Areng ja ajalooline kontekst

Tarastamine hävitas isemajandavad kogukonnad

Paljud ajaloolased peavad 14.–15. sajandit Lääne-Euroopa liht­rahva kuld­ajastuks, ehkki see algas katastroofilise sündmusega 14. sajandi keskel, mil must surm ehk katk hävitas paari aastaga 30–60% rahvastikust. Selle taga­järjel tekkis tohutu tööjõu­puudus. Eriti põllu­majanduses, kus seni olid tingimusi saanud dikteerida feodaalid, tekkis nüüd töötajate pärast konkurents. Talu­poegadel tekkis selle ja teo­orjuse vähenemise tõttu suurem vabadus liikuda ning nõuda endale paremaid rendi-, maksu- ja töö­tingimusi. Nad kasutasid maad toidu kasvatamiseks ja mõne looma pidamiseks, mis muutis talupojad suhteliselt sõltumatuks ning feodaalide seisu­kohalt „kallimaks“ ja nõudlikumaks. Kontroll odava käsu­aluse tööjõu üle vähenes.

Samal ajal arenes kanga­tööstus. Inglise vill oli Euroopas kõrgelt hinnatud ja nõudlus selle järele oli suur, eriti Flandrias (piir­kond praeguse Belgia, Hollandi ja Prantsusmaa territooriumil), kus asus tollal villa­tööstuse keskus. Villast saadav ekspordi­tulu oli väga kasumlik nii inglise maa­omanikele kui ka riigile, kes otsustas maksustada villa ja hiljem ka villa­toodete väljaveo Inglismaalt.[joonealune: https://www.britannica.com/place/United-Kingdom/England-in-the-15th-century] Tootmine oli lihtne ja odav: lamba­kasvatus võimaldas vähese kuluga saada suurt tulu, eriti võrreldes talu­poegadest sõltuva põllu­majandusega.

Feodaalide maade ääre­aladel asuv vähem väärtuslik maa ja osa küla­maadest olid seni olnud ühis­kasutuses. Nüüd, kui maa kasutajate arv oli katku tõttu mõneks ajaks vähenenud, võtsid feodaalid need maa­tükid üha suuremal määral enda valdusesse. Need tarastati, et lambaid oleks lihtsam pidada või vilja kasvatada, ja neid kasutanud talu­poegadel ei olnud enam võimalik endale toitu kasvatada.[joonealune: McCloskey, D. (1972). The Enclosure of Open Fields: Preface to a Study of Its Impact on the Efficiency of English Agriculture in the Eighteenth Century. The Journal of Economic History, 32(1): 15 - 35 DOI: https://doi.org/10.1017/S0022050700075379]

Rahva­arv hakkas 16. sajandil taas kasvama. Suurenes ka inimeste sõltuvus ühis­maadest, mis tekitas veel suuremat paha­meelt kaotatud juurde­pääsu pärast. Euroopat tabas suur protestilaine. Näiteks toimus 1549. aastal Inglismaal Ketti ülestõus, milles osales umbes 16 000 inimest ja mille peamiseks põhjuseks oli tarastamine. Samuti puhkes Kesk-Euroopas talurahva­sõda (1524–1525), kus küll tarastamist ei toimunud, kuid piirati karjatamis­õigusi ja juurde­pääsu metsadele. Selle maha­surumisel tapeti 100 000 talupoega. Inglismaal võeti vastu terve rida tarastamist võimaldavaid otsuseid ning 1750. aastaks oli ligi pool ühis­maadest inimestele kätte­saamatu.

Tarastamise tulemusena pidid kümned tuhanded maa­piirkondade elanikud lahkuma oma elu­kohast, vahetama elu­kutset ja kolima linnadesse, et leida tööd. Raha tähtsus vahetus­vahendina oli selleks ajaks kasvanud. Talu­pojad, kes jäid maale, ei majandanud maad enam kogukonna osana, vaid pidid tootma rohkem turu jaoks. See suurendas survet kasutada maad kiiremini, intensiivsemalt ja kasumile orienteeritult. Selle taga­järjel kadus vilja­vaheldus ning levis mono­kultuurne ehk ühele põllu­kultuurile keskenduv põllu­majandus. Samuti kuivendati niite ja märgalasid, rohu­maad killustusid ning elurikkus vähenes.

