Linnud on kohastunud lendama 

Sissejuhatuseks võib vaadata lindude pilte ja lasta õpilastel pakkuda, mis linnuga on tegemist, milline on ta eluviis ja millised kohastumused tal on kujunenud oma elupaigas toimetulemiseks. Seejärel küsida, millistes elupaikades võib linde kohata. Jõutakse järeldusele, et lindude levik on väga lai. 

Miks on just linnud need, kes on levinud üle kogu maakera?

Linnud on hästi kohastunud väga erinevate elutingimustega.

• Lennuvõime aitab lindudel väga laialt levida, sest lennates saavad nad kiiresti läbida suuri vahemaid ja ületada mitmesuguseid takistusi, nagu nt mered, jõed, mäed ja kõrbed. Nii jõuavad linnud elupaikadesse, kust leiavad toitu, pesitsuskohti ja sobivaid tingimusi. Rändlinnud rändavad igal aastal tuhandete kilomeetrite kaugusele, et vältida ebasoodsaid ilmastikutingimusi ning leida piisavalt toitu.

• Püsisoojasus aitab lindudel laialt levida, sest nad suudavad hoida oma kehatemperatuuri ühtlasena ja olla aktiivsed väliskeskkonna temperatuurist sõltumata.

Just nende tunnuste tõttu võivad linnud elada väga erineva kliimaga paikades, alates troopilistest vihmametsadest kuni Antarktika külmade aladeni. 

Linnu kehaosad on kohastunud tema eluviisiga ning täidavad erinevaid ülesandeid. Need võimaldavad linnul liikuda, toitu hankida, vaenlaste eest hoiduda ja oma elukeskkonnas toime tulla. 

Miks saavad linnud lennata?

Lindude keha on kohastunud lendamiseks: see on kerge, voolujooneline ja tugev ning neil on tiivad ja suled.

• Kerge luustik muudab lennu energiasäästlikumaks.
• Voolujooneline keha vähendab õhutakistust.
• Tiivad ja suled võimaldavad linnul õhus püsida ja edasi liikuda. 
• Tugevad rinnalihased panevad tiivad liikuma. 

Linnu välisehitus

Mille poolest erineb linnu välisehitus teiste selgroogsete välisehitusest? 

Lindude eesjäsemed on kujunenud tiibadeks. Nokk on tugev ja kerge (kergem kui sama suured hammastega lõuad). Nokka kasutatakse toitumiseks, poegade eest hoolitsemiseks, pesaehitamiseks, sulgede sugemiseks ja enesekaitseks. Kael on üpris pikk ja võimaldab pead ulatuslikult eri suunas pöörata. Sabasuled aitavad lennu ajal tüürida ja pidurdada.

Millised on lindude meeleelundid?

Silmi kaitsevad silmalaud ja eriline silma nurka kinnituv kile (pilkkile), millega saab silma katta ja kaitsta näiteks tuule ja tolmu eest; silmamunad liiguvad vähe, mistõttu pööravad linnud vaatamiseks sageli pead. Linnud näevad üldiselt hästi nii lähedale kui ka kaugele. Enamikul asuvad silmad pea külgedel, mistõttu on nende vaateväli lai. Ninaavad asuvad noka ülapoolel. Lõhna tunneb suurem osa linde halvasti. Kõrvaavad asuvad pea külgedel sulgede all. Hea kuulmine aitab toitu leida, suhelda teiste lindudega ja märgata ohtu.

Kinnistamiseks lahendatakse ülesanne lindude kohastumuste kohta TV lk 24 ül 1 või ÜK Lindude kohastumused lendamiseks.

Sule ehitus

Sule ehituse uurimiseks on vaja jagada linnu kontuursulgi soovitatavalt igale õpilasele või paari peale. Kui on, siis võib võrdluseks jagada või lasta ringi käia ka udusulgi. 

Praktilise töö käik on õpikus lk 97 ja digiõpikus Sule ehituse uurimine, vt ka  lk 11 ül 3. 

Seejärel lahendada TV lk 25 ül 3 (sama ülesanne lk 10 ül 2) või ÜK Lindude suled

Linnusule keskel on tugev sulerood. Seda ümbritseb õhuke sulelaba (koosneb udemetest ja need omakorda ebemetest). Ebemed haakuvad omavahel kidakeste abil ja seovad laba ühtseks vetruvaks tervikuks. Nii on sulg kerge, tugev ja hoiab hästi oma kuju.

 lk 97 ül 3 katse „Nagu hane selga vesi“ (eelistatult veelinnu sule või tiivaga) võib teha koos õpilastega või lihtsalt arutleda, miks lindude suled ei märgu. 

Tõstejõud hoiab lindu õhus ja võimaldab lennata 

Õpilastelt võib küsida, kas nad oskavad seletada, kuidas lennuk õhus püsib. Siinkohal saame viidata lennuki ja linnu lendamise põhimõtte sarnasusele (vt ka lisamaterjali ptk lõpus paberlennukite lennutamisest).

Lind saab lennata tänu tõstejõule, s.o ülespoole suunatud jõule, mis tekib siis, kui tiib liigub läbi õhu. Tiiva kuju ja asend suunavad õhku allapoole. Samal ajal liigub õhk tiiva kohal kiiremini kui selle all ning tiiva all on õhurõhk suurem kui tiiva kohal. Kõik see kokku tekitab tõstejõu, mis tõstab lindu üles.

Kui tõstejõud on sama suur kui raskusjõud, säilitab lind oma lennukõrguse. Kui tõstejõud suureneb, tõuseb lind kõrgemale, kui aga väheneb, laskub allapoole. Tiibade lehvitamine aitab tõstejõudu muuta.

