiline jalajälg – 8,12 gha inimese kohta
- Globaalne biokandevõime – 1,48 gha inimese kohta
- Eesti ületarbimispäev: 365 × (1,48 / 8,12) = 67 päeva ehk 8. märts
Võid siit lehelt vaadata, millal on eri riikide Maa ületarbimispäevad ja mõelda, mis põhjustel saabub see päev mõnes riigis juba üsna aasta alguses, teises aga üsna aasta lõpus. Mis teeb ühe riigi ökoloogilise jalajälje suureks või väikseks?
Ökoloogilisel jalajäljel kui mõõdikul on ka teatud kitsaskohad. Mis need võiks olla? Kui mõtled sellele, mida küsis ökoloogilise jalajälje kalkulaator, siis mis mõjusid see arvesse ei võta ja mis info jääb sealt puudu?
Ökoloogilise jalajälje mõõdikut on kritiseeritud näiteks seetõttu, et eriti üksikisiku jalajälje puhul hõlmab see mitut aspekti, mida inimesel on raske mõjutada – näiteks seda, kuivõrd lihtne on valida keskkonnahoidlikumaid transpordiviise või osta eetiliselt toodetud tooteid. Kui meie piirkonnas näiteks puudub hea ühistranspordiühendus, siis ei saa me seda ka kuidagi valida. Suur osa globaalsest jalajäljest tulenebki energiasektori, transpordi, põllumajanduse ja tööstuse mõjust, mille üle üksikisikul puudub otsene kontroll. Seetõttu on keskkonnamõju vähendamine tõhus vaid siis, kui isiklikud valikud käivad käsikäes süsteemsete muudatustega, näiteks energiatootmise, linnaplaneerimise ja tarneahelate tasandil nii riiklikult kui ka rahvusvaheliselt. Ökoloogiline jalajälg pole hea mõõdik ka seetõttu, et see lihtsustab tegelikkust märkimisväärselt. Näiteks hinnatakse, kui palju metsa on vaja, et inimese tegevuse käigus õhku paisatud süsinikku siduda, aga metsa süsinikusidumisvõime võib olenevalt selle vanusest, liigirikkusest ja ökosüsteemi seisundist olla väga erinev. Seetõttu on ökoloogiline jalajälg pigem ligikaudne indikaator, mis aitab mõista inimtegevuse üldist survet planeedi ökosüsteemidele, mitte aga täpne mõõdik üksikisiku või riigi keskkonnamõjust. Majanduse peatükis vaatame, milliseid majandusmudeleid on pakutud, et ühiskond oleks nii sotsiaalselt kui ka ökoloogiliselt õiglasem.
