Peatükk 3.5 (Globaliseeruv maailm gümn)

Arengukoostöö ja -eesmärgid

Pool maailma elanikkonnast elab vaesuses (alla 2 USA dollari päevas), 800 miljonit inimest on näljas, 70 miljonit kooliealist last ei käi koolis ning iga päev surevad tuhanded lapsed haigustesse, mida oleks võimalik vaktsineerimisega ennetada ja ravida. Samal ajal elab osa maailma elanikkonnast külluses ning raiskab ressursse. Vaesus ja ebavõrdsus on üks suurematest globaalprobleemidest, mille vähendamiseks on vaja teha ühiseid pingutusi. Neid pingutusi tehakse eelkõige arengukoostöös.

Arenguabi ja arengukoostöö

Arenguabi tähendab arengumaade pikaajalise arengu toetamiseks jagatavat rahalist ja muud materiaalset tuge ning oskusi ja teadmisi. Arenguabi hakati tänapäevases mõistes andma pärast teist maailmasõda, kui USA toetas Euroopa riikide ülesehitamist Marshalli plaani kaudu. 1950–60ndatel iseseisvus suur osa Euroopa endistest koloniaalmaadest ning Marshalli plaani edust inspireerituna hakkasid jõukamad tööstusriigid abi andma ka neile, lootes, et arengumaad jõuavad selle toel kiiresti heale järjele.

Vähem arenenud maad ei olnud aga võrreldavad sõjas laastatud Euroopaga ning järgmistel kümnenditel neile antud abiga soovitud eesmärkideni ei jõutud. Arengu asemel olid mitmed riigid võlgades ning arenenud ja arenevate riikide vaheline lõhe oli vaid suurenenud. Kriitika arenguabi pihta laienes veelgi, kui selgus, et osa rahast oli valesti kasutatud. Raha jõudis kas sihtriigi korrumpeerunud ametnike kätesse või omakasupüüdlikult abi andvate firmade ja ekspertide käsutusse. Projekte planeerides ei olnud võetud arvesse kohalikke olusid, mille tõttu jäid tulemused kesiseks. Lisaks tekitasid korraldatud suured majandusreformid, erastamised ja majanduse liberaliseerimine vaeseid inimesi hoopis juurde, selle asemel et vaesust vähendada.

Aja jooksul on õpitud nii läbikukkumistest kui ka edulugudest. Arenguabi algusaastatel keskseks peetud majanduskasvu peetakse jätkuvalt oluliseks, kuid see pole enam peamine eesmärk. Olulised on sellised märksõnad nagu inimõigused, inimväärikus, säästev areng, demokraatia ja hea valitsemistava. Selle sajandi algusest lähtutakse eelkõige ÜRO aastatuhande arengueesmärkidest (vt allpool) ja arenguabi peasiht on üleilmse vaesuse vähendamine. Samuti on üha enam aru saadud sellest, et areng pole toode, mida saab eksportida. Oluline on kaasata kohalikke inimesi, andes neile võimaluse ise määrata, mida ja kuidas tuleks teha. Seetõttu räägitaksegi täna arenguabi asemel pigem arengukoostööst ja terminit „arenguabi” kasutatakse kitsamalt konkreetsete rahaliste jms abivoogude kirjeldamiseks. Arengukoostöö tähendab pikemaajalist partnerlust arenenud ja areneva riigi vahel. See väljendub näiteks programmides, mis toetavad arengumaade vajadustel ja strateegiatel põhinevaid infrastruktuure (nt teed, ehitised, veevõrk), põhiteenuseid (nt haridus, tervishoid) ja kohalikku administratsiooni. Arengukoostöö tõhusust püütakse parandada ka tegevusi läbipaistvamaks muutes ja neid paremini koordineerides, vältimaks dubleerimist või toetavate riikide seatud konfliktseid tingimusi.

Mondo vabatahtlik Mart Ghanas füüsikat õpetamas
Foto: Anu Joon

Tänapäeval pööratakse enam tähelepanu ka eri poliitikavaldkondade ühtsusele, mis tähendab seda, et jõukate riikide tegevus poliitika valdkondades, nagu kaubandus, põllumajandus, migratsioon, energia, keskkond jms, ei tohiks vaesemate maade arengut pärssida ja peaks toetama üleilmseid arengueesmärke.

