Orel

Viled ja registrid

Orel on klahvpuhkpill, millel tekib heli kas õhusamba võnku­misel oreliviledes (huulviled) või elastse metallist keelekese võnkumisel õhuvoolus (keelviled, lisandusid alates 16. sajandist).Vilesid võib orelil olla kuni 30 000 ning nende pikkus võib ulatuda mõnest millimeetrist 12 meetrini. Mida pikem on vile, seda madalam on heli.

Õhukanalite kaudu liigub õhk teatud rõhu all õhukastidesse, mille ülaossa kinnituvad viled. Kui organist klahvile vajutab, avanevad ventiilid ja õhk pääseb kastidest viledesse. 20. sajandi alguseni juhiti õhk oreli lõõtsadesse mehaaniliselt, tänapäeval võib selle töö ära teha ka elektrimootor. Ometi kasutatakse ka praegu sageli tuuletallaja abi, sest mehaaniline meetod on tundlikum ning oreli kõla loomulikum.

Oreliviled on valmistatud erinevatest metallisulamitest ja mitut sorti puidust. Sellest, mis materjalist on vile, sõltub ka pilli tämber. Vastavalt tämbrile ja kõrgusele jaotuvad viled rühma­desse ehk registritesse. Suurtel orelitel võib olla kuni 400 registrit. Peale kõlavärvi reguleeritakse registritega ka kõla tugevust ja heli kõrgust.

Vahel on heliloojad märkinud oma registrivaliku partituuri, enamasti aga jääb kõlapilt interpreedi kujundada. Viimane on tingitud sellest, et orelid on eri suurusega ja ka registrite valik on pillidel väga erinev. Oreli kõla võimsus sõltub olulisel määral ka pilli suurusest ja ruumi akustikast.

Pult, manuaal, pedaal

Oreli kõlaspektris on esindatud paljude pillide ning ka inimhääle tämbrid ning orel on nagu võimas orkester, mida organist justkui dirigeerib oreli puldist.

Orelil võib olla kuni seitse manuaali, mis asuvad mängija ees terrassidena üksteise peal. Ühe manuaali ulatus on umbes viis oktaavi, oreli mänguulatus tervikuna võib küündida 10 oktaavini. Organistil peab olema väga hea koordi­natsioon, sest lisaks kätega mängitavatele klaviatuuridele on pillil ka jalgadega mängitav klaviatuur ehk pedaal.

Sõna „orel“ tuleneb kreekakeelsest sõnast organon, mis tähendab tööriista. Orel on tänapäeval mängitavatest klahvpillidest vanim. Tema kaugem esivanem on paaniflööt, millest arenes antiik­ajastul populaarne hüdraulis ehk vesiorel.

Nagu paljud teisedki antiikmaailmast pärit pillid, jõudis Rooma riigi langusega kaasnenud suure rahvaste rändamise käigus ka orel tagasi Euroopasse. Teadaolevalt oli see esimeste pillide seas, mis valmistati Bütsantsi ja Pärsia valitsejate kingitusena 8. sajandil võimul olnud Frangi riigi valitsejale Karl Suurele. Siis tekitas see imetlust ja hämmeldust, kuid juba 826. aastal ehitati Euroopa tõenäoliselt esimene orel Aix la Chapelle’i kuninga­paleesse (endine Karl Suure residents Aachenis).

13. sajandiks olid orelid juba enamikes Euroopa kirikutes, Hispaanias, Itaalias ja Prantsusmaal oli orel teised pillid juba välja tõrjunud. Oreli välisilme hakkas täna­päevast ilmet võtma 13.–14. sajandil ning õige varsti lisandus pillile ka teine manuaal, sellega kasvas oreli mänguulatus. 15. sajandil rajati palju uusi kirikuid, kus algusest peale oli koht ka orelil. Suuremates kirikutes võis olla ka kaks pilli: suur orel ja koori saatmiseks väiksem positiivorel. Kui seni olid orelites huulviled, siis alates 16. sajandist lisandusid keelviled, mis muutsid pilli tämbripaleti oluliselt rikkamaks.

17. sajandil hakati orelile üha hoogsamalt soolorepertuaari kirjutama. Barokiajastu tuntumate orelile loonud heliloojate hulgas on Girolamo Frescobaldi (1583–1643), Johann Jakob Froberger (1616–1667), Dietrich Buxtehude (1637–1707), Johann Pachelbel (1653–1706), Johann Sebastian Bach (1685–1750), Georg Friedrich Händel (1685–1759) jt.

Igal maal oli välja kujunenud oma orelimeistrite koolkond. Üks võimsamaid tegutses Saksamaal, selle silmapaisvaim esindaja oli Gottfried Silbermann (1683–1753). Ta oli J. S. Bachi kaas­aegne ja neid sidus sõprus ning loominguline koostöö. Silbermann jõudis ehitada ligi 50 peamiselt 3 manuaaliga orelit, millest 29 on säilinud tollase Saksimaa aladel. Tema loodu mõjutas oluliselt järgmise sajandi orelimeistrite tegevust.

19. sajandil toimus oreliehituses rida olulisi uuendusi. See oli ka aeg, mil orel jõudis kontserdisaalidesse. Väljapaistvaid oreli­teoseid kirjutasid Felix Mendelssohn-Bartholdy (1809–1847), Johannes Brahms (1833–1897), Ferenc Liszt (1811–1886), César Franck (1822–1890), Charles-Marie Widor (1844–1937) jt.

August Artur Terkmann

Alates 16. sajandist on Eestis tegutsenud rida oreliehitajaid, enamik neist olid saksa või rootsi päritolu. Eesti soost oreliehitajatest oli väljapaistvaim meister August Artur Terkmann (1885–1940). Tema isa oli samuti olnud oreli­ehitaja. Terkmanni ehitatud orelid on peaaegu kõik säilinud, neist kaunima kõlaga pillid asuvad Tallinnas Jaani kirikus ja Räpina kirikus.

Aeg loominguliseks tegevuseks.