„1984“ (1949)

George Orwell

Düstoopiline maailm

George Orwelli (1903–1950) romaan „1984“ on kirjandus­teos, mille mõju ulatub kirjandusest palju kaugemale, näiteks pop­kultuuri ja teadusesse. Orwelli romaanile viidatakse peaaegu kõigis totalitarismi käsitlustes. See, et kirjandus­teos ühiskonna­teoreetilist mõtlemist nii sügavalt mõjutab, on üsna haruldane. Ilukirjandus keskendub enam­jaolt individuaalsele ja subjektiivsele temaatikale. Suhted ühiskonnaga on mõistagi individuaalse elu osa, kuid vähestel kirjanikel õnnestub neid kujutada nii üldistus­jõuliselt, et teost hakatakse käsitlema kui mõningate sotsiaal­poliitiliste või ‑psühholoogiliste probleemide põhimõttelist mudelit.

Orwelli romaan kuulub nn düstoopilise kirjanduse hulka. Düstoopia (kr k halb koht) on niisugune fiktsionaalne maailm, kus elutingimused on jubedad ja inim­vaenulikud, teisisõnu äras­pidine utoopia. Utoopilises kirjanduses, mida on viljeldud alates antiikajast, otsitakse võimalikult hüvelisi ühiskonna­mudeleid. 20. sajandi jooksul taandus utoopiline fiktsioon düstoopilise ees. Selle asemel et puht­südamlikult juurelda, kuidas maailma ideaalselt korraldada, hakkasid kirjanikud küsima, milliseks maailm võib muutuda, kui mingeid vägivaldseid ümber­korraldusi ette võtta või ka lihtsalt senist eluviisi jätkata. Osa düstoopilisi lugusid keskendub tehnoloogia ja teaduse arengu ning loodus­keskkonna muutuste tagajärgedele. Orwelli romaan on eelkõige ühiskondlik-poliitiline düstoopia.

Robert Icke’i ja Duncan MacMillani lavastuse „1984“ plakat. Lavastus esietendus Londonis 2014. aastal. Orwelli romaan aitab nüüdisajalgi aktuaalseid küsimusi esitada.

Mõte kirjutada niisugune teos tekkis Orwellil teise maailmasõja päevil. Innustust sai ta mitmest varasemast düstoopiast, näiteks Jevgeni Zamjatini romaanist „Meie“ (1924, ee k 2006) ning Aldous Huxley teosest „Hea uus ilm“ (1932, ee k 1989). Romaani tegevusaega nihutas Orwell teose kirjutamise käigus mitu korda pisut edasi: esialgu kavandatud 1980. aastast sai lõpuks 1984. Tegevus­aja valik on düstoopilises kirjanduses oluline. Ühest küljest on tähtis paigutada sündmused tulevikku, teisest küljest peab see olema suhteliselt lähedane tulevik, et lugeja mõistaks põhjuslikku seost reaalsete, kaas­aegsete nähtuste ja teoses kujutatud võimalike taga­järgede vahel. Düstoopilise kirjanduse eesmärk ei ole lihtsalt koledaid maailmu välja mõelda, vaid analüüsida ohte, mis on tegelikus maailmas juba olemas.

Oht, mida Orwell teose kirjutamise eel ja ajal selgesti tajus, lähtus totalitarismist ning ideoloogilisest hirmu­valitsusest, mille kujunemist ja kuritegusid Euroopas ta oli näinud. Elu, mida ta oma viimases romaanis kujutab, on totalitaarsele ühis­konnale ise­loomulik: puudub sõna- ja mõttevabadus, valitseb kultuuriline üheülbalisus, surutakse alla individuaalsust, õõnestatakse usaldust ja lähedust inimeste vahel, teisiti­mõtlejate allutamiseks kasutatakse halastamatuid meetmeid, otsitakse vaenlasi ning õhutatakse vihkamist ja vägivalda nende vastu.