Riigid annavad arenguabi kahe- või mitmepoolse koostööna. Kahepoolne ehk bilateraalne arengukoostöö tähendab kokkuleppeid abi andva riigi (doonorriigi) ja abisaajariigi (partnerriigi) vahel. Näiteks Eesti kahepoolne koostöö on suunatud riikidele, kus Eesti saab oma kogemusi jagades lisaväärtust anda: prioriteetseteks partnerriikideks on Afganistan, Gruusia, Moldova, Ukraina, Armeenia, Aserbaidžaan ja Valgevene. Neid riike on Eesti muu hulgas abistanud näiteks seadusandluse reformide tegemisel, haiglate varustamisel, politseinike koolitamisel, avaliku sektori info- ja kommunikatsioonitehnoloogia suutlikkuse suurendamisel, naiste ja laste olukorra parandamisel.

Mondo arvutikoolitus Zaatrari pagulaslaagris
Foto: Kristi Raidma​​

Mitmepoolne ehk multilateraalne arengukoostöö tähendab seda, et doonorriigid eraldavad raha rahvusvahelistele organisatsioonidele (ÜRO asutused, Maailmapank, regionaalsed arengupangad, Euroopa Komisjon) nende arengukoostöö tegevuste rahastamiseks. ÜRO allüksused tegelevad näiteks hariduse, tervishoiu, keskkonna ja laste olukorraga seotud küsimustega, Maailmapank on andnud sooduslaene niisutussüsteemide ja energiarajatiste ehitamiseks. Valdav osa Eesti mitmepoolsest panusest suunatakse Euroopa Liidu ühisesse arengukoostöösse, kuna kindel osa Eesti liikmemaksudest läheb alati Euroopa Komisjoni arengukoostöö rahastamiseks. Teisalt on tehtud vabatahtlikke annetusi organisatsioonidele, nagu UNICEF, UNDP, UNHCR jt.

Sageli samastatakse ekslikult arengukoostöö ja humanitaarabi. Ehkki arengumaade kontekstis on need omavahel tihedalt seotud, on need siiski kaks eri asja: arengukoostöö eesmärk on saavutada pikaajalisi muutusi ja mõju, aga humanitaarabi on lühiajaline ja kiireloomuline kriisiabi inimelude päästmiseks ning kannatuste leevendamiseks konflikti, looduskatastroofi, näljahäda või epideemia puhul.

Info

Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsioon ehk OECD (ingl The Organisation for Economic Co-operation and Development) on arenenud tööstusriike koondav rahvusvaheline majandusorganisatsioon. OECD asutati 1961. aastal ning 2014. aastal kuulus sinna 36 riiki: Austraalia, Austria, Belgia, Kanada, Tšiili, Tšehhi, Taani, Eesti, Soome, Prantsusmaa, Saksamaa, Kreeka, Ungari, Island, Iirimaa, Iisrael, Itaalia, Jaapan, Lõuna-Korea, Luksemburg, Läti. Leedu, Mehhiko, Holland, Uus-Meremaa, Norra, Poola, Portugal, Slovakkia, Sloveenia, Hispaania, Rootsi, Šveits, Türgi, Suurbritannia, USA.

Arengukoostöö rahavoogude kohta kogub statistikat OECD Arenguabi Komitee, s.o foorum, mis ühendab peamisi doonorriike ning arenguabiorganisatsioone. OECD arenguabi komiteelt pärineb termin „ametlik arenguabi” (ingl official development assistance, ODA), mis hõlmab avalikust sektorist arengumaadele majandusliku arengu ja heaolu toetamiseks antavaid sooduslaene ja tagastamatut abi (sh humanitaarabi). Arengumaadeks liigitatakse OECD statistikas vähim arenenud riigid ning muud väikese ja keskmise sissetulekuga riigid (aluseks RKT inimese kohta), v.a EL-i ja G8 liikmed. 2018. aastal andsid suurima mahuga ametlikku arenguabi USA, Suurbritannia, Saksamaa, Jaapan ning Prantsusmaa. Kui pingerea aluseks võtta aga ametliku arenguabi osakaal RKT-s, siis on esireas hoopis Norra, Rootsi, Luksemburg ja Taani. Eesti andis 218. aastal ametlikku arenguabi 41,2 miljonit USA dollarit ehk 0,16% RKT-st. Väljaspool OECD riike on suureks abiandjaks Araabia Ühendemiraadid.

