Majanduslik ebavõrdsus ja üleilmastumine

Riikide arengutaset hinnatakse sageli majandus­näitajate abil. Kõige tuntum neist on sise­majanduse kogu­toodang ehk SKT (ingl GDP – Gross Domestic Product), mis näitab, kui suur on selles riigis ühe aasta jooksul toodetud lõpp­tarbimiseks mõeldud toodete ja teenuste kogu­väärtus. Oluline on aga teada, et SKT arvestab vaid ametlikku majandustegevust – seda, mis jõuab statistika­tabelitesse. Kui keegi kasvatab toitu ise­endale või koob sugulastele sokke, siis see SKTd ei suurenda, kuigi tegemist on kasuliku tööga. Vastu­pidi, kuna sokke ei ostetud poest, jäi vastav tehing SKTs kajastumata.

Riikide võrdlemiseks väljendatakse SKTd tavaliselt USA dollarites elaniku kohta. Näiteks oli 2023. aastal Eesti SKT elaniku kohta 30 140 dollarit, Burundi oma vaid 327 dollarit ja maailma kõrgeim näitaja oli Luksemburgis – 129 810 dollarit. SKT võeti mõõdikuna kasutusele 1930. aastatel USA-s, et valitsus saaks suure majandus­kriisi ajal hinnata majanduse seisundit ja teha paremaid otsuseid. Kuigi SKTst sai kiiresti peamine majanduse mõõdik, hoiatas selle välja­töötaja juba toona, et SKT ei näita inimeste heaolu ega seda, kui hea on ühiskonnas tegelikult elada. Teise maailma­sõja ajal hakati SKTd kasutama sõja­tootmise planeerimiseks ning pärast sõda jäi see domineerivaks mõõdikuks. Riigid keskendusid majandus­kasvule ja SKT kasvust sai maailma poliitika üks tähtsamaid eesmärke.

Kuigi riike on sellise mõõdiku järgi hea ritta panna, tuleb meeles pidada, et SKT ei ole täiuslik mõõdik. SKT mõõdab igasugust majanduslikku tegevust olenemata sellest, kas tegevus on ühiskonnale ja/või keskkonnale kasulik. Nii näiteks suurendavad sõjad ja loodus­katastroofid SKTd, sest nende taga­järjel tuleb väga palju ressursse kulutada, et kahjustatud alad, elu­piirkonnad ja taristu üles ehitada. Mida rohkem ressursse kulutatakse, seda kõrgem SKT.

Alternatiivne riikide võrdlemise võimalus on inim­arengu indeks, mis püüab otseselt hinnata ka ühiskonna heaolu. Selleks võtab see lisaks SKTle arvesse ka elanikkonna keskmist eluiga ja haridus­taset. ÜRO arengu­programm on alates 1990. aastast avaldanud inim­arengu aruandeid, milles peale inim­arengu indeksi pinge­ridade esitatakse statistikat, mis aitavad mõista riikides toimuvaid protsesse ja elu­kvaliteeti, näiteks energia­tarbimist, loodus­varade kasutust ning soolist eba­võrdsust. 2023. aasta raporti inim­arengu indeksi järjestuses oli Eesti väga kõrge inim­arenguga riikide seas 36. kohal, esikohta hoidis Island, kõige madalamad näitajad olid Somaalias ja Lõuna-Sudaanis.

Viimase mõõdikuna, mida kasutatakse nii ühis­kondade võrdlemiseks kui ka ühiskonna­sisese poliitika kujundamisel, vaatleme majandus­kasvu. Majandus­kasv näitab, kas ühiskonnas on aastast aastasse suurenenud toodete tootmine või tasuliste teenuste pakkumine. Kasvav majandus tähendab, et kasvab tööstus­toodang, lisandub teenuseid, suurenevad sisse­tulekud ja tarbimine. Majandus­kasv peaks toetama elujärje edenemist: suuremad palgad võimaldavad rohkem tarbida, suurem tarbimine toetab ette­võtteid, edukas ettevõtlus suurendab maksubaasi ja võimaldab riigil rohkem teenuseid pakkuda, see kõik toetab omakorda majandus­kasvu. Majandus­kasv peaks tagama, et ühiskonnas kehvemal järjel olevatel inimestel on võimalus paremini hakkama saada.

Andmed näitavad, et tegelikult ei taga majandus­kasv kõigile ühiskonna­liikmetele jõukuse kasvu. Vastupidi, majandus­kasv võib kõige kehvemas olukorras ühiskonna­liikmetele tähendada üha tihedamat konkurentsi teiste samas olukorras olevate inimestega. Tehnoloogilised muutused, näiteks digitaliseerimine ja automaatika areng, ei toeta tavaliste liht­tööliste töö­võimalusi, vaid tähendavad pigem seda, et nad võivad töö kaotada. Majandus­kasv ei taga ka maksu­reforme liht­tööliste või prekaarse ehk ebakindla töö tegijate heaks ega suurenda majandus­demokraatiat ehk ühiskonna vaesemate liikmete mõju­võimu. Nii on ka kasvava majan­dusega riikides pigem näha eba­võrdsuse suurenemist.

