Peatükk 4.7 (Globaliseeruv maailm gümn)

Jäätmed

Prügikogumine Kiberas
​Foto: jacus / iStock
Foto: MTÜ Mondo

Jäätmeteks nimetatakse ebavajalikke tooteid või materjale. Nende koostis on ajaloo jooksul muutunud, enamik jäätmeid on tekkinud seoses tööstusliku revolutsiooni ja arenguga (nt plast ja tuumajäätmed). Jäätmete mõiste on mõneti subjektiivne, sest see, mis ühele inimesele on kasutu, võib teisele vajalikuks osutuda. Mõnda materjali on võimalik töödeldult uuesti kasutada, näiteks klaasi või paberit. Suurema tarbimise tõttu toodavad tööstusriigid rohkem prügi inimese kohta kui arengumaad. Samuti on nende prügi koostises enam plasti, metalle ja paberit. Kui riigid arenevad, väheneb nende prügi koostises orgaaniliste jäätmete ja tuha osakaal. Arengumaade prügist moodustavad suure osa orgaanilised jäätmed – 50% nende prügist on biolagunev. Samas kasvavad ka arengumaade tarbimine ja jäätmete tootmine, kuigi seal puuduvad tihti jäätmekäitlus ja -majandus ning see prügi, mis ei lagune (nt kilekotid, plast, elektroonikaseadmed), koguneb paljuski teede ja veekogude äärde.

Suurem osa jäätmetest on tekkinud enne asjade kasutuselevõttu nende tootmise protsessis ja jaotamises. Näiteks tekitab ühe personaalarvuti tootmine looduslikust toormest 1,5 tonni jäätmeid. Jäätmete vähendamiseks peab suunama kriitilise pilgu toote elutsüklile: kust tulevad toormaterjalid, kuidas neid ammutatakse, kuidas asju disainitakse ja toodetakse, kuidas need tootjalt tarbija juurde jõuavad, kuidas neid kasutatakse ning mis juhtub asjadega pärast nende kasutusea lõppu. Asjadel on varjatud külg – pikk energiast, veest ja materjalidest „saba”, millest suur osa lohiseb välismaal. Mida rohkem jäätmeid tarneahela jooksul tekitatakse ja mida rohkem asju ilma taaskasutusse suunamata ära visatakse, seda tumedam on toodete varjukülg. Kui vaadata arvutite eluiga, siis 75% saastamisest on tehtud enne, kui masin esimest korda sisse lülitatakse. Saastamist põhjustavad materjalide kaevandamine ja tootmises kasutatavad toksilised ühendid.

Jäätmeid tuleb õigesti käidelda, sest nendega kaasnevad mitmed riskid. Jäätmed meelitavad kohale närilisi ja putukaid, kes kannavad seedeelundkonna parasiite, ohtlikke baktereid ja kollatõvetekitajaid. Ohtlikud jäätmed, eriti kui neid põletatakse, võivad põhjustada haigusi, sealhulgas vähki. Jäätmed reostavad pinnavett, põhjavett, mulda ja õhku, mis omakorda põhjustab inimestele, teistele elusolenditele ja ökosüsteemidele lisaprobleeme. Jäätmete töötlemine ja ladustamine toodab kasvuhoonegaase, mis põhjustavad üleilmset kliima soojenemist. Prügimägedelt levib peamiselt metaan (CH4), mis on 25 korda tugevam kasvuhoonegaas kui CO2.

Kuld on peamisi väärismetalle, mida jäätmetest välja sorteeritakse. Kuid primitiivseid meetodeid kasutades saadakse kätte vaid 20% elektroonikaseadmetes olevast metallist, ülejäänu läheb prügimägedele. Uute mineraalide ja metallide kaevandamine ning töötlemine on aga kallis ja saastab keskkonda. Lisaks on paljud mineraalid otsakorral ning nende hind seega kasvab. Selliste ümbertöötamisseadmete hankimine, mis võimaldavad e-jäätmetest kätte saada peaaegu kõik väärtuslikud mineraalid ja metallid, on kallis. Et need tehased end ära tasuksid, on vaja suuri koguseid e-jäätmeid. Arengumaadel ei ole raha selliste tehaste ehitamiseks. Pealegi leidub inimesi, kes teenivad praeguse ebaõiglase ja ebavõrdse olukorra pealt palju raha.

