Peatükk 5.2 (NK II järk)

Tutvustab rahvalikke sünni-, pulma- ja matusekombeid

Katse on sooritatud, kui noorkotkas on osalenud teema käsitlemisele pühendatud väljaõppeüritusel.

Inimese eluring

Ümbritsevat maailma tajusid vanad eestlased eelkõige kujundliku eluringina

Eluringis oli neli keskset sündmust: sünd, täisealiseks saamine, abiellumine ja surm. 

Neist esimene ja viimane juhtusid igal juhul. Iga sündinud laps ei saanud aga täisealiseks ja iga täisealine ei abiellunud. Siirdumisel ühest elujärgust teise on inimene eriti avatud, seetõttu tuli kombeid järgides kurja eemal hoida, et tagada edu ja õnnestumine.

Erinevates Eesti piirkondades olid erinevad kombed ja tavad. Selles peatükis saad tutvuda mõningatega.

Sünnikombed

  • katsikul käimine,
  • ristimine,
  • varrud.

Pulmakombed: 

  • eelkosjad,
  • kosjad,
  • veimed,
  • kihlus,
  • pulmad,
  • tanutamine.

Matusekombed:

  • surnu pesemine,
  • suririided,
  • surnu valvamine,
  • matused,
  • peied.
Tähtsaks peeti sündimise päeva ja aega.

Sünnikombed

Tähtsaks peeti sündimise päeva ja aega.

  • Esmaspäev, kolmapäev ja reede olid eestlastele õnnetud päevad, millal ei alustatud ühtki tööd. Mõistagi olid need päevad ka elu alustamiseks kohatud.
  • Õnnelikud päevad olid teisipäev, neljapäev ja laupäev. Eriti õnnelikud sündisid pühapäeval. 
  • Noorel kuul sündinu saab ilusaks, targaks, rikkaks, ruttu mehele jne.
  • Õnnelikud olid ka isa nägu tütar ja ema nägu poeg.
  • Kellel on palju ihukarvu, saab rikkaks. 
  • Õhtune laps on õnnetooja, hommikune laps pidavat kogu elu tööd rühkima.

Katsikul käimine

  • Usuti, et esimesed katsikulised ei tohi olla vaesed ega vanad, sest siis saab lapsest vaene inimene.
  • Lapse sündi tähistati pidulikult. 
  • Katsikul käisid abielunaised, kes tõid kaasa toitu lapse emale ja kogu perele. 
  • Külakostiks viidi leiba, võisilmaga odraputru, hilisemal ajal pannkooke ja karaskit. 
  • Hilisemal ajal hakati kinkima riideid, mänguasju, hõbelusikat jne.

Uskumused lapse kohta

  • Lapsed ei tohtinud enne vanemaid inimesi söögilauda istuda ega esimestena toitu ette võtta.
  • Lapsed, kelle jalg vähegi kandis, sõid laua ääres seistes. 
  • Istuda võis see, kes karjas juba käis või oli ajanud künnivao üle põllu. 
  • Laua ääres ei kõneldud. Veel vähem oli see lubatud lastel.

Ristimine ja varrud

  • Kõige ohtlikumaks peeti sündimisest ristimiseni olevat aega. 
  • Siis ei jäetud last kunagi üksi ja kurja tõrjumiseks põles öö läbi tuli. Üle maa oli tuntud hirm, et kurat võib lapse vahetada. 
  • Last kaitses ka hõbe (hõbesõrmus, sõlg, prees). 
  • Ristimisele järgnes pidu - varrud/ristsed/joodud. 
  • Last ei ristitud kunagi isa või ema nimega, usuti jäävat viimaseks lapseks. 
  • Laps ristiti 2–3-nädalaselt.

Ristivanemad ehk vaderid

  • Nimi valiti vanavanema või vaderi järgi ja uuriti ka kalendritest nimepäeva. 
  • Kiriklik kord nägi ette kolm vaderit ehk ristivanemat. 
  • Vaderiks valiti jõukamad ja tuntumad sugulased, hilisemal ajal ka sõbrad ja tuttavad. 
  • Vaderiks ei võinud olla abielupaar, isa ja poeg ega ema ja tütar.
  • Kui laps jäi orvuks, siis pidid vaderid kasvatama ta täisealiseks, korraldama pulmad, andma kaasavara.

Pulmakombed

Abiellumise juhatas sisse kosimine. Abiellumine oli omal ajal  inimelu kõige tähtsam sündmus, selle rituaal oli pikk ja keerukas. On palju teateid, et veel 19. sajandi keskpaikugi oli elukaaslase valikul otsustav sõna vanematelMäärav ei olnud mõrsja näokus, vaid töökus.