Totalitaarne ühiskond

Leia teosest näiteid totalitaarse ühiskonna tunnuste kohta.

Lisaks totalitarismi kriitikale tõstatab Orwelli romaan probleeme, mis ei ole aktuaalsed ainult totalitaarses ühiskonnas, vaid puudutavad inimese ja ühiskonna suhteid üldisemalt, ehkki demokraatlikus maailmas mõnevõrra varjatumalt. Orwell ei kujuta lihtsakoelist konflikti, mis vastandab vabalt mõtleva inimese julmale ja kontrolli­himulisele süsteemile. Ta näitab, kuidas inimesel on tegelikult väga raske end ühiskonnale vastandada, isegi kui ta tunneb, et ühiskonnas on midagi viltu.

Et kehtivale korrale vastanduda ja selle vastu võidelda, tuleb mõista võimu huvisid ja mõjutus­vahendeid ning iseenda eesmärke ja võimalusi. Üks „1984“ peategelasi, Julia, püstitab selle ülesande väga piiratud kujul ja enesele jõu­kohasena: süsteem tahab tema elu segada, tema tahab süsteemi kiuste elust rõõmu tunda. Winstonil, kelle vaate­punktist lugu jutustatakse, on küll avaram eesmärk, kuid ta ei hooma süsteemi toimimisloogikat ega hinda õigesti valitseva režiimi manipuleerimis­võimet. Winston tajub vägivalda ja ahistust, kuid ei näe läbi kõiki varjatud mõjutus­viise, samuti ei suuda ta seista vastu süsteemi kogu julmusele ja meele­valdsusele, kui see otseselt tema vastu pöördub.

Julia ja Winstoni vastuhakk

Loe romaani II osa 3. ja 5. peatükki. Mismoodi Julia mõtleb? Mille poolest Winstoni mõtteviis tema omast erineb?

Terrorirežiimi meelevaldsus

Kui Winston Smith möönab selle tehte tõesust, on selge, et režiim on temast võitu saanud.

Keel mõjutab mõtlemist

Üks peamisi vahendeid, millega Orwelli romaani tegevus­paigas Okeaanias inimesi mõjutatakse ja kontrollitakse, on keel. Seda, kuidas inimesi keele abil kontrollida saab, näitab hästi Winstoni amet. Tema töö on ümber kirjutada ja asendada tekste, mis peaksid peegeldama tegelikkust, kuid mida muudetakse kogu aeg vastavalt sellele, millisena Okeaania võimudel on parajasti tarvis tegelikkust näidata. Nagu tegelikes totalitaarsetes režiimides elanud inimesed, nii kaotavad ka Orwelli tegelased vähehaaval pidepunktid, mis aitaksid ideoloogia huvides loodud võlts­tegelikkusest vabaneda. Kui kellegi mälestused kaugemast minevikust või isegi mõne päeva tagustest uudistest lähevad vastuollu sellega, mida on parajasti ette nähtud kirjutada ja rääkida, ei ole võimalik mälestustele kuskilt tuge leida. Kõik varasemad allikad, mille sisu uutega vastuollu võiks minna, Okeaanias hävitatakse.

Peale maailma pideva ümber­kirjeldamise on Okeaanias asutud välja töötama ka hoopis uut keelt, mida nimetataksegi uuskeeleks. Selles puuduvad mõisted, mille abil saaks ühiskonna­kriitilisi ideid väljendada, ning üldse on see väga piiratud sõnavara ja lihtsa­koelise ehitusega keel. Uuskeel on loodud arvestusega, et kui keelt maksimaalselt kammitseda ja lihtsustada, jäävad algelisemaks ka mõtte­käigud, milleks inimesed võimelised on. Kui nad ei valda mõisteid, mille abil maailma lähemalt kirjeldada ja kriitiliselt vaagida, ei muutu nad kehtivale korrale ohtlikuks.

