Peatükk 3.2 (Globaliseeruv maailm gümn)

Vaesus

Küsimusele, miks osa riike on vaesemad ja vähem arenenud kui teised, on palju vastuseid. Arengumaade vaesuse põhjusi võib leida nii ajaloost kui ka rahvusvahelisest poliitikast, samuti on oluline roll arengumaade endi tegevusel. Suurem osa tänapäeva arengumaadest on olnud kunagi Euroopa, eelkõige Inglismaa, Prantsusmaa, Hollandi ja Hispaania kolooniad. Euroopa riigid said kolooniatest toorainet oma kasvavale tööstusele, samuti aitas maade koloniseerimine suurendada nende poliitilist võimu. Koloniaalpärand mõjutab veel tänapäevalgi paljusid arengumaades esinevaid probleeme ja poliitilisi vaidlusi. Näiteks kujunesid paljude praeguste Aafrika riikide piirid emariikidevahelise konkurentsi alusel ja on omal ajal meelevaldselt joonlauaga kaardile tõmmatud. Riikide piirid lõhuvad etniliselt sarnaseid piirkondi ja vastupidi, seovad kunstlikult üheks riigiks väga erinevad rahvad, mis põhjustab konflikte. Samuti mõjutab endisi kolooniaid asjaolu, et iga vallutajamaa tõi asumaale oma keele, kultuuri ja religiooni. Samal ajal hävitati juba olemasolevaid sotsiaal- ja tootmissüsteeme ning võimutraditsioone. Selleks ajaks, kui kolooniad iseseisvusid, oli kogu nende ühiskonnasüsteem loodud emariikide huvide teenimiseks.

Vaesus on seotud kultuuri, aja ja kohaga. Vaesus on suhteline ning seda võib eri kultuurides ja paikades kirjeldada eri viisil. Suhteline vaesus mõõdab inimeste sissetulekut teiste riigi elanike sissetulekute suhtes. Suhteliselt vaesteks loetakse inimesi, kelle sissetulek jääb alla suhtelise vaesuse piiri. Suhtelise vaesuse piir on 60% leibkonnaliikmete aasta ekvivalentnetosissetuleku mediaanist. Suhtelise vaesuse kõrval saab siiski rääkida ka täielikust ehk absoluutsest vaesusest.

Vendadel Pogbirel ja Bogrougil ei ole kodu ega kööki. Nad ei virise toidu pärast mitte kunagi.
Foto: Irita Raismaa​

Absoluutse vaesuse määr on nende isikute osatähtsus, kelle ekvivalentnetosissetulek on absoluutse vaesuse piirist madalam. Absoluutse vaesuse piir on arvestuslik elatusmiinimum. Arvestuslik elatusmiinimum on inimesele vajalike elatusvahendite väikseim kogus, mis katab tema igapäevased vajadused. Absoluutne vaesus tähendab olukorda, kus inimesel ei jää energiat millekski muuks kui enda ja pere elushoidmiseks vajamineva toidu hankimiseks. Nälja ning alatoitumise kõrval kirjeldavad täielikus vaesuses elava perekonna elu meditsiiniteenuse kättesaamatus, lühike eluiga, laste suur suremus, puhta joogivee ja sanitaarsüsteemide puudus, ebaturvaline kodu või kodu puudumine sootuks, kooliskäimise võimaluse puudus, kirjaoskamatus, poliitiline ja sotsiaalne tõrjutus, ekspluateerimise oht, haavatavus, inimväärikuse puudumine, häbitunne, lootusetus ja hirm.

Vaesus on mitmemõõtmeline ja seda ei kirjelda vaid raha puudumine. Võimaldamaks aga muutuste jälgimist ajas ning üldistavaid võrdlusi riikide ja piirkondade vahel, kasutatakse vaesuse mõõtmiseks eelkõige rahalist määra. Täieliku vaesuse rahvusvaheliselt kokkulepitud piir on alla 1,25 USA dollari päevas inimese kohta. Täielik vaesus on vähenenud, kuid enam kui miljardile inimesele on see ikkagi reaalsus.

Foto: Rita Vartiainen

Info

Rahaliste indikaatorite kõrval on olemas ka nn ülemaailmne mitmetasandiline vaesuse indeks (ingl global multidimensional poverty index), mis jagab vaesuse kolmeks tasandiks ja kümneks indikaatoriks, esitades seega nii eri põhjused kui ka tagajärjed, mis vaesusega kaasnevad. Sellest indeksist on kirjutanud näiteks Devexi veebilehel Lean Alfred Santos artiklis „What does it mean to be poor?”.