Riik

Ametliku arenguabi absoluutsumma (mlj USA dollarit)

Ametliku arenguabi % RKTst

AÜE

4 584 

1,31

Jaapan

10 064

0,23

Luksemburg

424

1

Norra

4 258

0,99

Prantsusmaa

12 849

0,43

Rootsi

5 847

1,02

Saksamaa

24 770

0,67

Suurbritannia

19 462

0,70

Taani

25 777

0,74

USA

33 787

0,18

Tabel 1, Suurimat ametlikku arenguabi andvad riigid 2018. Allikas: OECD statistika.

Kodanikuühendused ja vabatahtlikud arengukoostöös

Arengukoostöös osalevad ka kodanikuühendused, äriettevõtted, teadusasutused ja üksikisikud. Riikide kõrval võivad nad olla nii olulised rahaallikad (nt jõukate inimeste või ettevõtete fondid) kui ka koostööpartnerid. Peale selle on nende võimuses oma igapäevategevusi vastutustundlikumaks muuta jms.

Eriti olulised on need kodanikuühendused, kes jälgivad kriitiliselt ametlikku poliitikat ja püüavad seda paremaks muuta, ent teevad samal ajal ka arengukoostööprojekte. Nende tegevus hõlmab inimesi ja piirkondi, kes muidu jääksid kõrvalise abita. Kodanikuühenduste tugevaim külg on olnud tervishoid, sotsiaalvaldkond ja haridus, peale selle on oluliseks peetud inimõiguste edendamist. Üks kodanikuühenduste eeliseid on see, et nad teevad väiksemaid arenguprojekte, mille käigus puutuvad jõukate ja arenguriikide inimesed lähemalt kokku ja õpivad üksteiselt. Projektide kaudu on maailma eri paigus elavate inimeste vahel tekkinud tugevaid sõprussuhteid, mis omakorda on viinud uutele koostöövormidele, nagu sõpruslinnade ja -koolide ning kultuurivahetuse projektid.

Eestis tegelevad arengukoostööga mõned väikesed organisatsioonid, näiteks MTÜ Mondo, mille väikestel projektidel on olnud kaugeleulatuv mõju mitme küla elus. Näiteks on tänu Mondo tööle paranenud Ghanas Kongo külas elavate lesknaiste elu ning Afganistanis Helmandi provintsi keskhaiglas parandati arstiabiandmise kvaliteeti. Arengukoostööga tegelevaid kodanikuühendusi koondab Arengukoostöö Ümarlaud.

Eesti kodanikuühenduste kaudu saab arengumaade hüvanguks tegutseda igaüks. Mitmele võib sellest kujuneda palgatöö, kuid paljud inimesed soovivad parema maailma loomisel osaleda ka vabatahtlikuna. Huvilised võivad koguda raha teatud projektide jaoks või olla vaderiks mõnele arenguriigi lapsele, kattes tema kooliskäimise kulud. Samas ei tähenda vabatahtlikkus vaid raha kogumist või annetamist. Kaasa võib lüüa ka teavitusürituste organiseerimisel, nt korraldada õiglase kaubanduse toodete esitlusi oma kodukoha koolides või poodides.

Mondo vabatahtlik Karin juhendab Keenias õmblemiskoolitust
​Foto: Janika Tamm

Vabatahtliku tegevuse kaudu on võimalik kohtuda teiste sama moodi meelestatud inimestega, õppida uusi asju, tutvuda uute ideedega ja avardada oma mõttemaailma. Enam ei pea reisima arengumaadesse, selleks et näha võõraid kultuure ja kohtuda nende esindajatega. Eestis elab paljude arengumaade inimesi ning mõned neist tegutsevad ka vabatahtlikuna. Parimal juhul ongi vabatahtlik tegevus mitmekultuuriline suhtlemine ja koostöö, milles nii eestlased kui ka arengumaade inimesed üritavad üheskoos tegutseda, lahendamaks probleeme nii arengumaades kui ka Eestis.