Mäluauk

1984

Tallinn: Perioodika (Loomingu Raamatukogu), 1990, lk 9, 30–31

Ta ajas end sirgu. Teda valdas täielik abitus­tunne. Kõigepealt ei teadnud ta vanduda, kas praegu ikka on 1984. aasta. Tõenäoline see oli, sest ta oli üpris kindel, et ta on kolme­kümne üheksa aastane, ja ta arvas, et ta on sündinud 1944. või 1945. aastal; aga praegusel ajal oli võimatu ühtegi ajamomenti fikseerida suurema kui paari­aastase täpsusega.

[‑‑‑]

Niipea kui Winston oli nende teadetega ühel pool, kinnitas ta diktofoni abil kirjapandud parandused „Timesi“ vastavate numbrite külge ja lükkas need toruposti. Siis kägardas ta peaaegu alateadliku liigutusega kokku nii originaal­teated kui ka märkmed, mis ta oli teinud, ja pistis need mäluauku, et nad tules häviksid.

Ta ei teadnud täpselt, mis toimub nähtamatus labürindis, kuhu see torupost viis, aga üldine ette­kujutus sellest oli tal olemas. Niipea kui kõik vajalikud parandused „Timesi“ selles või teises numbris olid tehtud ja üle kontrollitud, trükiti see number uuesti, originaal­eksemplar hävitati ja parandatud eksemplar pandi aastakäiku selle asemele. Ja seda pideva muutmise protsessi ei rakendatud mitte ainult aja­lehtede, vaid ka raamatute, ajakirjade, brošüüride, plakatite, lendlehtede, filmide, heli­ülesvõtete, karikatuuride, fotode – üldse iga liiki kirjanduse või dokumentat­siooni puhul, millel võis olla mingi poliitiline või ideoloogiline tähendus. Päev-päevalt ja peaaegu minut-minutilt viidi minevik vastavusse olevikuga. Nii sai dokumentaalselt tõendada, et kõik Partei ennustused olid täide läinud; ei lastud säilida ühelgi oleviku nõudmistega vastuolus oleval ajalehe­teatel või arvamus­avaldusel. Kogu ajalugu oli palimpsest, puhtaks kraabitud ja üle kirjutatud täpselt nii sageli nagu vaja. Ja kui tegu oli tehtud, ei olnud mingil juhul enam võimalik näidata, et aset on leidnud võltsimine. Arhiivi­osakonna suurim sektor, mis oli tunduvalt suurem kui see, kus Winston töötas, koosnes töötajatest, kelle ülesanne oli välja otsida ja kokku koguda kõigi nende raamatute, ajalehtede ja dokumentide eksemplarid, mis tuli asendada ja hävitada. „Timesi“ number, mida oli poliitilise kursi muutumise või Suure Venna ekslike ennustuste tõttu tosin korda ümber tehtud, säilitas aasta­käigus oma algse kuupäeva ja polnud olemas ühtegi eksemplari, mis oleks talle vastu rääkinud. Ka raamatud vaadati üle ja kirjutati üha uuesti ja uuesti ümber ja anti taas välja ilma igasuguse märkuseta, et neis on tehtud mingeid muudatusi. Ja ka kirjalikes juhendites, mida Winston sai ja mis ta pärast täitmist otsekohe ära viskas, ei olnud vihjetki sellele, et tegemist on võltsimisega; juttu oli vaid vääratustest, eksitustest, stiili­vigadest või vigastest tsitaatidest, mida tuli täpsuse huvides korrigeerida.

Tõlkinud Elias Treeman

Uuskeel

Loe romaani lisa „Uuskeele põhialused“. Meenuta keele­poliitilisi algatusi Eestis (keeleuuendust, sõnaloome­võistlusi) ning seleta, mille poolest sarnanevad meetodid ja erinevad eesmärgid Orwelli Okeaaniaga võrreldes.