Majandus on kasvanud ja ebavõrdsus suurenenud

Kuigi maailma­majandus on kasvanud, elab maailmas üle 700 miljoni inimese äärmises vaesuses (alla 2,15 dollari päevas Maailma­panga määratluse järgi).[joonealune: https://www.worldbank.org/en/publication/poverty-prosperity-and-planet] Ligikaudu 3,5 miljardit inimest (44 protsenti maailma elanikkonnast) peab toime tulema vähem kui 6,85 dollariga päevas. Selle elatus­tasemega inimeste arv on alates 1990. aastatest püsinud ligi­kaudu samal tasemel, aga veelgi väiksema elatus­tasemega inimeste arv tasapisi vähenenud.[joonealune: https://www.worldbank.org/en/publication/poverty-prosperity-and-planet ]

Riikide sissetulekud on maailma eri piir­kondades muutunud erinevalt. Kui vaadata SKT muutust aasta­kümnete jooksul, siis globaalse põhja riikides on keskmine sisse­tulek elaniku kohta kasvanud mitme­kordselt, kuid eri elanikkonna­rühmades pole see muutus olnud ühe­sugune. Samal ajal on globaalse lõuna riikide SKT vaevu üle 5000 dollari elaniku kohta. Vahe globaalse põhja riikidega on pea kaheksa­kordne.

Kuigi globaliseerumine on majandust kasvatanud, pole see ilm­tingimata vaesust vähendanud. Neo­liberaalsed reformid, mis soosivad vabaturgu, erastamist ja deregu­leerimist, on pigem eba­võrdsust süvendanud.

Eelmises peatükis kirjeldasime, kuidas maailma majandus on rajatud eba­võrdsetele suhetele endiste kolooniate ja endiste ema­maade vahel. Emamaad rikastusid koloniseeritud riikide loodus- ja inim­ressursside arvelt. Selle rikkuse toel omandatud võimu­positsioon on andnud globaalsele põhjale hoovad, millega jätkata sarnast eba­võrdset suhet. Samas on globaalse põhja mõjukatel poliitikutel ja ette­võtetel sageli vähe huvi muuta maailma­majandust õiglasemaks. Ehkki globaalne põhi saab suurt kasu odavast tööjõust ja loodus­varadest, ei jagata seda kasumit õiglaselt ei enda riikide sees ega riikide vahel. Globaalse lõuna riigid toodavad suure osa maailma toorainest (nt nafta, kohv, kuld, kakao), kuid valdav osa kasumist liigub globaalsesse põhja. Seda nähtust nimetatakse ka eba­võrdseks vahetuseks.

Mitme­mõõtmeline vaesus­indeks arvestab tervis­hoidu, haridust ja elu­tingimusi, mitte ainult sisse­tulekut. Seda hinnatakse põhjalikult eri elu­valdkondi vaadeldes, nt kas toitu on piisavalt, kas on juurde­pääs puhtale joogi­veele, millega süüa tehakse, kas lapsed käivad koolis jne. Mitme­mõõtmelist vaesus­indeksit kasutatakse esma­järjekorras globaalse lõuna eluolu hindamiseks.

Rikkusega aja jooksul toimunud muutusi vaadeldakse sageli ka selle järgi, kui suur osa riigi rikkusest on koondunud väikese osa inimeste kätte. Näiteks globaalse rikkuse raport (2023) osutab, et USA-s on keskmisest madalama jõukusega inimeste (50% elanikkonnast) valduses vaid 3% kogu rahvuslikust rikkusest. Samas on 1% kõige jõukamate inimeste valduses aga 18% kogu rikkusest. Eesti andmed näitavad, et 20% kõige vähem jõukatest leib­kondadest ei oma peaaegu mingit vara – neile kuulub 0,4% rahvuslikust rikkusest. Rikkaimale 10%-le kuulub 60% varadest. Rikkaimale 5%-le kuulub 48% varadest.

Kaubandus ei ole alati õiglane

Kaubandus tähendab seda, et inimesed või riigid vahetavad oma­vahel kaupu ja teenuseid, et saada midagi, mida neil endal pole nii kerge või odav toota.

Kaubanduses saab eristada õiglast kaubandust ja vaba­kaubandust.

• Õiglase kaubanduse eesmärk on toetada tootjaid, eriti vaesemates riikides, tagades turvalised töö­tingimused, keskkonna­hoidlikud tootmis­viisid ja stabiilse hinnataseme.

• Vabakaubanduse eesmärk on vähendada kaubandus­tõkkeid (näiteks tollimakse ja kvoote), et kaubad ja teenused saaksid liikuda võimalikult vabalt. Selline konkurents võib tuua tarbijatele madalamaid hindu ja suurema valiku, kuid võib tekitada ka survet kohalikele tootjatele, kes ei suuda alati suur­tootjate mahus ja hinnaga konkureerida.

Tänapäeva maailma­majandus põhineb vaba­kaubandusel, kuid see on sageli eba­õiglane just globaalse lõuna riikide suhtes.