Tarastamisega kadus ka teatav, ehkki eba­võrdsel ühiskonna­korraldusel põhinenud moraalne kord, kus lihtsal talu­pojal oli tavaõigus – sajandite jooksul kujunenud ja tunnustatud õigus maad kasutada ning end selle abil elatada. Seda õigust austasid teatud piirini ka feodaalid. Kui võimalus maad kasutada kadus, hävisid ka ise­majandavad kogukonnad. Inimesed ei saanud enam kasutada oma tööd ja oskusi eelkõige enda ja oma pere toidu­laua kindlus­tamiseks. Ilma võimaluseta ise toitu toota sai eluks vajaliku hankida üksnes raha eest.

Raha teenida sai peamiselt linnas, töötades manu­faktuuride ehk käsitöö­ettevõtete juures. Maalt linna kolinud inimesed olid töösturite jaoks ekspluateeritav ehk odavalt ja väheste õigustega ära kasutatav tööjõud. Kogukonnad, mis tarastamise eelsel perioodil pakkusid vastastikust toetus­võrgustikku, linna­ühiskondades sellisel kujul ei tekkinud, mis õõnestas veelgi tööliste suutlikkust enda õiguste eest seista.

Kuna tööjõud oli odav, hakkas tööstus üha kiiremini arenema. Samal ajal arenes ka tehnoloogia – kasutusele võeti näiteks kangas­teljed ja veidi hiljem auru­masinad. See suurendas manufaktuuri­omanike tulusid märkimis­väärselt. Osa sellest investeeriti uute tehnoloogiate arendamisse, mis suurendas tootlikkust ja kasvatas veelgi nende jõukust. See oma­korda soodustas tehnoloogia arengut.

Pane tähele, et siin põimuvad mitu kursuse vaadet korraga. Tarastamine ei olnud ainult majanduslik muutus. See tõi kaasa inimeste liikumise maalt linnadesse (vt rahvastiku peatükk), muutis inimeste elatusviisi ja viis ise­majandamiselt turult ostmisele (vt tarbimise peatükk) ning intensiivistas maa­kasutust, mis vähendas elu­rikkust ja muutis öko­süsteeme (vt keskkonna pea­tükk). Need protsessid kujundasid välja kapitalistliku majandus­süsteemi alused ja panid aluse hilisemale maailma majanduslikule eba­võrdsusele, mida selles peatükis edasi analüüsime.

Ehkki kapitalismil on eri vorme, näiteks vaba­turu­majandus, heaolu­kapitalism ja riigi­kapitalism, ise­loomustavad neid üldiselt järgmised jooned.

Meenuta siin tarbimise pea­tükki, milles vaatasime, kuidas tarbimisele suunatud süsteem teeb tarbimise vähendamise keeruliseks. Keskkonna peatükis käsitlesime omakorda, kuidas selline tootmise ja tarbimise surve lõpuks plane­taarseid piire ohustab.

Kolonialismile panid aluse maadeavastused

Kolumbus saabus 1492. aastal Ameerikasse, otsides lühemat mere­teed Indiasse. Tegemist oli ajalooliselt kahtlemata tähtsa maadea­vastusega, mis pani aluse tohututele muutustele, võimendas Euroopas kujunema hakanud protsesse ja kujundas maailma selle praegusel globaalsel kujul. Selle sündmusega pandi alus üle­maa­ilmsele koloniaal­süsteemile, mille keskmes olid paljud tollased võimsad Euroopa riigid, kes otsisid maadea­vastuste kaudu võimalusi majanduslikuks arenguks.

Kolonialism on ülem­võim teise rahva või piirkonna üle ja tähendab allutamist, ühtlustamist, rõhumist ja domineerimist. Kolooniad ehk asumaad asuvad sageli kolonisaator­riigist ehk ema­maast kaugel.

Kui eurooplased Ameerika maailma­jao enda jaoks avastasid, ei olnud see asustamata. Seal elas mitmeid rahvuseid ja hõime.