Suur Vend valvab

Romaanis on käsitletud veel üht põhimõttelist ühis­kondlikku ja eetilist probleemi: inimeste pidevat jälgimist nii avalikus kui ka eraelus. Suure Venna kujundit, mille Orwell infoajastu künnisel lõi, kasutatakse täna­päevani, kui tahetakse mõista anda, et keegi kuri­tarvitab oma volitusi ja tehnilisi võimalusi, et inimeste järel luurata. Tehnoloogiat, mida selleks Orwelli Okeaanias kasutatakse, ei olnud teose kirjutamise ajal veel olemas, kuid Orwelli suurim läbi­nägelikkus ei seisne kujutluses, et niisugune tehnoloogia võib tekkida, vaid selles, et ta kujutab tabavalt seda, kuidas pidev jälgimine inimesele mõjub.

Suur Vend on kõikjal

Ettevalmistused romaanil põhineva episoodi tarvis CBS-i saatesarjas „Studio One“ (1947–1958), kus algul kuulde­mängude, seejärel tele­lavastuste vormis tutvustati paljusid kirjandus­teoseid. Orwelli „1984“ adaptatsioon jõudis eetrisse 1953. aastal, stsenarist oli William Templeton, režissöör Paul Nickell (pildil paremal), Winstoni osas Eddie Albert, Julia rollis Norma Crane.

Inimeste järel luuramine ei tähenda ainult seda, et reeglite vastu eksijad hõlpsasti tabatakse ning neid karmilt karistatakse. Märksa sügavam mõju seisneb pidevas hirmus, mida tunneb inimene, kes teab, et teda jälgitakse või võidakse hakata jälgima. Hirmu ajel hakkab inimene üha enam iseennast kontrollima ka siis, kui keegi teda parajasti ei jälgi. Seda hirmu on ära kasutanud totalitaarsed režiimid, kuid võõras pole see ka nüüdis­aegsetes demokraatlikes ühiskondades.

Kust tuleb hirm?

Oh noorus, oh rõõmud

George Orwell, 1947 (katkendid)

Olen juba maininud, et St. Cyprianis ei tohtinud meil olla oma raha. Üht-kaht šillingit oli siiski võimalik varjata, ja mõnikord ostsin salaja kommi, mida hoidsin palli­platsi müüri luude­rohus peidus. Ükskord, kui mind oli jooksu­poisina asju ajama saadetud, läksin kommi­poodi, kuhu koolist oli veidi üle kilomeetri, ning ostsin šokolaadi. Kui poest välja tulin, nägin teisel pool tänavat kleenukest linnunäoga meest, kes silmitses üpris teraselt mu vormimütsi. Otsekohe langes mu süda saapasäärde. Polnud mingit kahtlust, kes see mees oli. Sambo poolt saadetud nuhk! Hakkasin astuma nagu õige mees kunagi, ja siis pistsin punuma, nagu oleks mu jalgadele tiivad kasvanud. Aga kui ma järgmise nurga taha pöörasin, võtsin sammu maha, sest jooksmine oli süü üles­tunnistamine ja kindla peale valvas nuhke linnas mujalgi. Kogu selle ja järgmise päeva ootasin, millal mind direktori kabinetti kutsutakse, ning panin imeks, kui kutset ei tulnudki. Minu arust polnud selles midagi imelikku, et erakooli direktori käsutuses oli peale­kaebajate armee, ja mulle ei turgatanud iial pähe, et neile peaks ju maksma. Lähtusin sellest, et iga täis­kasvanu, olgu koolis või väljaspool kooli, aitas vabatahtlikult valvata, et me reegleid ei rikuks. Sambo oli kõikvõimas: loomulikult oli tal kõikjal käsilasi. Olin vähemalt kolmeteist­aastane, kui see vahejuhtum aset leidis.

