Kriis. Ohuteavitus

Õppeaasta esimest inimeseõpetuse tundi võib alustada lühikese sissejuhatusega sellest, millest inimeseõpetuses juttu tuleb. Tahvlile võiks kirjutada sõna „inimene“ ja küsida, mida inimene vajab, et hästi elada: olla õnnelik ja terve. Vastused võiks märksõnadena mõttekaardiks vormistada. Näiteks: toit, uni, elupaik, lähedased inimesed. Õpilasi võiks suunata ka laiemalt mõtlema, mida terviseks ja rahuloluks on vaja: nt turvalisust, raha, reegleid. Mõttekaardi märksõnu võib omakorda uute märksõnadega kas täpsustada (nt toidu juures: vesi, puu- ja köögiviljad, teraviljatooted, piimatooted, liha, kala, muna, pähklid, seemned) või laiendada (nt lähedaste inimeste juures: turvatunne, murede ja rõõmude jagamine, koos on lõbusam vmt). Eesmärk ei ole jõuda kõike hõlmava mõttekaardini, vaid saada mõte jooksma, millised teemad inimeseõpetuse alla kuuluvad.

Inimeseõpetus ongi see tund, kus saame teadmisi selle kohta, kuidas olla inimene, kes on terve, oskab hästi läbi saada nii iseenda kui ka teistega ning on hooliv ja arukas kodanik. Sel õppeaastal saavad õpilased muu hulgas teada vastused järgmistele küsimustele, mis avanevad kõrvalolevast slaiderist.

Viimane slaid on ootamatuteks olukordadeks valmistumisest ning siit saab tunni teemaga edasi minna. Et alustada kriisi käsitlemist neutraalselt, võiks alustada õpilastele tuttavatest ootamatustest. Kas õpilased on kunagi olnud olukorras, mil on elekter ära läinud? Mida siis tehti? Aga kas on nähtud suurt tormi, mis on lausa puid murdnud? Õpilased võiksid lühidalt oma kogemustest rääkida. Sissejuhatuse eesmärk on näidata, et ootamatused on elu osa.

Kui juhtub midagi ootamatut, mis mõjutab mitte ainult ühe või paari, vaid paljude inimeste elu, tervist või vara, nimetatakse seda kriisiks. Kui elekter läheb ühes kortermajas paariks tunniks ära, kas see on kriis? Miks? (Nendel inimestel on kindlasti üsna ebamugav, sest enamasti töötavad seadmed elektriga, nt ei saa siis televiisorit vaadata ega nutiseadmeid laadida, lampi põlema panna, sügavkülmas hakkab toit sulama, tuba võib külmaks minna. Kuid see ei ole veel kriis, sest mõjutatud on vaid üksikud pered ja ebamugavus ei ohusta elu ega tervist. Kriis oleks see juhul, kui elektrikatkestus hõlmaks tervet linnaosa või lausa linna ning kestaks päevi. Siis oleks raskustes nt haiglad, kus ilma elektrita võib kellegi elu ohtu sattuda; samuti oleks palju rohkem häiritud igapäevaelu: nutiseadmete akud saaksid täiesti tühjaks, elektripliidil ei saaks süüa teha, toit külmkapis rikneks jms.)

Järgmisena võib arutada slaideri piltide põhjal, miks võib neil kujutatud olukordi kriisiks pidada. Pildiallkirjad võib arutluse ajaks ära peita.

Pärast piltide vaatamist võiks õpilased lahendada kas paberil (lk 4 ül 1) või Opiqus (ptk 1.1 ül 1a–1f) ülesande, kus tuleb otsustada, kas tegu on kriisi või lihtsalt halva olukorraga. Seejärel võiks koos iga vastuse üle arutada. Mille järgi õpilased otsustasid?

Klassis võiks arutada lk 4 küsimust, milliseid kriise saab ära hoida ja milliseid mitte. Mida siis tegema peaks, kui kriisi ei saa ära hoida? (Loodusõnnetusi üldjoontes ära hoida ei saa, kuid nendeks saab valmis olla. Inimtegevusest tingitud kriise võib püüda eemale juhtida, näiteks elektrisüsteemid peaksid olema küllalt turvatud, kuid ootamatuid olukordi võib ikka juhtuda ja siis tuleb nendeks samuti valmis olla.) Seejärel võib vaadata pilte kriiside ärahoidmise ja nendega toimetuleku kohta.

Kui tekib kriis, siis see tähendab, et inimesed vajavad rohkem abi või infot kui tavaliselt. Oluline on, et iga inimene suudaks kuni abi saabumiseni ise hakkama saada ja teisi aidata, kui vaja.

Kui aga kriisiolukorrad tekivad, siis on olemas väga palju inimesi, kelle töö ongi teisi aidata. Slaiderilt võib vaadata fotosid mõne ameti esindajatest. Kes nad on? Mida nad teevad? Kas õpilased tunnevad mõnda inimest, kes peab midagi nende ametite hulgast?

Vanasõna ütleb, et õnnetus ei hüüa tulles. Mida see tähendab? See tähendab, et halb olukord võib tekkida ootamatult ja sellepärast tasub alati olla tähelepanelik ja järgida turvalisuse reegleid. Õpilased võivad tuua paar ootamatu õnnetuse näidet.

