Majanduslik ebavõrdsus ja üleilmastumine

Mõtle!

Mis on sinu arvates majanduslik eba­võrdsus? Milliseid näiteid sellest oled enda ümber või elus märganud? Meenuta tarbimise peatükki, milles ilmneb, kui eba­võrdselt maailma­jaod materjale tarbivad.

Majanduslik ebavõrdsus on kliima­muutuste kõrval üks suurimaid 21. sajandi globaal­probleeme. Nagu eelmine peatükk näitas, ei ole ebaõiglane majandus­struktuur juhuslik. See on ajaloolise kolonialismi, neo­liberaalse globaalse majandus­poliitika ja rahvus­vaheliste institutsioonide tegevuse tulemus.

Majanduse üle­ilmastumine tähendab, et kaubad, teenused ja kapital liiguvad riikide vahel kiiremini kui kunagi varem. Sellel on olnud investori vaatest positiivseid mõjusid, nagu uute turgude loomine ja innovatsiooni levik, kuid see on süvendanud ka ebavõrdsust.

Majanduste mõõtmine

Riikide arengutaset hinnatakse sageli majandus­näitajate abil. Kõige tuntum neist on sise­majanduse kogu­toodang ehk SKT (ingl GDP – Gross Domestic Product), mis näitab, kui suur on selles riigis ühe aasta jooksul toodetud lõpp­tarbimiseks mõeldud toodete ja teenuste kogu­väärtus. Oluline on aga teada, et SKT arvestab vaid ametlikku majandustegevust – seda, mis jõuab statistika­tabelitesse. Kui keegi kasvatab toitu ise­endale või koob sugulastele sokke, siis see SKTd ei suurenda, kuigi tegemist on kasuliku tööga. Vastu­pidi, kuna sokke ei ostetud poest, jäi vastav tehing SKTs kajastumata.

Mõtle!

Mil moel oled sina viimase aasta jooksul panustanud SKT tõusu? Kas sina või su pere­liikmed on teinud midagi, mis ei panustanud SKT kasvu?

Riikide võrdlemiseks väljendatakse SKTd tavaliselt USA dollarites elaniku kohta. Näiteks oli 2023. aastal Eesti SKT elaniku kohta 30 140 dollarit, Burundi oma vaid 327 dollarit ja maailma kõrgeim näitaja oli Luksemburgis – 129 810 dollarit. SKT võeti mõõdikuna kasutusele 1930. aastatel USA-s, et valitsus saaks suure majandus­kriisi ajal hinnata majanduse seisundit ja teha paremaid otsuseid. Kuigi SKTst sai kiiresti peamine majanduse mõõdik, hoiatas selle välja­töötaja juba toona, et SKT ei näita inimeste heaolu ega seda, kui hea on ühiskonnas tegelikult elada. Teise maailma­sõja ajal hakati SKTd kasutama sõja­tootmise planeerimiseks ning pärast sõda jäi see domineerivaks mõõdikuks. Riigid keskendusid majandus­kasvule ja SKT kasvust sai maailma poliitika üks tähtsamaid eesmärke.

Enne kui edasi loed, mõtle, mis võiks olla SKT kui mõõdiku miinused.

Kuigi riike on sellise mõõdiku järgi hea ritta panna, tuleb meeles pidada, et SKT ei ole täiuslik mõõdik. SKT mõõdab igasugust majanduslikku tegevust olenemata sellest, kas tegevus on ühiskonnale ja/või keskkonnale kasulik. Nii näiteks suurendavad sõjad ja loodus­katastroofid SKTd, sest nende taga­järjel tuleb väga palju ressursse kulutada, et kahjustatud alad, elu­piirkonnad ja taristu üles ehitada. Mida rohkem ressursse kulutatakse, seda kõrgem SKT.

Alternatiivne riikide võrdlemise võimalus on inim­arengu indeks, mis püüab otseselt hinnata ka ühiskonna heaolu. Selleks võtab see lisaks SKTle arvesse ka elanikkonna keskmist eluiga ja haridus­taset. ÜRO arengu­programm on alates 1990. aastast avaldanud inim­arengu aruandeid, milles peale inim­arengu indeksi pinge­ridade esitatakse statistikat, mis aitavad mõista riikides toimuvaid protsesse ja elu­kvaliteeti, näiteks energia­tarbimist, loodus­varade kasutust ning soolist eba­võrdsust. 2023. aasta raporti inim­arengu indeksi järjestuses oli Eesti väga kõrge inim­arenguga riikide seas 36. kohal, esikohta hoidis Island, kõige madalamad näitajad olid Somaalias ja Lõuna-Sudaanis.

