Rakud ja koed

Inimese rakk on oma tüübilt loomarakk. Loomarakku õppisime tundma 8. klassi bioloogia kursuses. Loomaraku keskseks osaks on membraaniga ümbritsetud ümara kujuga rakutuum. Rakutuum juhib raku elutegevust ning säilitab pärilikkus­ainet. Raku koostis­osasid nimetatakse organellideks. Organellide vaheline ruum on täidetud sültja tsütoplasmaga.

Rakkude kuju sõltub nende ülesandest. Näiteks moodustavad limaskesta rakud tiheda kaitsva „müüri“, samas kui luurakud ja närvirakud on pikkade jätketega. Kuid vaatamata erinevale kujule on kõikide rakkude põhiehitus sarnane.

Enamik rakkudest on pidevas muutuses, vanad rakud surevad ning moodustuvad uued rakud (igas sekundis moodustub umbes 3,8 miljonit uut rakku). Samas on kehas ka mitmeid rakke, mille eluiga on sama pikk kui inim­organismil tervikuna. Sellised on näiteks südame­lihase rakud ja närvirakud. Rakkude arenemist kontrollivad keerukad rakusisesed mehhanismid. Vahel võib rakkude paljunemises esineda häireid ning sellisel juhul väljub uute rakkude tekkimine kontrolli alt. Sellist protsessi kutsutakse haiguseks nimega vähk. Rakkude teket on väga raske kontrollida, seetõttu on ka vähk väga raskesti ravitav haigus.

Inimkehas on tänaste uuringute põhjal vähemalt 200 erinevat liiki rakke. Rakkude koguarv inimorganismis on umbes 30 triljonit. Suurim inimkeha rakkudest on munarakk.

Inimkeha rakud grupeeruvad ja moodustavad keerukamaid struktuure, mida nimetatakse kudedeks. Koed on ühesuguse päritolu, ehituse ja talitlusega rakkude ja rakuvaheaine kogumid. Ehituse ja talitluse järgi jaotatakse need epiteel-, side-, lihas- ja närvikudedeks.

Epiteelkude katab keha välispinda ning kehaõõnte ja õõnes­elundite (nt sooled, hingamis­elundid) sisepinda. Rakud asuvad siin tihedalt kõrvuti. Epiteelkoe rakkudel on võime kiiresti jaguneda. Just seetõttu paranevad naha pindmised vigastused kiiresti. Ühelt poolt on epiteel­kude organismile kaitseks vigastuste ja erinevate haiguse­tekitajate eest, teisalt aga toimub epiteelkoe kaudu kogu meie aine­vahetus ümbritseva kesk­konnaga (nt toit­ainete imendumine läbi sooleseina).

Sidekude on mitut tüüpi ning see täidab väga erinevaid ülesandeid. Sidekoe rakud paiknevad üksteisest suhteliselt kaugel ning nende vahel on palju raku­vahe­ainet.

Naha all ja siseelundite ümber paiknev rasvkude koosneb rasvarakkude kogumitest. Rasvkoe ülesandeks on elundite, näiteks neerude kaitsmine ning naha elastsemaks muutmine. Samuti talletab rasvkude varuaineid ning osaleb organismi termo­regulatsioonis. Luukude ja kõhrkude moodustavad organismi tugiaparaadi ehk skeleti. Kui luukude moodustab tugevad keha toetavad luud, siis elastsem kõhrkude toestab näiteks nina ja kõrvalesta ning katab luude liigese­pindu. Veri on vedel kude. Vereliblede ümber on ohtralt vereplasmat, mis muudabki vere vedelaks. Vere põhi­üles­anneteks on organismi gaasi­vahetus ning toit- ja jääkainete transport.

Lihaskoe põhiülesandeks on tagada erinevaid liikumisi. Ehituslikult eristatakse kolme liiki lihaskude: silelihaskude, vöötlihaskude ja südame­lihaskude. Vöötlihaskude ehk skeleti­lihaskude koosneb keerukatest lihas­kiududest, mille kokku­tõmbed ja lõdvestumised võimaldavad keha ning selle osade liikumist. Skeleti­lihaseid saab inimene oma tahtega mõjutada. Silelihaskude paikneb siseelundite seintes ning kindlustab nende toimimise, näiteks tõugates toidumassi läbi seede­elundkonna või aidates kaasa vere liikumisele veresoontes. Südame­lihaskude asub ainult südames, kus selle kokkutõmbed panevad vere soontes ringlema. Silelihaskoe ja südame­lihaskoe lihased ei allu inimese tahtele.

Närvikude koosneb närvirakkudest ehk neuronitest. Neuronite pikad jätked ulatuvad üle terve organismi ning moodustavad tiheda võrgustiku. Neuronid võtavad vastu ärritusi ning suunavad tekkinud impulsid pea- ja seljaajju ning sealt keha muudesse elunditesse.