Vaata lisaks

E-jäätmed

Viimastel aastakümnetel on jäätmete koostises suurenenud elektroonika osakaal. Suurem osa koduelektroonikast on valmistatud sünteetilisest ja raskesti lagunevast materjalist. Samas on kodutehnika pahatihti valmistatud nii, et selle parandamine oleks võimalikult ebamugav ja tarbija eelistaks parandamisele uue eseme ostmist. Elektroonikajäätmed sisaldavad pliid, kaadmiumi, tina, elavhõbedat ja teisi ohtlikke kemikaale.

25% elektroonikajäätmetest käideldakse ohutusnõuete järgi, kuid miljonid e-jäätmed transporditakse illegaalselt Aafrikasse ja Aasiasse. Jäätmeid on odavam ladustada vaesemates riikides. Esiteks on vaestes riikides võimalik palgata inimesi vähese raha eest, teiseks lubab sealne puudulik töö- ja keskkonnaohutus elektroonikatootjatel ning jäätmekäitlusfirmadel inimõigustele ja keskkonnahoiule läbi sõrmede vaadata. Ghana ja Nigeeria on muutumas Euroopast ja USA-st toodud elektroonikajäätmete prügimäeks. Ghanas töötavad väikesed lapsed 12 tundi päevas, et lõhkuda vanu arvuteid ja saada kasutuskõlblikke osasid. Nad teevad seda ilma kaitseriietuseta ning kannatavad seetõttu tõsiste terviseprobleemide käes, teenides vaid ühe dollari päevas.

Foto: hroe / iStock

Arengumaade inimesed on elektroonikajäätmete sissevoolu vastu kaitsetud. Tihti pole kohalikud elanikud teadlikudki elektroonikajäätmetes sisalduvatest ohtlikest ainetest, mistõttu võivad talunikud tervete külade kaupa põllumajanduse hüljata ning asuda elektroonikajäätmeid osadeks võtma ja metallosi lahti sulatama, lootes teenida natuke raha. Kogu töö tehakse käsitsi ja ohutusnõudeid eirates ning ülejääv plast, klaas ja ohtlikke kemikaale sisaldavad jäätmed ladustatakse elamute ja veekogude lähedusse. Selle tagajärjel saastub joogivesi, hävib taimestik ja ökosüsteemi toimimine on häiritud.

Info

Baseli konventsioon ohtlike jäätmete ja nende kõrvaldamise kohta (1989) on üks olulisemaid rahvusvahelisi keskkonnaalaseid kokkuleppeid, millega on praeguseks liitunud 181 riiki üle maailma (Seisuga 2014. aasta november). Konventsioon määrab kindlaks ohtlike jäätmete impordi, ekspordi ja transiitvedude korra. Ohtlike jäätmete ebaseaduslikku vedu peetakse kuritegelikuks ning asjaomastel riikidel on kohustus leida võimalused nende jäätmete ohutuks kõrvaldamiseks. See ei käsitle radioaktiivseid jäätmeid ega merelaevade normaalse funktsioneerimise tagajärjel tekkivaid jäätmeid. Konventsioon kohustab riike

  • viima miinimumini tekkivate ohtlike jäätmete kogused;
  • tagama, et riikides oleksid jäätmekäitlusettevõtted, soovitatavalt oma territooriumil;
  • ennetama reostust;
  • mitte eksportima jäätmeid riikidesse, kus puuduvad nõuetele vastavad jäätmekäitlusettevõtted;
  • lubama riikidevahelist jäätmevedu siis, kui asjaomaste riikide pädevad asutused on selle kirjalikult kooskõlastanud.