Võlaprobleem

Paljude arengumaade vaesust on süvendanud suur võlakoorem. Võlaprobleemide juured ulatuvad 1970ndatesse, kui Lääne kommertspangad pakkusid arengumaadele heldelt laene, kuna pankadel oli OPEC-i ehk naftat eksportivate riikide organisatsiooni naftahindade tõusu (1973, 1979) tõttu suur likviidsus. Laenud olid naftat mitteeksportivatele arenguriikidele teretulnud, kuna naftahindade tõus pani nad raskesse olukorda: nende eksport sõltus toorainest, mille hinnad langesid (nt kohv, tee, suhkur, vask), samal ajal kui imporditava tööstustoodangu hinnad tõusid. Ladina-Ameerika riigid võtsid laene erapankadelt. Sahara-taguse Aafrika riigid laenasid arengupankadelt ja valitsustelt, lootes oma ekspordiartiklite hindade tõusule tulevikus. Laene võeti arenguprojektideks (teed, tehased, haiglad, veevarustus), kuid osa läks ka kuritahtlike režiimide kätesse ning relvade ostmiseks. Probleem tekkis hiljem, kui tooraine ja lihtkaupade eest makstavad maailmaturuhinnad langesid veelgi ja samal ajal kommertspankadelt võetud laenude intressid seoses Thatcheri ja Reagani võimuletulekuga järsult tõusid. Riigid ei jõudnud enam intressegi maksta ja seetõttu hakati rääkima arengumaade võlakriisist.

Maailmamajanduse stabiilsuse säilitamiseks püüdsid võlgadega tegeleda IMF ja Maailmapank, andes abipakette vastutasuks majanduse ümberstruktureerimise eest, mis mitmes arenguriigis olukorda hoopis raskendas. Hiljem on aktivistide õhutusel võlgu ka kustutatud, kuid arengumaade võlakoorem on jätkuvalt väga suur. Võlakoorem mõjutab otseselt inimeste igapäevaelu, sest valitsused ei maksa enam toetusi eluks vajalike kaupade tootmiseks ega suuda piisavalt investeerida tervishoidu ja haridusse, kuna suur osa ekspordituludest tuleb suunata laenude teenindamisse. Igal aastal maksavad arengumaad jõukatele riikidele laenuteeninduskulusid mitu korda rohkem, kui nad arenguabi saavad.

Arengumaade võlg iseenesest on paljude arvates ka ebaeetiline, kuna selle juured on nende riikide koloniseerimises emamaade poolt. Kolooniaks olemine lõi olukorra, mis sundis laene võtma. Seega räägitakse ka mitte niivõrd võla kustutamisest kui võla enda ebamoraalsest tekkest ja sellest lahtiütlemisest.

Sotsiaalse õigluse seisukohalt on riikidevaheliste erinevuste kõrval samavõrd oluline teema ebavõrdsus riikide sees. Kõik arengumaade elanikud ei ole vaesed – seal on palju jõukamaid inimesi, kui oskame ette kujutada – ja kõik arenenud riikide elanikud pole heal järjel. Tuntuim majandusliku ebavõrdsuse mõõtmise vahend on Gini indeks, mis ulatub 0-st (täielik võrdsus) 100-ni (täielik ebavõrdsus, st üks inimene saab kogu tulu, teised mitte midagi). Neist riikidest, mille kohta andmeid on kogutud 2019 aastaks  on suurimad lõhed inimeste sissetulekutes Lõuna-Aafrika Vabariigis (63,1) ja Namiibias (59.1). Suurim sissetulekute võrdsus on riikides nagu Rootsi (25,0), Norra (27,5) ja Slovakkia (26,5). Jõukas USA-s (41,5) on ebavõrdsus umbes sama nagu Argentiinas (41,2). Eesti vastav näitaja on 32,0.

Foto: Geoff Whittle / iStock

Uurimiseks

  • Uuri, kui suured on riikide võlakoormad. Kas vaesemad ja rikkamad riigid erinevad üksteisest riigivõlgade poolest? Mis on kõige suurema võlakoormaga riik maailmas? Kas võla absoluutsuurus peegeldab ka otseselt riigi majanduslikku olukorda ning vaesust või jõukust? Miks?
  • Uuri, missugused riigid on olnud ajaloos emamaa ja koloniaalriigi suhtes. Kas tänapäeval on näha rahvastiku muutumises või rändes ka tendentse, mida saab koloniaalajaga siduda? Kas võib märgata tendentse, et mõne varasema emamaa koloniaalriikidel läheb suhteliselt paremini kui mõne teise varasema emamaa koloniaalriikidel?
Palun oota