  • Tüdruk võis mehele minna, kui ta oskas lamba kaela niita, lehma mao ära puhastada ja kanga otsa kinni panna. 
  • Poiss võis naist võtta, kui ta jõudis ühe söömavahega käe pealt koorma teibaid teravaks lüüa. 
  • Pulmad peeti noorel kuul ja kestsid 3–4 päeva. 
  • Eesti pärimuslike pulmade tunnusjoon on laulurohkus. 
  • Vanad regilaulud on säilinud ehedana just pulmades.

Eelkosjad

  • Kõige levinumaks tavaks oli siiski nn kuulamine ehk eelkosjad. Kuulamas käis vanem naisterahvas neljapäeva õhtul ja kuulamise märgiks oli viinapudel.
  • Pudeli vastuvõtmine tähendas ka kosilase vastuvõtmist.

Kosjad

  • Kosja läksid isamees (abielus) ja peigmees. 
  • Täkkhobune oli kellade ja kuljustega ehitud. 
  • Mindi noore kuu teisipäeval, neljapäeval või laupäevaõhtul.
  • Kosjas kõneles ja tegutses isamees. Peigmees oli vait, sageli jäeti ta välja hobuse juurde, kuni sööma kutsuti. 
  • Kui peigmees oli oma pruudi leidnud, võttis isamees käärid ja lõikas mõrsjal juukseid, “märkis ära oma mullika”, seega tunnistati, et teiste õigused tema peale on lõppenud. 
  • Kosilaste peasöögiks olid leiva, liha ja piima kõrvale ikka keedetud kanamunad, mida kunagi andmata ei jäetud. 
  • Kosjas oli kaasas magus põletatud suhkruga punaseks värvitud viin. Kui mõrsja vanemad seda maitsesid, siis olid kosjad vastu võetud. 
  • Kinkide juurde käis ka teatav rahasumma (kihlaraha, pantraha, käsiraha), mille suurus olenes nii kosija kui ka kositava sotsiaalsest seisundist ja jõukusest. Tuli anda hõbemünte.

Veimed

  • Veimed olid mitmesugused "nägusad" kingitused oma uutele sugulastele. 
  • Pruut jagas kosjaskäijatele veimevakast kingitusi (põll, siidrätt, nuga). 
  • Sageli hakkasid emad tütardele varakult veimi koguma, nii et "tütar põlve kõrgune, veimevakk vaksa kõrgune". 
  • Enne pulmi hakati hoogsalt veimi valmistama, traditsiooniliselt käisid siis külatüdrukud pruuti abistamas.

Isa õpetused pojale pruudi valikul

  • Kui kojas oli luud ja selle all prahti, siis on pererahvas lohakas ja majapidamises hooletu. 
  • Vaata, kas pajal on tekkel (kaas) peal ning kas kambri uks on avatud või suletud. 
  • Kas toolid on söögilaua all või seina ääres. Korralikus peres on toolid laua all. 
  • Viska võti neiu voodi all. Kui see nädala pärast veel seal on, siis on lohakas tüdruk. 
  • Aja luud maha ja vaata, kas pruut tõstab selle üles.

Kihlus

  • Kui kosjad vastu võeti, tulid pruudi poole kokku mõlema perekonna liikmed, tähistasid kihlust ja leppisid kokku abiellumises ning selle tingimustes. 
  • Tavaliselt järgnesid pulmad paari nädala pärast. 
  • Kosjade ja pulmade vahel pidi aga tütarlaps mõned päevad oma tulevases kodus töötama, et peigmees ja tema perekond ikka veenduks tema virkuses, töökuses ja osavuses.

Pulmad

  • Pulmalised kogunesid pulmapäeva hommikul: peiu omad peiu koju ja pruudi omad pruudi koju.
  • Iga kutsutu tõi kaasa leiva ja lihaga pulmakoti ning õlleankru. 
  • Peiukodus valmistuti sõiduks mõrsjakoju. 
  • Pulmarong läks teel kära ja müraga, hõisati ja helistati kella.
  • Värav oli tavaliselt suletud. Selle taga ootas vakarahvas (mõrsjapoolsed pulmalised).
  • Algas sissesõiduloa kauplemine.
  • Enne tuppaastumist lõi peiupoiss mõõgaga uksele risti. 
  • Kui mõrsja oli peiu kõrvale toodud, algas söömine. 
  • Märguandeks pulma lõpetamisest toodi lauale kapsasupp ja liha enam ei antud.
  • Mõnel pool lõpetas pulma kokkade tants või tõi noorik voki keset tuba ja hakkas ketrama.