TAUSTAINFO. Riikide järjestamine
[peidetud sisu]

Riike järjestatakse veel paljude näitajate järgi: sugude­vahelise võrdsuse aste (Gender Parity Index, Gender Inequality Index), demokraatia areng (Freedom House’i raportid, Democracy Index), õnnelikkus (Gross National Happiness, Happy Planet Index), heategevus (World Giving Index), heaolu (Legatum Prosperity Index), tõelise arengu indeks (Genuine Progress Indicator) jpt.

Siinkohal tasuks küsida, kas riigid tingimata peavad omavahel võistlema ja konkureerima? Näiteks Uus-Meremaa hakkas SKT asemel heaolu mõõtmiseks kasutama just enda rahva vajadustele vastavalt loodud mõõdikute näidikute­lauda Living Standards Framework Dashboard.[joonealune: https://www.treasury.govt.nz/information-and-services/nz-economy/higher-living-standards/measuring-wellbeing-lsfdashboard ]

Mida sina arvad? Mis kasu või kahju võiks olla riikide sellisest järjestamisest?

Viimase mõõdikuna, mida kasutatakse nii ühis­kondade võrdlemiseks kui ka ühiskonna­sisese poliitika kujundamisel, vaatleme majandus­kasvu. Majandus­kasv näitab, kas ühiskonnas on aastast aastasse suurenenud toodete tootmine või tasuliste teenuste pakkumine. Kasvav majandus tähendab, et kasvab tööstus­toodang, lisandub teenuseid, suurenevad sisse­tulekud ja tarbimine. Majandus­kasv peaks toetama elujärje edenemist: suuremad palgad võimaldavad rohkem tarbida, suurem tarbimine toetab ette­võtteid, edukas ettevõtlus suurendab maksubaasi ja võimaldab riigil rohkem teenuseid pakkuda, see kõik toetab omakorda majandus­kasvu. Majandus­kasv peaks tagama, et ühiskonnas kehvemal järjel olevatel inimestel on võimalus paremini hakkama saada.

Andmed näitavad, et tegelikult ei taga majandus­kasv kõigile ühiskonna­liikmetele jõukuse kasvu. Vastupidi, majandus­kasv võib kõige kehvemas olukorras ühiskonna­liikmetele tähendada üha tihedamat konkurentsi teiste samas olukorras olevate inimestega. Tehnoloogilised muutused, näiteks digitaliseerimine ja automaatika areng, ei toeta tavaliste liht­tööliste töö­võimalusi, vaid tähendavad pigem seda, et nad võivad töö kaotada. Majandus­kasv ei taga ka maksu­reforme liht­tööliste või prekaarse ehk ebakindla töö tegijate heaks ega suurenda majandus­demokraatiat ehk ühiskonna vaesemate liikmete mõju­võimu. Nii on ka kasvava majan­dusega riikides pigem näha eba­võrdsuse suurenemist.

Joonis. Rikkaima 1% elanike vara osakaal kogu rahvuslikust rikkusest valitud riikides[joonealune: https://ourworldindata.org/how-has-income-inequality-within-countries-evolved-over-the-past-century]

Vaesus ja ebavõrdsus

Majandus on kasvanud ja ebavõrdsus suurenenud

Kuigi maailma­majandus on kasvanud, elab maailmas üle 700 miljoni inimese äärmises vaesuses (alla 2,15 dollari päevas Maailma­panga määratluse järgi).[joonealune: https://www.worldbank.org/en/publication/poverty-prosperity-and-planet] Ligikaudu 3,5 miljardit inimest (44 protsenti maailma elanikkonnast) peab toime tulema vähem kui 6,85 dollariga päevas. Selle elatus­tasemega inimeste arv on alates 1990. aastatest püsinud ligi­kaudu samal tasemel, aga veelgi väiksema elatus­tasemega inimeste arv tasapisi vähenenud.[joonealune: https://www.worldbank.org/en/publication/poverty-prosperity-and-planet ]

Graafik. Maailma elanikkonna arv, kes elab vaesuses
Mõtle!

Mis võis põhjustada selle, et alates 2020. aasta algusest suurenes järsult vaesuses elavate inimeste hulk?

Riikide sissetulekud on maailma eri piir­kondades muutunud erinevalt. Kui vaadata SKT muutust aasta­kümnete jooksul, siis globaalse põhja riikides on keskmine sisse­tulek elaniku kohta kasvanud mitme­kordselt, kuid eri elanikkonna­rühmades pole see muutus olnud ühe­sugune. Samal ajal on globaalse lõuna riikide SKT vaevu üle 5000 dollari elaniku kohta. Vahe globaalse põhja riikidega on pea kaheksa­kordne.