[‑‑‑]

Need üldistused tuginevad sellele, mida ma omaenda lapsepõlve­suhtumistest mäletan. Kuigi mälu on petlik, näib ta mulle siiski tähtsaima abivahendina, mis aitab aru saada, kuidas laps mõtleb. Ainult oma mälestuste varal võime mõista, kui uskumatult moonutatud on lapse maailmapilt. Näiteks kas või järgmine asi. Millises valguses paistaks St. Cyprian mulle praegu, kui läheksin sinna tagasi, nii vana kui ma praegu olen, aga näeksin teda nõnda, nagu ta oli 1915. aastal? Mida ma mõtleksin Sambost ja Flipist, nendest kohutavatest kõik­võimsatest koletistest? Ilmselt näeksin rumalaid, pealis­kaudseid ja tarbetuid inimesi, kes agaralt ühiskonna­redelit pidi üles ronivad, kuigi iga arukas inimene saab aru, et see redel on ümber kukkumas. Ma kardaksin neid sama palju kui hiiri. Pealegi tundusid nad pööraselt vanad, ehkki nad olid tollal – ma pole selles küll kindel – vist veidi nooremad kui mina praegu. Ja millises valguses paistaks Johnny Hale oma lihaseliste käsivartega ja punase mõnitava näoga? Tühipalja nässaka jõnglasena, keda vaevalt oleks võimalik tuhandetest teistest nässakatest jõnglastest eristada. Need kaks faktirida paiknevad mu vaimuilmas rahumeeli kõrvuti, sest juhtumisi on tegu minu enda mälestustega. Aga mul oleks väga raske vaadata mõne teise lapse silmadega; see oleks võimalik ainult fantaseerima hakates, mis võib täiesti eksiteele viia. Laps ja täiskasvanu elavad erinevas maailmas. Ja kui see nii on, siis ei saa me olla kindlad, et kool ja eriti internaat­kool pole tänapäevalgi paljudele lastele niisama hirmus katsumus nagu omal ajal. Isegi kui sealt Jumal, ladina keel, ihunuhtlus, klassivahed, seksuaalsed tabud ja hirm ära võtta, jäävad ikkagi järele snobism ja vääriti­mõistmine. Olen püüdnud selgitada, et mu enda põhiraskus oli selles, et mul puudus igasugune proportsiooni- ja tõenäosuse taju. See sundis mind ülekohut taluma, meeletusi uskuma ja seetõttu kannatasin hingepõhjani täiesti tähtsusetute asjade pärast. Väide, et ma olin „rumal“ ja „oleksin pidanud asjast paremini aru saama“, ei pea paika. Heitke pilk omaenda lapsepõlvele ja mõelge, milliseid nõmedusi te uskusite ja milliste tühiasjade pärast kannatasite. Muidugi oli minu puhul tegu ka isikliku eripäraga, aga põhimõtteliselt oli arvukate teiste poistega samasugune lugu. Lapse nõrk koht on see, et kui ta alustab, on ta nagu puhas paberileht. Ta ei saa aru ühis­konnast, kus ta elab, ega tee sellest küsimust, ja et ta on kergeusklik, võivad inimesed seda ära kasutada ning temasse sala­päraste, hirmu­äratavate seaduste rikkumise ees ala­väärsust ja hirmu sisendada.

Tõlkinud Udo Uibo
Koolimälestustel põhinev „Oh noorus, oh rõõmud“ valmis 1947. aastal, kuid ilmus esimest korda alles pärast autori surma, 1952. aastal. Orwell meenutab oma varajast teismeiga St. Cypriani erakoolis, kus õpilased olid koolidirektori ja tema naise (hüüdnimedega Sambo ja Flip) rumalate ja jõhkrate kasvatus­meetodite võimuses.

Kas Orwelli arusaam lapse mõtteviisist tundub sulle usutav? Põhjenda. Kas nõnda võiks seletada ka totalitaarses ühiskonnas elava inimese suhteid ühiskonna ja võimukandjatega?

Kellest Orwell räägib?

