Rahvastik ja selle uuenemine

Keskkonnapeatükis õppisime nägema inimest öko­süsteemi osana ja mõistma, kuidas loodus seab meie hea­olule piirid. Tarbimise peatükis arutasime, kuidas inimeste vajadused, väärtused ja valikud mõjutavad ressursi­kasutust ning kuidas tarbimise kasv võib panna öko­süsteemid surve alla. Nüüd pöörame tähelepanu kolmandale olulisele vaatenurgale – rahvastikule. Iga tarbitud toode ja iga keskkonnale jäetud jälg on seotud inimestega, kes teevad valikuid ja elavad oma igapäevaelu.

Seetõttu keskendume rahvastiku pea­tükis esmalt rahva­arvu küsimusele: kui palju meid on ja milliseks see arv võib tulevikus kujuneda. Siin­juures on oluline mõista, millest sündimus oleneb. Seejärel vaatame, miks ja kuhu inimesed rändavad. Need teadmised on häda­vajalikud nii globaalsete keskkonna­kriiside mõistmiseks kui ka iga­päevaste otsuste tegemiseks. Kujuta ette, et oled omavalitsuse töötaja ja pead otsustama, kui palju on vaja lasteaia-, kooli- või hooldekodu­kohti. Selliseid otsuseid ei saa teha, kui ei teata, kui palju inimesi piirkonnas elab ja kui vanad nad on. Ühtlasi tuleb arvestada sellega, kui palju inimesi piirkonda sisse või hoopis välja rändab.

Põhilisi rahvastiku­protsesse oled juba põhikooli geograafias õppinud, keskendudes Eestile ja Euroopale. Nüüd räägime natuke ka rahvastikust maailma mastaabis. Esmalt kordame rahvastiku põhiomadusi.

Rahvastiku moodustavad teatud piirkonnas (nt maailmas, riigis, linnas) elavad inimesed. Rahvastiku põhi­omadused on järgmised:

• rahvaarv;

• soolis-vanuseline koosseis;

• rahvastiku tihedus.

Need näitavad rahvastiku hetkeseisu – need on justkui hetke­ülesvõte. Kui sa ei mäleta hästi, mida tähendab soolis-vanuseline koosseis ja mis on rahvastiku­püramiid, siis loe läbi ka taustainfo.

Rahvastik muutub kolme peamise protsessi kaudu: sündimus, suremus ja ränne (sisse­ränne ja välja­ränne).

Rahvastik muutub pidevalt, sest inimesed sünnivad, surevad või kolivad ühest kohast teise. Sellepärast peame rahvastikust tegema ikka ja jälle uusi „pilte“ ja võrdlema neid varasema­tega, et näha, kuidas olukord muutub. Iga uus „pilt“ on eelmise jätk. Näiteks kui praegu on 20-aastasi 10 000, siis 30 aasta pärast on umbes sama palju 50-aastasi (natuke vähem, sest osa inimesi sureb). Rännet arvestamata ei saa selle põlvkonna liikmeid rohkem olla, sest kõik, kes võiksid 30 aasta pärast 50-aastased olla, on juba sündinud. Kui vaatame tagasi, saame aru, kuidas praegune rahvastik kujunes. (Rändest räägime põhjalikumalt järgmises peatükis.)

Sellist muutumis­protsessi, mille käigus rahvastiku uuenemine kujundab rahvastiku omadusi, nimetame rahvastiku arenguks.

Kujutle, et alates mingist hetkest ei sünni ühtegi last ega sure keegi. Rahva­arv jääks siis küll samaks (kasvu­tempo oleks null), kuid vanuseline koos­seis muutuks kiiresti. Varsti koosneks rahvastik peaaegu ainult vanema­ealistest. Tegelikkuses on see võimatu: iga inimese elu algab sünniga ja lõpeb surmaga. Rahvastik uuenebki seetõttu, et sünnivad uued põlvkonnad ja varasemad põlvkonnad lahkuvad. Kuna rahvastik koosneb väga paljudest inimestest, ei kirjeldata seda üksikute sündmuste kaudu, vaid vaadeldakse ajas ilmnevaid mustreid ehk seda, kui sageli sünnid ja surmad aset leiavad. Nende mustrite kirjeldamiseks kasutatakse mõisteid sündimus ja suremus. Selles peatükis keskendume sündimusele, kuid taaste­protsessi mõistmiseks on sama oluline ka suremus.