Lennuviisid

Lendu tõustes sirutab lind tiivad ja lennusuled välja. Seejärel lehvitab ta tiibu, et tekitada tõstejõudu ja edasi liikuda.

Enamik linde lendab tiibu lehvitades (sõudelend). Suurte laiade tiibadega linnud, näiteks kotkad, toonekured ja albatrossid, võivad kasutada tõusvaid õhuvoole ning tiibu liigutamata pikalt liuelda (purilend). Osa linde, näiteks tuuletallaja, viud ja tiirud, suudavad ka ühe koha peal õhus püsida. Sellise rappelennu korral püsib lind kiirelt tiibu lehvitades õhus paigal. Rappelendu kasutatakse sageli hiirte või muu saagi otsimiseks maapinnalt.

Kuidas on võimalik linnule otsa vaadates teada, mida ta sööb või kus elab? Linnu kehaehituse põhjal võib aimata, millised on tema eluviisid. Näidake õpilastele videoid erineva toitumisega lindude kohta.

Linnu nokk reedab, mis toitu ta sööb, sest toidu tõhusaks hankimiseks peab noka kuju olema selleks kohastunud.

Linnu jalgade ehitus sõltub samuti eluviisist. Näiteks veelindude ujulestad on ujumiseks, röövlindude tugevad teravad küünised saagi püüdmiseks, ronilindude haarduvad varbad võimaldavad puutüvedel liikuda ning veelindude ja kahlajate pikad jalad madalas vees kõndida.

Tahvlil võib kuvada slaide nokatüüpide ja eri kujuga jalgade kohta ning lasta õpilastel arutleda, kuidas antud kujuga nokk või jalg võib linnule kasulik olla.

Nokkade ja jalgade kohta on lk 24 ül 2, (sama ülesanne  lk 9 ül 1), ÜK Lindude jalad ja nokad.

Kõik linnud ei lenda. Osa liike, näiteks jaanalind, emu, kiivi ja pingviin, on evolutsiooni käigus lennuvõime kaotanud. Vaadake õpilastega fotosid lennuvõimetutest lindudest ja pöörake tähelepanu nende eripärastele muutunud ülesandega tiibadele.

Kõige paremini õpib linde tundma neid ise vaadeldes. Linnuvaatlus on populaarne hobi, mida tasub tutvustada ka õpilastele ning innustada neid linde looduses jälgima ja määrama. Näpunäiteid lindude vaatlemiseks eri aastaaegadel leiab õpikust k 162–163. 

Linnuvaatlus sobib hästi ka loovtööks ning iseõppe- või projektipäeva ülesandeks. Koos õpilastega võib jälgida veebis olevaid loodus- ja rajakaameraid (nt RMK looduskaamerad ja Looduskalender.ee) ning lindude rändekaarte. Vaatluste põhjal saab arutleda lindude elu ja käitumise üle ning mõelda, kuidas kasutada looduskaameratega kogutud tähelepanekuid uurimistöös või loovtöös.

Tunni lõpetuseks võib lasta lahendada digiülesande ÜK Miks on linnud laialdasemalt levinud kui kahepaiksed või roomajad või lasta tuua õpilastel kolm-neli erinevat näidet selle kohta, mida linnu välimus kõneleb tema elupaiga või eluviisi kohta.

Õpetaja otsustab, kas jätta kodutööd või mitte. Soovi korral võib vabatahtlikele anda kodus teha lisaülesande kotkaste kohta  lk 25 ül 4 (sama ülesanne Opiqus: ÜK Kotkaklubi) või suunata õpilasi kodu läheduses linde vaatlema. 

Paberlennukite lennutamine

Lendamise põhimõtet saab selgitada paberlennukite abil. Laske õpilastel paberlennukid voltida ja neid visata. Paberlennukite võistlus on õpilastele meelepärane ja ühtlasi õpetlik tegevus.

Selgitage, et lennuki tiivad suruvad tiiva kohalt liikuvat õhku tiiva kuju tõttu allapoole, tekitades vastasjõu suunaga alt üles, mis hoiab lennukit õhus. Samamoodi püsivad linnud õhus. Kui lennuk lendab piisava kiirusega, liigub tiiva peal olev õhumass kiiremini kui tiiva all olev õhumass. Seepärast on tiiva kohal oleva õhu rõhk väiksem kui tiiva all, see omakorda tekitab samuti tõstejõu.

Paberlennukile antakse liikumiseks vajalik jõud lennukit visates, lind liigub edasi tiivalöökidega. Tiiva iga allalöök on just nagu uus vise.

Õpilased saavad katsetada, kuidas mõjutab paberlennuki lendu tiiva laius. (Laiemate tiibadega lennuk peaks püsima kauem õhus).

Tiiva kaldenurka või kuju muutes, on võimalik lennu ajal suunda muuta ja tüürida soovitud suunas. Paberlennuki tiibade kalde­nurki saab muuta selle tagaservi veidi üles või alla painutades. (Kui kaldenurk on liiga suur, tõuseb lennuk korraks ja kukub, kui aga liiga väike, liigub järsult alla. Kui kaldenurk on sobiv, siis lend sujub).

Paberlennukit õrnalt visates liugleb see aeglaselt kõrgust kaotades.

Paberlennuk kukub lõpuks alla, sest õhutakistus aeglustab liikumist ja selle tagajärjel tõstejõud väheneb. Linnud saavad uut edasiviivat jõudu tiibu lehvitades.

Lisalugemine

Mitmekesist infot lindude kohta, sealjuures õppematerjale, on Eesti Ornitoloogiaühingu ja Pesapaiga kodulehel.