Lisainfo www.basel.int

Jäätmete vastu

Euroopa Liidu kaugem eesmärk on, et iga liikmesriik vabaneb oma jäätmetest riigi sees. Baseli konventsiooniga ei ole siiski liitunud maailma suurima tarbijaskonnaga riik USA (ta on konventsiooni allkirjastanud, kuid pole seda ratifitseerinud). 80% Ameerika Ühendriikides „ümbertöötamisele” minevatest elektroonikaseadmetest eksporditakse Aasiasse, näiteks Hiinasse. Siinkohal tasub teada, et selliseid seadmeid, mis ei ole töökorras, st jäätmeid, on tegelikult ebaseaduslik eksportida. Seevastu tööstusriikide tarbijale moraalselt vananenud, kuid töökorras elektri- ja elektroonikaseadmete eksport nn arengumaadesse on legaalne. Probleem tekib sellest, et paljudel riikidel ei jätku jõudu (või ka soovi) kontrollimehhanismide rakendamiseks. Kuigi Hiina on e-jäätmete impordi ära keelanud, on ta endiselt põhilisi lääneriikide e-jäätmete ladustamise kohti. Järelevalve puudumine on rahvusvahelise Baseli konventsiooni peamine puudus. Kuigi suur osa maailma riikidest on selle konventsiooniga liitunud, ei taga see veel tõhusat kontrolli.

Oluline oleks suurendada taaskasutuse osakaalu. Ümbertöötamine ei saasta küll keskkonda, kuid ei ole pikaajalises plaanis hea lahendus, sest selleks kulub väga palju ressursse ja energiat. Telefone ja arvuteid ostvad inimesed vajavad tegelikult paremaid kommunikatsiooniteenuseid, mitte tingimata konkreetseid uusi tooteid. Seega võiksid firmad oma tooteid pidevalt uuendada, selle asemel et uusi mudeleid välja lasta.

Foto: iStock

Eesti on selles plaanis olnud küllaltki edukas. Meil suudetakse elektri- ja elektroonikajäätmetest kuni 95% muuta teiseseks toormeks ehk materjalina väärtustada ja taaskasutusse suunata, ülejäänud läheb jäätmetena kõrvaldamisele.  Elektri- ja elektroonikaseadmete turule toomise andmete põhjal võib arvata, et nende jäätmekoguste kasv on ligi 5% aastas. Siiski tasuks igaühel enne vana elektroonikaseadme äraviskamist ja uue ostmist mõelda, kas see on tõesti vajalik ning kas vana seadet ei saaks hoopis parandada.

Samuti on maailmas järjest enam jõudu kogumas prügivabaduse idee. Eesmärk on luua süsteeme, kus jäätmeid ei teki ehk ühe protsessi ülejääk on teise protsessi sisend. Toidujäätmeid saab kompostida, riietest uusi rõivaid teha, mööblit taaskasutada, kohvipuru saab kasutada aianduses, kus selle sees saab näiteks seeni kasvatada. Juba praegu on maailmas olemas mitmeid jäätmevabu poode (USA-s, Hispaanias, Saksamaal, Belgias, Hollandis jm), nende kohta saab lugeda näiteks veebist.

Vaata lisaks

Uurimiseks

  • Uuri, kus maailmas on avatud jäätmevabu poode.
  • Mis on nende poodide põhimõtted ja kuidas need toimivad?
  • Kas ka Eestis võiks selliseid poode olla?
  • Kas nendele poodidele on juba Eestis alternatiive?
  • Kuidas saaksid sina oma jäätmeid vähendada?
  • Uuri, kui palju töötatakse Eestis e-jäätmeid praegu ümber.
  • Missugune on suund võrreldes viie aasta taguse ajaga?
  • Missuguseid e-jäätmeid eestlased kõige rohkem toodavad?
  • Kuidas on meie olukord võrreldes teiste Euroopa Liidu riikidega?
Palun oota