Kriisid aga ei juhtu tavaliselt täiesti ootamatult, sest nii suurte sündmuste tekkimine võtab aega. Näiteks nähakse ilmajaamas, et võib kujuneda suur torm või on torm juba meie poole liikumas. Kui on näha, et tekkimas on paljude inimeste jaoks ohtlik olukord, siis tuleb sellest võimalikult kiiresti neile teada anda. Sellise hoiatuse nimi on ohuteavitus. Ohuteavitus ei tähenda, et kindlasti juhtub midagi halba. Ohuteavitus annab inimestele teavet, et nad oskaksid turvaliselt käituda. Ohuteavitus on nagu sõber, kes ütleb: „Ole valmis, ole ettevaatlik!“

Nüüd võiks lühidalt klassis arutada, kuidas oleks kõige parem paljudele inimestele teada anda, et olukord võib muutuda ohtlikuks. Info peaks jõudma kiiresti ja paljudeni. Milliseid viise õpilased kasutaksid?

Ohust antaksegi teada mitut moodi. Näiteks kui kuuled raadiost või televiisorist tormihoiatust ja soovitusi edasiseks tegutsemiseks, siis see ongi ohuteavitus. Kas keegi on sellise ohuhoiatusega kokku puutunud?

Teine viis ohu kohta hoiatada on mobiiltelefoni teavitus. Selle saatjaks on EE-ALARM ja teavitus saadetakse kõigile elanikele, kes võivad ohus olla. Näiteks kui Pärnus on üleujutus, siis hoiatatakse ainult Pärnu inimesi. Miks see nii on?

Kolmas viis ohust teada anda on sireen. Sireen annab teada, et inimesed peavad kiirelt siseruumidesse varjuma. Kui kõlab sireen, tuleb kõigepealt otsida varju ja alles siis uurida, mis juhtus.

​Soovi korral võib sireeniheli ka õpilastele lasta, kui keegi tunneb muret, ega ta seda näiteks kaugelt kostva alarmsõidu sireeniga sassi ei aja. Juurde võib kuulata ka alarmsõidu heli. Mille poolest sireeniheli erineb alarmsõiduki sireenist? Milline on kummagi otstarve? (Ohust teatav sireeniheli on valjem, madalam ja heli tõuseb ja langeb palju aeglasemalt.)

Nüüd võiks õpilased iseseisvalt lahendada ptk 1.1 ül 2. Kes saadab ohuteavituse sõnumi?

Aeg-ajalt testitakse, kas ohuteavitus töötab. Siis saadetakse inimestele sõnumeid ja testitakse sireeni ilma igasuguse ohuta. Testimise kohta antakse inimestele aegsasti teada, et nad asjatult ei muretseks. Kas õpilased on ohuteavituse testiga kokku puutunud? Kuidas siis käituti?

Ohuteavitus annab peale ohust teada andmise ka juhised, kuidas käituma peaks. Näiteks kui antakse teada, et oodata on suurt üleujutust, siis võidakse paluda inimestel piirkonnast lahkuda. Seega tuleb ohuteavitus läbi lugeda ja seejärel teha, mida teavituses öeldakse. Kui sõnumis jäi midagi segaseks, siis tuleks mõnelt täiskasvanult üle küsida.

Nüüd võiks vaadata pilti lk 5 ja arutada selle juures olevaid küsimusi: Mis on juhtunud? Mis sa arvad, kes selle sõnumi said? Mida nad peaksid tegema?

Samuti võiks arutada, miks need sõnumid nii lühikesed on. (Selleks, et inimesed keskenduks kõige tähtsamale: sellele, mis on juhtunud ja mida edasi teha. Liiga pikas sõnumis võib elutähtis info kaduma minna.)

Nüüd võiks avada lk 4 ül 2. Ülesannet võib lahendada paarides. Kõigepealt tuleb välja mõelda, mis on juhtunud, ja seejärel koostada ohuteavitus. Ohuteavituse võib töövihikusse kirjutada ka ainult üks paariline. Olukorra väljamõtlemiseks ja teksti koostamiseks võiks varuda u 5 minutit, seejärel võiks ohuteavitusega töövihikud kokku korjata ja pimesi laiali jagada. Paarilised tutvuvad võõra ohuteavitusega. Paari minuti jooksul võib arutada, kas õpilastele on arusaadav, mis on toimunud ja mida nad tegema peaks. Kui mitte, siis mida nad teisiti teeks? Kas teised on nõus?

Järgmisena võiks arutada usaldusväärsete infoallikate teemal. Ohuteavituse sõnumid on lühikesed ja annavad edasi kõige olulisemat. Kust aga infot juurde saada? Õpilased võivad pakkuda, kust nemad täpsemat infot selle kohta otsiks, mis siis ikkagi juhtus ja mida tegema peaks. Kui keegi pakub, et uuriks mõnelt täiskasvanult, siis see on hea pakkumine: võib-olla on nemad juba rohkem kursis sellega, mis toimub. Aga kust täiskasvanud infot saavad? Internetis on küll palju teavet, aga mitte kõik ei ole tõsi. Kriisi puhul võib aga vale info järgi tegutsemine olla koguni eluohtlik. Osa infoallikate puhul on aga kindel, et info tõele vastamist on kontrollitud.