Kestliku arengu eesmärgid

2000. aasta septembris toimunud ÜRO tippkohtumisel allkirjastasid kõik liikmesriigid aastatuhande deklaratsiooni, mis rõhutas maailma inimeste ühist vastutust üksteise heaolu eest ja seadis arengukoostöö keskseks eesmärgiks üleilmse vaesuse vähendamise. 2015. aasta septembris lepiti uuesti globaalselt kokku kestliku arengu eesmärgid (Sustainable Development Goals) järgmiseks 15 aastaks. ÜRO liikmesriikidelt, ka Eestilt, oodatakse poliitika kujundamisel nendest eesmärkidest lähtumist – oluline on, et kõik, mida me teeme, ei teeks maakerale ega siin elavatele inimestele veel rohkem kahju.Need eesmärgid toovad esile mitmekülgse arengu vajaduse ja ka selle, et vaesuse vähendamine nõuab sotsiaalset arengut, mitte ainult majanduskasvu. Sihiks on olukord, kus kõigil maailma inimestel oleks võimalus elada ilma vaesuse, nälja, haiguste, ebakindluse ja kirjaoskamatuseta. Eesmärkide tugevuseks on nende lihtsus ja mõõdetavus. Võimalik on mõõta arengukoostöö tulemusi ning näha, mida on suudetud konkreetselt ära teha. Aastatuhande eesmärke toetavad kõik riigid koostöös rahvusvaheliste organisatsioonidega. Kunagi varem pole arengusihtides sellist üksmeelt saavutatud.

AASTATUHANDE ARENGUEESMÄRGID AASTAKS 2015

Kestliku arengu eesmärgid
  1. Kaotada vaesus kogu maailmas
  2. Kaotada nälg ja kindlustada kõik inimesed toiduga
  3. Tagada kõigile igas vanuses hea tervis ja heaolu
  4. Tagada kõikidele kaasav ja kvaliteetne haridus ning elukestva õppe võimalused
  5. Saavutada sooline võrdõiguslikkus ning tõsta naiste ja tüdrukute otsustusõigust
  6. Tagada kõigile vee ja kanalisatsiooni kättesaadavus ning säästev majandamine
  7. Tagada kõigile mõistliku hinnaga, usaldusväärne, jätkusuutlik ja kaasaegne energia
  8. Edendada kaasavat ja jätkusuutlikku majanduskasvu ning tagada kõigile inimväärne töö
  9. Rajada vastupidav taristu, toetada innovatsiooni ning säästliku tööstuse loomist
  10. Vähendada ebavõrdsust riikide sees ja riikide vahel
  11. Muuta linnad ja asulad kaasavateks, turvalisteks ja jätkusuutlikeks
  12. Tagada säästev tarbimine ja tootmine
  13. Võtta kiiresti kasutusele meetmed kliimamuutuste ja nende mõjudega võitlemiseks
  14. Kaitsta ja säästvalt kasutada ookeane, meresid ja mereressursse, et saavutada säästev areng
  15. Kaitsta ning taastada maismaa ökosüsteeme ja propageerida nende säästvat kasutamist
  16. Toetada rahumeelseid ja kaasavaid ühiskondi säästva arengu saavutamiseks
  17. Elavdada ülemaailmset partnerlust jätkusuutliku arengu nimel

On selge, et jõupingutused pole antud lubadusteni küündinud. Arenguabi suurus pole piisavalt kasvanud. Samuti vähenevad liiga aeglaselt arengumaade ühiskondlikud probleemid ja korruptsioon. Arengueesmärke ei ole võimalik õigeks ajaks täita näiteks Sahara-taguses Aafrikas. Samas on selgeid edasiminekuid mitmes Aasia riigis, eriti Hiinas ja Indias, mille arengut on tugevalt mõjutanud maailmamajandus, -kaubandus ja rahandusturg. Sahara-taguses Aafrikas on arengut raske saavutada ilma õiglasema maailmamajanduseta. Maailmamajanduse rahavoogude kõrval on arengukoostöö siiski vaid liivatera kõrbes. 

Kuidas sina saad panustada

Vaata videot ja mõtle oma võimalusest toetada arengukoostööd

Uurimiseks

  • Uuri uusi kestliku arengu eesmärke. Milliste eesmärkide saavutamiseks peab Eesti riik kõige rohkem pingutama? Kuidas Sinu arvates eesmärkideni jõuda (riiklikult, globaalselt)?
Plakat kestliku arengu eesmärgi 17 kohta
Palun oota