Täpseid arve on kirjalike allikate puudumise tõttu võimatu teada, kuid ajaloolased hindavad, et 15. sajandi lõpus elas Lõuna- ja Põhja-Ameerikas 50–100 miljonit põlis­elanikku. Aastaks 1650 oli neid alles vaid 3,5 miljonit. Koloni­saatorid tapsid põlis­elanikke, aga tohutut laastamis­tööd tegid ka Euroopast toodud haigused, sest põlis­rahvad ei olnud nende suhtes immuunsed. Kolonisaatorite survest, sõdimisest ja ületööst kurnatud rahvad surid rõugete, leetrite, läkaköha, tüüfuse jms haiguste tagajärjel. Kohati jõudsid haigused indiaanlasteni enne konkistadoore (Hispaaniast ja Portugalist pärit vallutajad), mis võimaldas viimastel veel kergemini kohalikku vastupanu alla suruda. Ühtlasi tõlgendati selliseid sündmusi kui jumalikku toetust konkista­dooride Ameerika vallutamise missioonile.

Ärgem unustagem ka orja­kaubandust, mis sai just sel ajal alguse. 16. ja 19. sajandi vahel viidi vastu nende tahtmist üle Atlandi ookeani umbes 15 miljonit aafriklast. Nad pandi orjadena tööle suhkruroo- ja puuvilla­istandustesse, kus nad ei saanud oma töö eest tasu.

Peamised viisid, kuidas arengut pidurdati 

• Rahva hävitamine. Sisuliselt leidis neis piirkondades aset genotsiid. Paljusid tollal Ameerika mandrit asustanud rahva­rühmi pole enam alles. Genotsiidi üle elanud rühmadest osa on USAs praeguseks eraldatud reservaati­desse, mille elatus­tase on silma­torkavalt madalam kui üle­jäänud elanikkonnal. Nende võimalused panustada riigi kujundamisse ja peatada oma esi­vanemate aladel toimuvat keskkonna­hävitust on piiratud. Neid on püütud kultuuriliselt hävitada veel 20. sajandil, näiteks sundides lapsi Ameerika tava­koolides käima.

• Majanduslik moonutamine. Kolooniate majandus kohandati selliselt, et see teeniks emamaa (ja teiste globaalse põhja riikide) huve. Näiteks ei toetatud majanduse mitme­kesist arengut, vaid kolooniaid sunniti keskenduma mono­kultuuride (nt kohvi, banaanide, kakao, puuvilla) kasvatamisele. See muutis need haavatavaks nii maailma­turu hinna­kõikumistele kui ka ilmastikust tingitud ootamatuste suhtes. Kui varem tegeles elanikkond elatus­põllu­majandusega iga­päevase toidu kasvatamiseks, siis uutes oludes kujunes kaubanduslik põllu­majandus ehk mono­kultuuride kasvatamine müügiks, sageli ekspordiks. Ühele viljale keskendumine tähendab aga, et ikaldumise taga­järjed on rängemad ning alternatiivseid sissetuleku­allikaid ei ole. Ikalduse­aastad mõjuvad hävitavalt ka kohalikule poliitilisele ja majandus­likule stabiilsusele. Peale selle on mono­kultuurne põllu­majandus keskkonna­hävituslik. Näiteks 90% Barbadose põlis­metsadest hävitati esimese kolonisatsiooni­sajandi jooksul. Suhkru­roo mono­kultuur mõjub eriti rängalt mulla­viljakusele ja soodustab mäe­külgede erosiooni. Siin tasub meenutada keskkonna peatükis käsitletud maa- ja vee­kasutuse muutusi ning aine­ringete häirumist: majandus­likud otsused kujundavad otseselt öko­süsteeme ning nende pika­ajalist toimimis­võimet.
• Tööstuse arengu takistamine ja ebavõrdne kaubandus. Paljudes piirkondades takerdus kohaliku tööstuse areng madalate ekspordi­hindade tõttu. Kolooniad ei saanud enam müüa oma toorainet õiglase hinnaga. Eriti rängalt mõjus see Indiale. Enne koloniaal­perioodi oli India üks maailma suurimaid tekstiili- ja metallkäsitöö tootjaid. Briti kaubandus­poliitika kehtestas karmid tolli­maksud India toodetele, samal ajal kui briti vabriku­kaubad sisenesid Indiasse peaaegu maksu­vabalt. Koloniaalse maksu­süsteemi taga­järjel kängusid kohalikud manufaktuurid ning India muutus peamiselt tooraine eksportijaks (puuvill, džuut, indigo). Seda­mööda, kuidas Indiast Suur­britanniasse veetud toorainest valmistati seal kangast, mis seejärel toodi tagasi Indiasse müügiks, said briti töösturid üha rikkamaks. Nii kujunes kolonialismi käigus globaalne kaubandus, kus eri osa­pooled ei teinud vahetust sugugi võrdsetel alustel. Koloniseeritud riikide majandus ei saanud sellistes tingimustes edukalt areneda ega kohalikke vajadusi täita.
• Kohalike kogukondade lagunemine. Traditsioonilised majandus- ja sotsiaal­süsteemid hävitati, et asendada need Euroopa stiilis kapitalistlike mudelitega, mis ei arvestanud kohalikke vajadusi ega ökoloogilisi tingimusi. Riigipiirid tõmmati kohati n-ö joonlauaga, võtmata arvesse kogu­kondade ajaloolisi asualasid ja territooriume. See tekitas konflikte, mida näeme ka täna­päeval paljudes Aafrika ja Lähis-Ida riikides.