Kui palju lapsi mingil ajavahemikul sünnib, sõltub ühelt poolt sellest, kui palju on rahvastikus sünnitus­eas naisi, ning teiselt poolt sellest, kui sageli saavad lapsi eri vanuses naised. Sündimust mõjutavad muu hulgas:

Oluline on eristada ühe aasta sündimus­näitajaid ja tegeliku sünni­põlvkonna elu jooksul saadud laste arvu. Kui laste saamine lükkub hilisemasse ikka, võib ühe aasta summaarne sündimus­kordaja väheneda ka juhul, kui naised saavad elu jooksul kokku sama palju lapsi kui varasemad põlvkonnad.

Mida rohkem on rahvastikus sünnitus­ealisi naisi, seda suurem võib olla sündide arv. See, kas see potentsiaal realiseerub, sõltub aga sellest, kui sageli ja kui palju lapsi nad saavad.

Uurime nüüd koos, milliseid vastuseid nendele küsimustele pakub globaalne rahvastiku­statistika.

Kuigi tabelis on arvud esitatud miljonitesse ümardatuna, on muutusi siiski hästi näha. Maailmas tervikuna on sündide arv pikalt kasvanud. 2023. aasta andmed näitavad, et uus sünni­põlvkond on varasemate aasta­kümnete suurimatest sünni­põlvkondadest väiksem. Euroopas on olukord teist­sugune: siin oli 1963. aastal sündinud põlvkond peaaegu kaks korda suurem kui 2023. aastal sündinud põlvkond. Huvitav on see, et veel eelmise sajandi keskel sündis Aafrikas ja Euroopas aastas umbes sama palju lapsi. Järgmistel kümnenditel hakkas Aafrikas sündide arv kasvama. Aafrikas sünnibki praegu kõige rohkem lapsi. Põhja-Ameerikas on areng olnud kõige stabiilsem. Seal kõigub sünni­põlvkondade suurus küll, aga mitte nii palju kui teistes regioonides. Miljonitesse ümardades neid väiksemaid muutusi ei märkagi.

Tekib küsimus: miks ühes regioonis sündide arv kasvab, aga teises väheneb? Kas see tähendab, et inimesed otsustavad saada rohkem või vähem lapsi? Või et näiteks mõnedes piirkondades Aafrikas väärtustatakse suuremaid peresid? Neile küsimustele ei saa vastata üksnes sündide koguarvu põhjal, sest regioonid erinevad nii rahva­arvu kui ka vanuselise koos­seisu poolest ning mõlemad muutuvad ajas. Kui rahvastikus on palju noori inimesi, eriti neid, kes on lapse­saamise eas, siis sünnib ka rohkem lapsi, isegi siis, kui perede keskmine laste arv ei ole suurenenud. Lisaks peame teadma, millised on Aafrika eri piirkondade ühiskondlikud olud ja millised väärtused kujundavad eri kultuurides tehtavaid valikuid. Toome välja mõned olulisemad tegurid.

• Sündimust mõjutavad paljud omavahel seotud ühis­kondlikud, majanduslikud ja kultuurilised tegurid. Üks olulisemaid neist on tüdrukute ja naiste hariduse kätte­saadavus. Pikem haridustee on sageli seotud hilisema abiellumise ja esimese lapse saamisega ning paremate võimalustega osaleda töö­turul ja teha oma elu puudu­tavaid otsuseid.