Kuigi globaliseerumine on majandust kasvatanud, pole see ilm­tingimata vaesust vähendanud. Neo­liberaalsed reformid, mis soosivad vabaturgu, erastamist ja deregu­leerimist, on pigem eba­võrdsust süvendanud.

Graafik. SKT inimese kohta 1960–2017

Eelmises peatükis kirjeldasime, kuidas maailma majandus on rajatud eba­võrdsetele suhetele endiste kolooniate ja endiste ema­maade vahel. Emamaad rikastusid koloniseeritud riikide loodus- ja inim­ressursside arvelt. Selle rikkuse toel omandatud võimu­positsioon on andnud globaalsele põhjale hoovad, millega jätkata sarnast eba­võrdset suhet. Samas on globaalse põhja mõjukatel poliitikutel ja ette­võtetel sageli vähe huvi muuta maailma­majandust õiglasemaks. Ehkki globaalne põhi saab suurt kasu odavast tööjõust ja loodus­varadest, ei jagata seda kasumit õiglaselt ei enda riikide sees ega riikide vahel. Globaalse lõuna riigid toodavad suure osa maailma toorainest (nt nafta, kohv, kuld, kakao), kuid valdav osa kasumist liigub globaalsesse põhja. Seda nähtust nimetatakse ka eba­võrdseks vahetuseks.

Graafik. Ebavõrdne vahetus globaalse põhja ja lõuna vahel Ülemised heledamad tulbad (import) näitavad kauba­voogu globaalsest põhjast globaalsesse lõunasse. Alumised tumedamad tulbad näitavad kauba­voogusid lõunast põhja. Need on kordades suuremad kui vastas­suunaline liikumine. See tähendab, et globaalne põhi kasutab globaalse lõuna ressursse.

Kuidas mõõta vaesust ja ebavõrdsust?

SKT mõõdab riigi majandus­toodangut, kuid ei kajasta rikkuse jaotust. Väga kõrge SKTga riigid ei pruugi rikkust riigi sees ümber jaotada nii, et vaesust oleks vähem. Sama­moodi võib ka väga madala SKTga riikides olla üli­rikkaid. Niisiis ei aita see mõõdik meil mõista vaesuse määra ega eba­võrdsust ühiskonnas.

Gini koefitsient mõõdab otseselt ühiskonna­sisest eba­võrdsust (0 = täielik võrdsus, kõigil on täpselt sama sissetulek, 1 = äärmuslik eba­võrdsus, kogu rikkus on ühe inimese käes, teistel pole mitte midagi).[joonealune: Seda näidatakse vahel ka protsendina, sellisel juhul 0–100.] Eestis oli Gini koefitsient 2022. aastal 0,32, mis on kõrgem kui Euroopa Liidus keskmiselt (0,3). See tähendab, et meie ühiskondliku rikkuse ümber­jagamise süsteemid ei toeta võrdsust sama efektiivselt kui nt Soomes (0,28), aga samas töötavad need paremini kui nt Lätis (0,35).

Mõtle!

Miks Eesti Gini koefitsient on suurem kui Soomes?

Mitme­mõõtmeline vaesus­indeks arvestab tervis­hoidu, haridust ja elu­tingimusi, mitte ainult sisse­tulekut. Seda hinnatakse põhjalikult eri elu­valdkondi vaadeldes, nt kas toitu on piisavalt, kas on juurde­pääs puhtale joogi­veele, millega süüa tehakse, kas lapsed käivad koolis jne. Mitme­mõõtmelist vaesus­indeksit kasutatakse esma­järjekorras globaalse lõuna eluolu hindamiseks.

Rikkusega aja jooksul toimunud muutusi vaadeldakse sageli ka selle järgi, kui suur osa riigi rikkusest on koondunud väikese osa inimeste kätte. Näiteks globaalse rikkuse raport (2023) osutab, et USA-s on keskmisest madalama jõukusega inimeste (50% elanikkonnast) valduses vaid 3% kogu rahvuslikust rikkusest. Samas on 1% kõige jõukamate inimeste valduses aga 18% kogu rikkusest. Eesti andmed näitavad, et 20% kõige vähem jõukatest leib­kondadest ei oma peaaegu mingit vara – neile kuulub 0,4% rahvuslikust rikkusest. Rikkaimale 10%-le kuulub 60% varadest. Rikkaimale 5%-le kuulub 48% varadest.

Mõtle!