Koloniseeritud ühis­kondades murendati nii senised sotsiaalsed suhted, poliitiline organiseerumis­võime kui ka majanduslikud võimalused. Nõnda olid mõned kolooniad aasta­kümneid ja lausa sajandeid olukorras, kus nad ei saanud õiglastel tingimustel oma riiki üles ehitada. See omakorda tähendas, et isegi pärast ise­seisvumist 20. sajandil jäid nad sõltuvaks ekspordi­tavatest toor­ainetest, sest nende enda majandus ei saanud areneda tugevaks ja mitme­kesiseks. Aga see polnud ainus põhjus, miks isegi ligi kolm­veerand sajandit pärast ise­seisvumist on endised kolooniad endistest ema­maadest vaesemad.

Mis on areng?

Tihti vastatakse, et endised kolooniad on vaesemad, sest sealsed inimesed on laisad või rumalad, seal lokkab korruptsioon ning tehakse valikuid, mis ei too edu ega arengut. Tegelike põhjuste mõistmiseks on vaja aga teada, mis on üldse areng ja milline oli maailm pärast teist maailma­sõda, kui kolonialism lõppes.

Arengut võib mõista eesmärgi või ideaalina, mille poole püüelda. Tavaliselt nähakse seda jätkuva protsessina, mille siht on parandada inimeste elutingimusi, näiteks tervist, haridust ja majanduslikku heaolu.

Võib tunduda, et arengu kontseptsioon on olnud riikide ees­märkide seas juba sajandeid, kuid tegelikkus on mõnevõrra keerulisem. Arengu kui riikide globaalse tegutsemise ees­märgi sõnastas esimest korda Harry Truman 1949. aastal presidendiks vannutamise kõnes. Ta kirjeldas Põhja-Ameerikat ja Euroopat kui arenenud piirkondi, mis peaksid aitama teisi, vähem arenenud riike, jagades nendega tööstuse ja teaduse valdkonna teadmisi, et nood saaksid parandada oma elu­kvaliteeti ja suurendada tootmist.[joonealune: https://www.trumanlibrary.gov/library/public-papers/19/inaugural-address]

Trumani kõne paigutub perioodi, mil endised emamaad, mis olid järjest kaotanud oma kolooniad, vajasid uut selgitust, miks nende ja riikide vahel, mida nad olid pikalt valitsenud, valitses nii suur eba­võrdsus. Lugu arengust – et kõik maailma riigid paiknevad lihtsalt eri arengu­astmetel, mis ei sõltunud koloniaalsetest tingimustest – sobis hästi koloniaal­süsteemi vastutusest vabastamiseks. Sellisel ideoloogial oli aga pikk ajalugu.

Juba sadakond aastat olid paljud Euroopa ja Põhja-Ameerika teadlased püüdnud mõtestada suuri erinevusi ühiskondade vahel. Neid erinevusi nähti eriti selgelt materiaalsetes tingimustes – tehnoloogias ja tootmises. Sajandite jooksul oli koloniseeritud rahvastele hinnanguid antud sellise pealtnäha kehvema leiutamis­võime põhjal. Seda laiendati ka moraalsetele ja intellektuaal­setele erinevustele: väga erinevaid ühis­kondi ei püütud mõista nende enda kontekstis, vaid neid võrreldi eelkõige enda ühiskonnaga, mille kujunemise eripära ja võimalikke taga­järgi ei analüüsitud ning mida peeti inim­saavutuste tipuks. Seda lähenemist võimendas rassismi kui ideoloogia kujunemine, mille järgi inimeste omadused ja võimed on seotud nende nahavärviga.