• Oluline on ka seksuaal- ja reproduktiiv­tervise teenuste ning rasestumis­vastaste vahendite kätte­saadavus. Kui inimestel puuduvad teadmised, teenused või tegelik õigus otsustada laste saamise üle, võib laste arv kujuneda suuremaks, kui nad ise sooviksid. Neid võimalusi mõjutavad oma­korda naiste ühiskondlik positsioon, perekondlikud suhted, õiguslik keskkond ning kohalikud normid ja väärtused.

• Sündimust mõjutavad ka laste suremus, linnastumine, majanduslik kindlustatus ja sotsiaal­kaitse olemasolu. Ühiskondades, kus laste suremus on kõrgem või vanadus­põlves puudub toimiv sotsiaal­kaitse, võivad suuremad pered pakkuda perekonnale rohkem turva­tunnet. Linnastumise, haridus­taseme kasvu ja majandus­struktuuri muutumisega suurenevad aga sageli laste kasvatamise otsesed ja kaudsed kulud ning pered muutuvad väiksemaks.

• Need seosed ei ole kõigis riikides ja ühiskonna­rühmades ühe­sugused. Näiteks Aafrika koosneb väga erineva ajaloo, majanduse, kultuuri ja rahvastiku­arenguga riikidest. See­tõttu ei saa kontinendi sündimust seletada ühe põhjusega ega eeldada, et kõigis piirkondades toimivad samad seadus­pärasused.

Joonise põhjal saab teha kolm peamist järeldust:

Summaarse sündimus­kordaja põhjal ei saa otseselt järeldada, kui palju lapsi mingil aastal kokku sünnib või kas rahva­arv kasvab või väheneb. Seda mõjutavad ka rahvastiku vanus­koosseis, suremus ja ränne.

Rahvastiku pikaajalise arengu mõistmiseks kasutatakse ka mõistet sündimuse taaste­tase. See näitab, mitu last peaks naine keskmiselt saama, et üks põlvkond asendaks arvuliselt eelmise põlvkonna. Rännet seejuures ei arvestata.

Väikese suremusega rahvastikes on taaste­tase ligi­kaudu 2,1 last naise kohta. See on pisut üle kahe, sest poisse sünnib veidi rohkem kui tüdrukuid ning kõik lapsed ei jõua täis­kasvanu­ikka. Kõrgema suremusega rahvastikes on taaste­tase kõrgem.

Kui sündimus püsib pikemat aega taaste­tasemest madalamal, hakkavad uued põlvkonnad varem või hiljem varasematest väiksemaks jääma. Rahvastiku inertsuse tõttu ei pruugi rahva­arv siiski kohe vähenema hakata. 2024. aastaks oli sündimus rohkem kui pooltes maailma riikides ja piir­kondades alla 2,1 lapse naise kohta.

Oluline on aru saada, et maailma rahvaarv koosneb paljudest erineva arenguga rahvastikest. Kui ühes riigis inimeste arv suureneb, võib see samal ajal mõnes teises riigis väheneda.

Maailma rahvaarv on viimaste sajandite jooksul kiiresti kasvanud. 19. sajandi alguses ületas see esimest korda ühe miljardi piiri ning kahe miljardi piirini jõudmiseks kulus veel üle saja aasta. See­järel kasv kiirenes: 20. sajandi jooksul suurenes maailma rahva­arv ligikaudu kahelt miljardilt enam kui kuue miljardini ning 2022. aastal ületati kaheksa miljardi piir.

Kasv ei ole siiski kogu selle aja vältel üha kiirenenud. Maailma rahvastiku protsentuaalne kasvu­tempo saavutas kõrgeima taseme 1960. aastate alguses ning on sellest ajast alates vähenenud. Kuna rahvastiku lähtearv oli järjest suurem, püsis aastas lisanduvate inimeste arv veel mitu aasta­kümmet kõrge.