Tanutamine

  • Pulmade kõrghetkeks oli tanutamine ehk linutamine.
  • Pruut vabastati nägu ja pead katnud linikust ning see asendati tanuga, ette seoti põll. Mõrsjast sai sellega noorik.
  • Tanu ja põll olid abielunaise peamisteks tunnusteks. 
  • Edaspidi ei tohtinud naine minna "tanuta üle tänava ega põlleta üle põranda".
Peigmees pidi pruudi eest ka raha andma.​
  • Põll ja tanu on
  • Mõrsjast saab peale tanu­tamist
  • Pulmade lõpetami­seks
  • Pruudi valikul oli oluline
  • Korralikus peres
  • abielu­naise tunnu­sed.
  • noorik.
  • toodi lauale kapsa­supp.
  • tema töökus.
  • on toolid laua all.
  • Tanutamine
  • Eelkosjad
  • Kihlus
  • Kosjad
  • Pulmad

Matusekombed

Vanad eestlased uskusid, et surm kuulutab ette oma tulemist.

  • Kui öösel kuuldi tuppa tulemist, toas või toa peal kõndimist, siis usuti, et peres sureb vana inimene. 
  • Öösel kuuldav lauakolin viitab haige surmale. 
  • Linnu koputamine aknale kuulutab surma.  
  • Tänapäeval usutakse, et surma võib kuulutada uksekell või telefoni helisemine.

Kui inimene suri, siis ...

  • vana tava kohaselt avati suremise hõlbustamiseks uks ja aken. 
  • Uuemate kommete hulka kuuluvad peegli kinnikatmine ja kella seisatamine.

Surnu pesemine

  • Surnu pesemiseks kasutati alati sooja vett, vihta ja seepi.
  • Surnupesemise vett ei tohtinud puu peale valada, puu pidi ära kuivama. Pidi palja maa peale valama. 
  • Surnupesijateks kutsuti enamasti naabrid. Lahkunu perekonnaliikmetele peeti pesemist ohtlikuks. 
  • Reeglina pesi naissurnut naine ja meessurnut mees. 
  • Et pesija ei saaks lahkunult haigust külge, tuli talle tasuks annetada üht-teist surnu riietest.

Suririided

  • Kui koolja sai pestud, hakati teda riietama.
  • Surirõivaste värv oli valge ja rõivastus lihtne, naisele pandi pähe pearätt. 
  • Pestud ja rõivastatud surnu asetati lautsile (tugedele asetatud kaks lauda või redel).
  • Kui surnu oli majas, ei pestud pesu ega pühitud põrandat. 
  • Välditi kärarikkaid töid. 
  • Ei köetud sauna.
  • Majast ei tohtinud midagi välja anda (majaõnn).

Surnu valvamine

  • Surnut valvati ning küünal põles peatsis. 
  • Kardeti, et enne matmist võib vanakuri valveta jäänud laiba ära viia või selle sisse pugeda. 
  • Usuti, et kui surnu majasoleku ajal magada, siis võib koolja hing magaja hinge endaga kaasa viia. 
  • Õnnetuste vältimiseks tuli öösiti ärkvel olla ja valvata, kusjuures kaitseabinõuna pidi tuli valgest valgeni põlema. 
  • Valvamas käisid nii vanad kui ka noored (olenevalt lahkunu east). 
  • Valvajatele keedeti söögiks soolaherneid. 
  • Valvajad kogunesid õhtul, lauldi, mängiti mänge ja tehti nalja. 
  • Usuti, et surnu osaleb neis lõbustustes ja minevat seega kergema südamega teise ilma.

Matused

  • Matustele kutsumata ei mindud.
  • Surnu kanti välja jalad ees, usuti, et nii ei leia surnu teed tagasi ega tule kodukäijaks. 
  • Kui kohtuti matuserongiga, siis jäädi seisma, et surnu jõudu ja tööõnne kaasa ei võtaks. 
  • Hauda ei kaevanud omaksed.
  • Mõningates kohtades oli ristimetsa traditsioon. Matuserongkäigu ajal lõigati puu sisse rist.
  • Kalmistu väravasse asetatud kuuskedel murti latv vastavalt sellele, kas lahkunu oli mees või naine. Sellest olenes, kummale poole latv murti. 
  •  Matustel pandi surnule kirstu kaasa veidi raha, et saaks teispoolsusel üle jõe minna ning ka üksikuid isiklikke asju (nt prillid vms).

Peied

  • Matustele järgnesid peied ehk söömaaeg lahkunu mälestuseks. 
  • Peiedeks tapeti alati loom, sest usuti, et kui surnu mälestuseks looma ei tapeta, siis loomad surevad või kaob loomaõnn. 
  • Peiedele järgnes leinaaeg: meestel 6 nädalat, naistel kuni 6 kuud.
  • Surnut mälestati esimesel pühapäeval pärast matmist ja aasta pärast matuseid.
  • Suririided
  • Peied
  • Koolnu
  • Leinaaeg
  • Lautsile
  • Riided, mis pannakse surnule selga.
  • Sööma­aeg surnu mälestuseks.
  • Surnu
  • Järgneb peie­dele.
  • Tuge­dele asetatud kahele redelile.
Palun oota