Aja jooksul kujunes üheks levinumaks ühiskondade erinevuste seletuseks arengu­teooria, mille kohaselt liiguvad kõik ühiskonnad teel primitiivsusest tsivilisatsiooni. Räägiti ka „valge mehe koormast“ ehk kolonisaatori paratamatust kohustusest „aidata“ ülejäänud maailmal saavutada samasugune materiaalne arengutase. Tähelepanu­väärne on, et samal ajal ei pööratud vähimatki tähelepanu koloniseeritud ühiskondade sotsiaalsele ega vaimsele arengu­tasemele, ehkki paljudel koloniseeritud rahvastel oli väga keerukas vaimne kultuur, mõtestasid sügavuti maailma ja inimese kohta selles ning lõid erakordset kunsti.

Riike, mille majandus­näitajad olid rahvus­vahelise mõõdu­puu järgi madalad, hakati nimetama „vähem arenenud maadeks“ ehk „arengu­maadeks“. Arengu­maade erinevused on suured, neist paljudes on keskmine elatus­tase üsna kõrge, teistes aga väga madal. Arengu­maade vastandiks peetakse jõukaid tööstus­riike, nagu Põhja-Ameerika riigid, ELi liikmesriigid, Austraalia, Uus-Meremaa ja Jaapan.

Arengu­maade kohta on kasutatud ka terminit „kolmas maailm“, mis pärineb külma sõja ajast, kui riigid jagati esimeseks (kapitalistlik lääs), teiseks (kommunistlik ida­blokk) ja kolmandaks maailmaks (ülejäänud riigid Aafrikas, Aasias ja Ladina-Ameerikas). Täna­päeval ei kasutata enam ei neid termineid ega ka jaotust „arenenud maa“ ja „arengumaa“, kuna need on ideoloogiliselt laetud terminid. Selle asemel on kiiresti levimas hoopis jaotus globaalseks põhjaks ja globaalseks lõunaks. Geograafiliselt asuvad jõukamad riigid peamiselt põhja­poolkeral ning vaesemad lõuna­poolkeral. Nimetus pole geograafiliselt muidugi täiesti täpne, sest ka Uus-Meremaa ja Austraalia asuvad lõuna­poolkeral, aga see on siiski poliitiliselt kõige neutraalsem jaotus, mis osutab ka nende riikide vaheliste erinevuste ajaloolisele põhjusele – koloni­seerimisele. Enamik globaalse lõuna riike on mingil perioodil kannatanud Euroopast lähtunud kolonialismi all.

Endiste kolooniate arendamise eesmärki, mille Truman sõnastas sõja­järgse dekoloniseeruva maailma kontekstis, ei võetud siiski kõikjal rõõmuga vastu. Paljudes värskelt ise­seisvunud riikides suhtuti sellesse terava kriitikaga ja tegutseti omal käel. Paljude äsja kolonisatsioonist vabanenud riikide progressiivsed ja radikaalsed valitsused tahtsid taastada kontrolli maavarade üle ja kasutada neid rahvuslike huvide ellu­viimiseks. Selleks kasutati järgmisi meetmeid.

Need strateegiad osutusid edukaks – 1950.–1970. aastatel kasvas sissetulek inimese kohta 3,2% aastas ning inimeste elujärg paranes märgatavalt. Esimest korda ajaloos hakkasid vähenema nii vaeste arv kui ka lõhe rikaste ja vaeste riikide vahel.

1964. aastal moodustasid globaalse lõuna riigid ÜRO juures koalitsiooni G77, et seista ühiselt oma riikide majanduslike huvide eest, suurendada oma mõjuvõimu läbi­rääkimistel ja edendada globaalse lõuna riikide vahelist koos­tööd. Võrdluseks moodustasid jõukad riigid G7 koalitsiooni 1973. aastal, et edendada oma­vahelist koos­tööd ja kaitsta enda majanduslikke huve. G7-sse kuuluvad USA, Kanada, Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia, Jaapan ja Ühendkuningriik.

G77 riikide koostöö edenes, kuid lõuna­riikide majanduslik ise­seisvus ohustas globaalse põhja majandus­kasvu ja kapitali kogunemist: juurde­pääs lõuna­riikide turgudele oli piiratud tariifidega ja tooraine hind tõusis. Globaalse majanduse reaalsus ei olnud aga rajatud õiglusele – endised koloniaalsed ema­maad polnud huvitatud sellest, et nende võimalusi piirataks ja et seni alla surutud ja ära kasutatud piir­kondades kujuneksid välja tugevad ja oma huvide eest seisvad riigid. Pigem soovisid juhtivad riigid jätkuvalt saada odavat toorainet ja müüa oma kaupu uutes ise­seisvates riikides.