Praegused põlvkonnad võivad aga olla tunnistajaks hoopis teist­sugusele arengule: maailma rahva­arv võib hakata vähenema. ÜRO 2024. aasta prognoosi järgi saavutab maailma rahva­arv 2080. aastatel maksimumi, umbes 10,3 miljardit inimest, ning hakkab seejärel vähenema. See tähendab, et enne rahva­arvu vähenema hakkamist kasvab maailma rahvastik praegusega võrreldes veel enam kui kahe miljardi inimese võrra. See on peaaegu sama palju kui kogu maailma rahva­arv 20. sajandi alguses. Seega võib öelda, et sama planeedi ressursse peab jagama üha rohkemate inimeste vahel: ühele ja samale planeedile peab mahtuma rohkem inimesi kui kunagi varem. See paneb uuesti mõtlema plane­taarsetele piiridele, millest rääkisime globaalsete probleemide peatükis.

Maailma rahvastiku­pildi kujundavad suurel määral suure rahva­arvuga riigid ja piirkonnad, sest nende elanikkonnad moodustavad suure osa maailma rahvastikust. Samas muutub aja jooksul ka suurte rahvastike osa­tähtsus maailma rahvas­tikus. Kui mõne riigi rahvaarv kasvab ja mõne teise oma väheneb, muutub ka nende osa­kaal maailma rahvastikus. Kui vaataksime ainult maailma keskmist, jääks varju suur hulk eri arenguid. See­tõttu on rahvastikku kirjeldades oluline eristada regioone ja riike.

Joonisel on näidatud kuue maailma regiooni (ÜRO jaotuse järgi) ja eraldi kolme suurima riigi rahva­arvu muutust. Näiteks on Euroopa rahvaarv alates eelmise sajandi kesk­paigast kasvanud 182 miljoni inimese võrra. Samal ajal on Euroopa osakaal maailma rahvastikus vähenenud: 1950. aastate 21%-lt 2020. aastate 9%-le. Sellest saab järeldada, et mõnes teises piirkonnas on rahva­arv kasvanud palju kiiremini. Üks selline piirkond on Aafrika, kus rahva­arv on sama ajaga kuue­kordistunud. Samas on Aafrika rahvastiku­tihedus kolm korda väiksem kui Aasias, kus elab suur osa maailma rahvastikust. See ei ole üllatav, sest just Aasias asuvad kaks maailma kõige suurema rahva­arvuga riiki: Hiina ja India. Praegu kuuluvad rahva­arvu poolest suurimate riikide esi­kolmikusse ka Ameerika Ühendriigid. Kuid kas see esi­kolmik püsib ka sajandi lõpuni?

21. sajandil paistab Aafrika silma kui kõige kiirema rahvastiku kasvu­tempoga piirkond. Ligi­kaudu 2,7% aastase kasvu­tempo juures lisandus Aafrika rahvastikule aastatel 1973, 1993 ja 2013 vastavalt 11, 18 ja 30 miljonit inimest. See tähendab, et Aafrikas lisandunud inimeste osakaal globaalsest rahva­arvu kasvust oli neil aastatel vastavalt 14%, 21% ja 33%. Seega suurenes Aafrika osatähtsus maailma rahvastikus kahel põhjusel: ühelt poolt Aafrika enda suure rahvastiku juurde­kasvu tõttu ja teiselt poolt teiste suurte rahvastike aeglasema kasvu tõttu. Kuigi prognoosid näitavad, et Aafrika rahvastiku kasvu­tempo aeglustub sajandi lõpuks, jääb piirkonna rahva­arv siiski väga suureks. Teiste regioonide rahva­arv jääb Aafrika ja Aasia omast märksa väiksemaks. Sajandi lõpuks elab kaheksa inimest kümnest kas Aasias või Aafrikas.

Tuleta nüüd meelde, milline näeb välja maailma riikide kaart. Kui tavaline topo­graafiline kaart näitab riikide geograafilist paiknemist ja tegelikku pindala, siis allolev kaart näitab, milline näeks maailm välja siis, kui riikide pindalad oleksid vastavuses nende riikide rahva­arvuga.