Globaalses põhjas on ajalooliselt võimalikuks saanud heaolu­riikide kujunemine. Samuti on demokraatia ja eri kodaniku­liikumised suutnud välja võidelda miinimum­palga, tervislikud töö­tingimused ja sotsiaalsed garantiid (pension, puhke­päevad, tasustatud haigus­hüvitis jne). Seda ei ole aga eri põhjustel toimunud paljudes endistes koloniaal­maades. Seega kasutavad rikkad riigid ja rahvus­vahelised korporatsioonid globaalse lõuna ressursse, maksavad sealsetele töölistele madalaid palku ja tekitavad keskkonna­kahju, sest globaalse lõuna riikide võime sellisele kohtlemisele vastu seista on alla surutud.

Maailma­kaubandust ja majandust reguleerivad ka rahvus­vahelised kokku­lepped, mida omakorda koordineerivad eri organisatsioonid, näiteks Maailma Kaubandus­organisatsioon, Maailma­pank ja Rahvus­vaheline Valuutafond.

Eelnevalt mainitud G77 koalitsioon, mis loodi ÜRO juures, tegutseb ka täna­päeval. Võiks arvata, et 77 riigil ühes­koos on rahvus­vahelistes organisatsioonides suurem osa otsustus­võimust, kuid see pole siiski nii. Kui vaadata, kuidas jagunevad hääled näiteks sellistes otsustavates organisatsioonides nagu Maailma­pank ja Rahvus­vaheline Valuuta­fond (IMF), siis on enamik häältest G7 riikide käes.

Endiste kolonisaator­riikide ja globaalsete super­riikide nagu USA finants­panus on suurim ja sellest sõltub hääle­õigus. Selle muutmine on poliitiliselt väga keeruline. Lisaks on USA-l oma suure rahalise panuse tõttu veto­õigus ehk võimalus panna teiste vastu­võetud otsusele veto (takistada selle ellu­viimist). See teeb globaalse lõuna riikide jaoks õiglaste tingimuste saavutamise ja muutuste ellu­viimise veel raskemaks.

Uue ja tundmatu mängijana on maailma­majandusse astunud tehisintellekt (TI), mille mõju on alles selgumas. TI automatiseerib küll töökohti, kuid sellest saavad kasu peamiselt tehnoloogia­ettevõtted, näiteks Amazon, Google ja Meta. Ühest küljest pakuvad need ettevõtted meile mugavaid teenuseid, kuid koguvad samal ajal tohutul hulgal andmeid meie käitumise, eelistuste ja suhete kohta. Digi­majanduse toimimiseks on vaja seadmeid, andme­keskusi ja taristut. Nende tootmiseks on vaja kaevandada maavarasid, töös hoidmiseks kulub väga palju energiat ning tekib märkimis­väärses koguses e-jäätmeid. See on digiteenuste keskkonna­mõju, mis jääb sageli nähtamatuks, sest kasutaja kogeb vaid ekraanil toimuvat teenust. Keskkonna peatükis uurisime, kuidas uued ühendid, saaste ja suurenev energiatarve mõjutavad öko­süsteeme ning planetaarseid piire. Tarbimise peatükis õppisime vaatama toodete keskkonna­mõju kogu nende elutsükli jooksul, mitte ainult kasutamise ajal. Siit peatükist said teada, et see kõik tekitab taas eba­võrdsust globaalse põhja ja lõuna riikide vahel.

Andmekolonialism viitab olukorrale, kus need ette­võtted koguvad ja kasutavad andmeid viisil, mis sarnaneb ajaloolise kolonialismiga. Kui varasematel aegadel hõivasid riigid teisi maid, et saada kontrolli nende ressursside üle, siis nüüd koguvad suured tehnoloogia­firmad andmeid üle kogu maailma, saades seeläbi võimu ja mõju.[joonealune: https://www.rappler.com/voices/thought-leaders/250285-opinion-yuval-harari-davos-century-data-colonialism/]

Yuval Noah Harari kasutab oma raamatus „Nexus“ terminit „ränikardin“, et kirjeldada võimalikku jagunemist maailma riikide vahel tehnoloogia ja andmete kontrolli alusel. Ühel pool on riigid ja ette­võtted, kellel on juurde­pääs arenenud tehnoloogiale ja andmetele, teisel pool aga need, kellel see puudub. See lõhe võib süvendada olemas­olevat eba­võrdsust ja luua uusi pingeid riikide vahel.

Küsimus on, kas me liigume globaalse impeeriumi suunas, kus vähesed kontrollivad enamikku andmetest ja tehnoloogiast, või globaalse lõhe poole, kus maailm jaguneb tehnoloogilise arengu taseme järgi. Mõlemal juhul on oluline mõelda, kuidas tagada õiglane juurde­pääs tehnoloogiale ja andmetele ning vältida uue ebavõrdsuse teket.

Mida saame teha, et tagada TI-tehnoloogiate õiglane rakendamine?

Kokkuvõttes on oluline leida tasakaal andmete kasutamise eeliste ja sellega kaasnevate riskide vahel. Meie kõigi ülesanne on tagada, et digitaalsed tehnoloogiad teeniksid ühiskonna huve ning edendaksid õiglust ja võrdsust.