Nii kasutati eri viise endiste kolooniate kontrolli all hoidmiseks. Uutes riikides puudus koha­pealne tööstus tehnika tootmiseks, millega vabaneda vajadusest importida masinaid, sageli puudusid ka tehnilised teadmised. Vajadus võtta laenu, et oma taristut ja tööstust arendada, muutis värskelt dekoloniseeritud riigid veelgi sõltuvamaks. Laene andsid need, kes olid juba rikkad ehk endised kolonisaatorid, ning laene anti eelkõige projektidele ja valdkondadele, mis teenisid laenu­andjate huve.

1970. aastatel tekkis USA-s stagflatsioon ehk olukord, kus majandus ei kasvanud, kuid samal ajal olid nii töö­puudus kui ka hinnatõus (inflatsioon) väga suured. Et olukorda kontrolli alla saada, otsustas USA keskpank (Föderaal­reserv) tõsta intressi­määrad 1981. aastaks üle 20%, mis muutis laenu­raha väga kalliks ja vähendas majanduses ringleva raha hulka. USA-s aitas see inflatsiooni alla tuua, kuid paljude arengu­riikide jaoks oli see suur katastroof. Mitmed neist olid varem võtnud laenu USA dollarites suurte arendus­projektide jaoks. Kui dollari väärtus tõusis ja intressi­määrad kasvasid, muutus võlgade tagasi­maksmine nende jaoks peaaegu võimatuks. Seda nimetatakse võlakriisiks.

Laene vajanud endistele kolooniatele tõttasid appi Maailma­pank (World Bank) ja Rahvus­vaheline Valuuta­fond (International Monetary Fund, IMF). Nad pakkusid „lahendust“: laene oldi valmis refinantseerima (see tähendab enamasti olemas­oleva laenu või mitme laenu asendamist uue laenuga, tavaliselt soodsamate tingimustega), kuid vastutasuks pidid riigid rakendama struktuurse kohandamise programme (Structural Adjustment Programs, SAPs).

Struktuurse kohandamise programmid lähtusid neo­liberaalsest majandus­poliitikast. Laenu saamiseks pidid riigid viima ellu mitmesuguseid turu- ja ettevõtlus­sõbralikke poliitikaid. Nende mõju on aga olnud väga probleemne. Nii nõuti laenu saamiseks näiteks, et riik peab:

Muu hulgas vähendati mitmel pool rahastust ülikoolidele, teadusele ja innovatsioonile. See muutis riigid sõltuvaks patenteeritud tehnoloogiate ja kaupade impordist, mille üle globaalsel põhjal oli kujunenud monopol.

Kuigi IMF ja Maailmapank esitasid neid reforme riikide majandust õigele arengu­teele suunavatena, juhtus tegelikult vastu­pidine. Mõnes piirkonnas suurenes vaesus kiiresti, töötus kasvas ja avalikud teenused lagunesid. Struktuurse kohandamise programmide tõttu kaotasid paljud globaalse lõuna riigid oma tärkava majandusliku ise­seisvuse ja sattusid sõltuvusse lääne­riikidest ja rahvus­vahelistest finants­institutsioonidest. Aastatel 1981–2004 võtsid struktuurse kohandamise programmidest osa 132 maailma riiki (sh Eesti ja teised endised Nõukogude Liidu maad). Need programmid mõjutasid sel perioodil 82% maailma rahvastikust.

Graafikult on näha, et 1990. aastatel, mil struktuurse kohandamise programme kõige enam rakendati, kasvas üle­maailmne vaesus järsult. Samal ajal jätkus ka jõuline neo­liberalismi elluviimine. Nõukogude Liit oli lagunenud ja sotsialism kui alternatiiv hääbus, seega USA juhitud globaalne kapitalism kujunes peamiseks, lausa ainu­võimalikuks majandus­mudeliks. Eriti keeruline on sellistes riikides nagu Eesti 1990. aastatel kogetud kasu ja kahju üksteisest eraldada seetõttu, et tegemist oli väga olulise ja vajaliku muutusega. Eesti vabanes autoritaarsest, okupeerivast ja isiku­vabadusi jalge alla tallavast võimust. Ent see positiivne areng ei tähenda, et me ei peaks mõtlema, kas järgnevad muutused ühiskonnas viidi ellu parimal võimalikul viisil. Võib arutleda, millistele uutele tõsistele probleemidele see tee aluse pani ja kas neid oleks saanud vältida. Tuleb ka arvestada, et äsja taas­iseseisvunud väike­riigina ei olnud Eestil palju alternatiivseid valikuid.