Ootamatute sündmuste puhul on kõige kindlam jälgida ametlikke, see tähendab riigiga seotud infokanaleid. Televisiooni, raadio ja interneti puhul on nendeks Eesti Rahvusringhäälingu ehk ERRi kanalid. Tahvlile projitseerida err.ee veebilehe ning näidata selle päises asuvas ribas TV ja raadio sektsioone, et õpilased näeks, mis kanalid ERRi alla kuuluvad ja kuidas seda infot iseseisvalt teinekordki leida. Kõrvalasuvad kuvatõmmised on abiks õpetajale ja näitavad, millisel ribal see info asub. Milliseid neist tele- ja raadiokanalitest õpilaste kodus vaadatakse või kuulatakse?

Kriiside ajal vajaliku info jagamiseks on Eestis loodud mitu veebilehte, äppi ja koguni eraldi telefoninumber, kuhu helistades saab infot küsida.

Õpilased võiks vaadata lk 5 olulisi telefoninumbreid ja kodulehekülgi ja arutada nt küsimuste üle. Milliseid nendest telefoninumbritest ja kodulehekülgedest õpilased juba varem teadsid? Millised neist on nende jaoks uued? Seejärel saab neid lähemalt tutvustada. Iga kanali kohta rääkides võib samal ajal selle aadressi või numbri tahvlil kuvada.

Riigi infotelefoni number on 1247. Seda saab meelde saab jätta nii: 1 number 24/7. Kas keegi on kuulnud väljendit 24/7? See tähendab, et miski töötab kogu aeg: 24 tundi päevas ja 7 päeva nädalas. Numbrilt 1247 saab ka muud riigi ja asjaajamisega seotud infot ja nõu küsida. Näiteks uurida dokumentide taotlemise kohta, küsida, kus ja kuidas tohib lõket teha, või saada infot, kus saab valimiste ajal oma hääle anda. Riigi infotelefonile 1247 saab ka teada anda ohtlikest olukordadest (nt kui keegi leiab ohtliku katmata kaevu, katkise liiklusmärgi või näeb loomade julma kohtlemist). Seega, kui märkad, et sõiduteele on langenud suur puu, ja helistad 1247, saab infotelefoni töötaja selle teate edasi anda, nii et autojuhid saaksid teada, et see tee on kinni, ning tee hooldaja saaks tulla puud eemaldama. Kriisi korral aga saab numbrilt 1247 infot ja juhiseid, kui kellelegi jäi muude kanalite info segaseks.

Kriiside puhuks on loodud veebileht nimega kriis.ee. Sinna on koondatud infot mitmesuguste keeruliste olukordade kohta ja sealt saab samuti teada, kuidas toimida. Korraks võib selle lehe ka avada.

Olemas on ka eraldi veebileht ja äpp selle kohta, kuidas kriisiks valmis olla. Selle äpi nimi on Ole Valmis, veebilehe aadress on olevalmis.ee. Sellel lehel annab Päästeamet infot kriisi korral käitumise ja selleks valmistumise kohta. Kriisiks valmistumine ei tähenda, et kõik see, mille eest hoiatatakse, juhtubki, vaid et inimestel on olemas oskused ja materjalid, et suuta ennast ja teisi aidata, kui olukord peaks siiski keeruliseks minema. Kriisiks valmistumisest räägime lähemalt järgmises tunnis.

Ohuteavituse teema kaudu saab rääkida ohutundest ja ärevusest laiemalt. Näiteks kui piirkonnas on viimased ohuteavitused seotud drooniohuga, siis võib alustades sellest, et õpilased saaksid rääkida, mida nad sellest asjast teavad ja mida nad kardavad. Olukorda seletades hoida vastused neutraalsed ja lihtsad. Droonid ei tähenda Eestile ohtu, kuid juhuslikult valesse kohta sattunud droon võib siiski näiteks alla kukkuda ja kedagi vigastada. Sellepärast soovitatakse droonihoiatuse korral siseruumidesse varjuda ja seal püsida.

Tunni lõpetuseks võiks õpilased paarides lahendada lk 5 ül 4, kus tuleb ühendada olulised telefoninumbrid ja koduleheküljed, kust kriisi korral abi või teavet saab. Seejärel võib vastuseid kontrollida. Millised vastused ei sobinud kuhugi? Miks?

Kui tunnis jääb aega üle, võib igaüks öelda ühe olulise asja, mis neile tunnist meelde jäi.

Lisainfot leiab järgmistelt veebilehtedelt:

riigikantselei.ee/riskid

kriis.ee

olevalmis.ee

112.ee/et/juhend/riigiinfo-telefon-1247

Olevalmis.ee lehel on blogipostitus sellest, kuidas lastega droonidest ja drooniohust rääkida: olevalmis.ee/blogi/kuidas-droonidest-ja-drooniohust-lastega-raakida