„1984“ ja sellele eelnenud „Loomade farm“ on Orwelli üleilmselt tuntuimad teosed. Paljudes 20. sajandi teise poole totalitaarsetes riikides olid need keelatud, neid loeti salaja ning tõlgendati just selle režiimi vastasena, mille võimuses elati. Külma sõja ajal oli iseäranis levinud nende romaanide tõlgendamine kommunistliku ideoloogia ja revolutsiooni kriitikana.

Totalitarismi kriitika

Kaader filmist „1984“ (1956, režissöör Michael Anderson, Winston Smithi osas Edmond O’Brien). See on esimene Orwelli romaani põhjal tehtud film, kuid seos raamatuga seisneb peamiselt selles, et sealt on saadud inspiratsiooni totalitaarse ühiskonna kujutamisel.

Keelatud kirjandus

Orwelli teoste esimesed eestikeelsed trükist ilmunud tõlked. Varem oli Orwelli looming Eestis nagu mitmel pool mujalgi idabloki riikides ringelnud omakirjastuslike välja­annetena.

Totalitarismi ja kommunismiga seotud tõlgendused on kindlasti õigustatud, kuid ei maksa tähelepanuta jätta, et mõlema teose tegevuspaigaks on valitud Inglismaa. Kogu Orwelli loomingus väljendub ühtaegu nii kriitiline suhtumine Inglise ühiskonda (nt klassivahedesse, ebavõrdsusse, vaesusse) kui ka armastus oma kodumaa, iseäranis sealsete lihtsate inimeste ning muu lihtsa ja loomuliku vastu (nt meeldisid kirjanikule tradit­siooni­lised inglise toidud ja maaelu). „1984“ ei ole saanud ainest ainult Euroopa totalitaarsete režiimide vaatlusest, vaid ka Orwelli ennast ümbritsenud ühis­konnast. Näiteks see, kuidas partei kujundab Okeaanias nn prolede kultuuri­tarbimist, on eeskätt satiir Inglismaa laiatarbe­kultuuri pihta.

Üldine ühiskonnakriitika

Leia romaani I osa 3. ja 7. pea­tükist näiteid kultuuri- ja ühiskonna­probleemide kohta, mis pole omased ainult totalitarismile.

Orwelli romaani suur menu peitubki küllap selles, et tema poliitiline satiir ei ründa üht konkreetset poliitilist vaenlast, vaid põhimõttelisi eetilisi vigu ühis­konna­korralduses. Romaani on tõlgendatud sünge ja surmtõsise teosena ning peetud autorit pessimistlikuks prohvetiks (iseäranis enne 1984. aasta tegelikku saabumist, mida ärevalt oodati). Teema tõsidusele vaatamata tuleks siiski tähele panna ka teose humoorikat külge. Orwell jutustab lihtsalt, modernistlike vormi­viguriteta, kuid mitte lihtsameelselt. Ta põimib parodeerivalt kangelas­lugu ja melodraamat, ilma et „1984“ neist kumbki oleks, sest Winston ei ole õieti kangelane ega armastaja. Jutustusele on lisatud uuskeelt käsitlev traktaat, mis näib akadeemiliselt tõsimeelne ja põhjalik, ent Orwell ei uskunud tegelikult akadeemilisusse ega sellesse, et keelt saab niimoodi kontrollida. Tõsimeeli uskus ta kõigesse lihtsasse, loomulikku ja tervemõistuslikku; kirjutas oma lugusid niisuguses keeles ja eelkõige niisugustele inimestele. Seal, kus lugu ise räägib teist­sugustest asjadest, võib kahtlustada, et jutustaja mitte ainult ei muretse, vaid ka muigab.