1990. aastatel tõid paljudes globaalse lõuna riikides ja endistes sotsialismi­maades rakendatud neo­liberaalsed reformid kaasa järgmist.

Nii kujunes süsteem, kus paljusid tooteid tarbitakse peamiselt globaalses põhjas, kuid nende tootmisega kaasnevad keskkonna­kahjud ja sotsiaalsed probleemid tekivad enamasti globaalses lõunas. Seal kaevandatakse toorainet, kasutatakse maad ja vett ning töötatakse sageli kehvemates tingimustes. Tarbimise ja keskkonna peatükid aitasid seda paremini mõista: praegune globaalne tootmis­süsteem eraldab tootmise ja tarbimise eri paikadesse. Seetõttu ei ole toodete tarbimisega seotud keskkonna- ja sotsiaalsed mõjud alati nähtavad seal, kus neid tooteid ostetakse ja kasutatakse.

Struktuurse kohandamise programmid mõjutasid tegelikult mõlema osapoole majandust ning andsid globaalse põhja kasvule orienteeritud kapitalismile uue hoo:

Kuigi mõned riigid (näiteks Hiina ja Lõuna-Korea) suutsid globali­seerumisest kasu lõigata, jäi enamik sellesse olukorda sattunud riike vaesuse ja eba­võrdsuse lõksu. Nii on dekoloni­seerimisele järgnenud eba­võrdsuse ajastut hakatud nimetama ka neokolonialismiks ehk uus­kolonialismiks. Selle teema juurde tuleme tagasi järgmises peatükis.

Et ületada globaalse lõuna sotsiaalseid ja poliitilisi probleeme, mis kolonialismi ja sellele järgnenud struktuurse kohandamise programmide mõjul kujunesid, antakse neisse piirkondadesse suures mahus arenguabi. Ehkki selle raames tehakse palju olulist tööd ja sellel võib olla kasulik mõju (vt ka ptk 4.2), on oluline osa arenguabist ka väga probleemne. Selle juured ulatuvad varase koloniaal­ajastu veendumuseni, et „arenenud“ (tegelikult lihtsalt võimu­positsioonil olevad) riigid peavad teisi suunama, õpetama ja juhtima. Ehkki pealtnäha õilis ettevõtmine, on arenguabi­süsteem väga ebatõhus ning püüab lahendada probleeme, mida samad arenguabi andvad riigid (enamasti endised emamaad) on aidatavates riikides oma majandus­poliitikaga põhjustanud.

Abisüsteemi eba­tõhusust on püütud seletada mitut moodi. Tava­käsitluse järgi põhjustavad seda eelkõige kohalik korruptsioon ja tagurlikkus. Teadus­uuringud viitavad arenguabi süsteemi struktuursetele probleemidele: maksu­vältimise, hinna­pettuste ja muude skeemide tõttu, mida kasutavad vaestes piirkondades tegutsevad rikaste piirkondade investorid, on nn vaesed riigid olnud hoopis otsese rahalise abi andjad rikastele riikidele. Nii näiteks liikus 2012. aastal rikastest riikidest vaestesse abiraha, migrantide raha­ülekannete ja võlgade kustutamise kaudu 1,3 triljonit dollarit. Aidatavatest piirkondadest liikus aga võla­intresside, ettevõtete kasumi ja eba­seadusliku raha­väljavoolu kaudu välja 3,3 triljonit dollarit.

See ei tähenda, et arengu­koostöö oleks halb. Teadlikult ja vastutus­tundlikult ellu viidud arengu­koostöö võib siiski parandada inimeste elutingimusi, toetada kohalikke algatusi ja aidata vähendada eba­võrdsust. Paljud riigid ja organisat­sioonid püüavad varasematest vigadest õppida ning kohalike inimeste vajaduste ja arvamustega rohkem arvestada. Ka Eesti arengu­koostöös lähtutakse tugevasti neist põhi­mõtetest. Loe sellest lähemalt peatükist 4.2.