„1984“ Orwelli elus ja loomingus

Briti kirjanik George Orwell (kodanikunimega Eric Arthur Blair) jõudis küllaltki lühikeseks jäänud elu jooksul omandada mitmesuguseid kogemusi ja koguda tähele­panekuid mitmelt poolt maailmast. Väga paljud neist seondusid ebaõigluse ja ülekohtuga. Juba internaat­kooli­aastad tegid ta teadlikuks sellest, mida toob kaasa hierarhia, jäik reeglistik ja kohustuste pimesi täitmine. Ta oli kursis ka Inglismaa ülevõimu pahu­poolega tollastes kolooniates: tema isa töötas Indias koloniaal­ametnikuna ning ka ta ise töötas mõnd aega politseinikuna tollases Birmas. See süvendas Orwellis võimu­kriitilist suhtumist ja empaatiat rõhutute suhtes. Nooruses elas ta mõnda aega Pariisi tööliste seas ja elatus odavatest juhutöödest. 1936.–1937. aastal osales ta Hispaania kodusõjas, kus võitles Franco parempoolse natsionalistliku diktatuuri vastu. Teise maailmasõja ajal tegi ta BBC-s Briti propaganda­saateid India raadio jaoks. Orwell oli veendunud sotsialist ning käis sihipäraselt tutvumas vaeste inimeste eluga mitmel pool Inglismaal. Otse­kohesus, millega ta oma tähelepanekuid ning mõtteid väljendas, tekitas kirjastajates mitme teose avaldamisel kõhklusi ja ettevaatust.

Orwell analüüsis kaasaegset poliitikat läbinägelikult, näiteks mõistis ta varakult hukka Nõukogude Liidu inimsusevastased kuriteod ning heitis lääne poliitikutele ette, et need ei tunnistanud, et Stalin on Hitleriga võrd­väärne diktaator, kuna Nõukogude Liit oli olnud teises maailmasõjas lääneriikide liitlane.

„1984“ on Orwelli tuntuim teos, sellega võrreldav on vaid mõni aasta varem ilmunud „Loomade farm“. Mõlemat raamatut saab viljakalt tõlgendada totalitarismi kriitikana, mis seletab nende menu ja tähendusrikkust külma sõja aegses maailmas. Orwelli varasemas loomingus (romaanides, esseistikas jm) väljendub samuti leppimatu suhtumine totalitarismi, kuid ka avaram ühis­konna­kriitika. Kirjanik juhib oma teostes tähelepanu kannatustele, viletsusele ning ühis­kondlikule ebavõrdsusele nii oma kodumaal kui ka mujal. Romaani tuleviku­ühiskonnast, kus ei püüelda mitte nende probleemide lahendamise, vaid süvendamise poole, asus ta kavandama 1940. aastate keskpaiku. See teos, lõpliku pealkirjaga „1984“, jäi tema viimaseks.

George Orwell 1940. aastal tööpostil BBC-s

Orwelli teoseid

Romaanid:

  • „Pariisi ja Londoni heidikud“ (1933, ee k 2014),
  • „Sõõm värsket õhku“ (1939),
  • „Loomade farm“ (1945, ee k 1988, 2002),
  • „1984“ (1949, ee k 1990, 2002)
  • „Midagi sulle öelda“ (2008, ee k 2009),
  • „Viimane sõna“ (2014).

Autobiograafilis-esseistlik proosa:

  • „Tee Wigan Pieri“ (1937),
  • „Kummardus Katalooniale“ (1938, ee k 2006).

Orwelli esseistikast on eesti keeles ilmunud valimik „Valaskala kõhus“ (1995).

Küsimused

  1. Mis on düstoopia? Mille poolest on „1984“ düstoopiline romaan?
  2. Mida tähendab, et keel mõjutab mõtlemist? Kuidas ja mis eesmärgil kasutatakse seda asjaolu ära Orwelli loodud fiktsionaalses riigis?
  3. Kuidas sisendatakse Okeaania elanikesse hirmu reeglite vastu eksimise ees?
  4. Mis mõttes võib romaani „1984“ tõlgendada totalitarismi kriitikana? Mis mõttes võib teost tõlgendada üldisemalt, igasuguse ühiskonna kriitikana?
  5. Iseloomusta Orwelli jutustamisviisi. Kuidas see on kooskõlas tema maailmavaatega?