Kui sa saaksid ise välja töötada uue riikide heaolu mõõdiku, siis milliseid näitajaid sinna lisaksid? Mõtle julgelt, mida sinu arvates oleks oluline ühiskonna heaolu hindamisel arvesse võtta.

Maailmakaubandus ja ebaõiglus

Kaubandus ei ole alati õiglane

Kaubandus tähendab seda, et inimesed või riigid vahetavad oma­vahel kaupu ja teenuseid, et saada midagi, mida neil endal pole nii kerge või odav toota.

Kaubanduses saab eristada õiglast kaubandust ja vaba­kaubandust.

Enne edasi lugemist mõtle, mis sa arvad, mida üks ja teine tähendab. Kumba näeme globaalselt ja kumba Eestis?

  • Õiglase kaubanduse eesmärk on toetada tootjaid, eriti vaesemates riikides, tagades turvalised töö­tingimused, keskkonna­hoidlikud tootmis­viisid ja stabiilse hinnataseme.
  • Vabakaubanduse eesmärk on vähendada kaubandus­tõkkeid (näiteks tollimakse ja kvoote), et kaubad ja teenused saaksid liikuda võimalikult vabalt. Selline konkurents võib tuua tarbijatele madalamaid hindu ja suurema valiku, kuid võib tekitada ka survet kohalikele tootjatele, kes ei suuda alati suur­tootjate mahus ja hinnaga konkureerida.

Tänapäeva maailma­majandus põhineb vaba­kaubandusel, kuid see on sageli eba­õiglane just globaalse lõuna riikide suhtes.

Globaalses põhjas on ajalooliselt võimalikuks saanud heaolu­riikide kujunemine. Samuti on demokraatia ja eri kodaniku­liikumised suutnud välja võidelda miinimum­palga, tervislikud töö­tingimused ja sotsiaalsed garantiid (pension, puhke­päevad, tasustatud haigus­hüvitis jne). Seda ei ole aga eri põhjustel toimunud paljudes endistes koloniaal­maades. Seega kasutavad rikkad riigid ja rahvus­vahelised korporatsioonid globaalse lõuna ressursse, maksavad sealsetele töölistele madalaid palku ja tekitavad keskkonna­kahju, sest globaalse lõuna riikide võime sellisele kohtlemisele vastu seista on alla surutud.

Maailma­kaubandust ja majandust reguleerivad ka rahvus­vahelised kokku­lepped, mida omakorda koordineerivad eri organisatsioonid, näiteks Maailma Kaubandus­organisatsioon, Maailma­pank ja Rahvus­vaheline Valuutafond.

Eelnevalt mainitud G77 koalitsioon, mis loodi ÜRO juures, tegutseb ka täna­päeval. Võiks arvata, et 77 riigil ühes­koos on rahvus­vahelistes organisatsioonides suurem osa otsustus­võimust, kuid see pole siiski nii. Kui vaadata, kuidas jagunevad hääled näiteks sellistes otsustavates organisatsioonides nagu Maailma­pank ja Rahvus­vaheline Valuuta­fond (IMF), siis on enamik häältest G7 riikide käes.

Mis sina arvad, kuidas see juhtus?

Endiste kolonisaator­riikide ja globaalsete super­riikide nagu USA finants­panus on suurim ja sellest sõltub hääle­õigus. Selle muutmine on poliitiliselt väga keeruline. Lisaks on USA-l oma suure rahalise panuse tõttu veto­õigus ehk võimalus panna teiste vastu­võetud otsusele veto (takistada selle ellu­viimist). See teeb globaalse lõuna riikide jaoks õiglaste tingimuste saavutamise ja muutuste ellu­viimise veel raskemaks.

Graafik. Häälte jaotus Maailmapangas. Rahvusvahelises Valuutafondis jagunevad hääled väga sarnaselt

Mis on neokolonialism?

Majanduslikud struktuurid, mis loodi kolonialismi ajal, pole niisiis kadunud, vaid on osa tänapäeva maailma­korrast, mida iseloomustab neo­kolonialism – süsteem, kus lääne­riigid ja rahvus­vahelised korporatsioonid säilitavad endise koloniaal­maailma ressursside ja majanduse üle kontrolli.

Näited neokolonialismist

  • Võlasõltuvus. Paljud endised kolooniad on lõksus rahvus­vaheliste finants­institutsioonide (nt IMF-i ja Maailma­panga) seatud laenu­tingimustes, mis sunnivad neid järgima neo­liberaalseid majandus­reforme, vähendama avalikke teenuseid ja suurendama avatust globaalsetele korporat­sioonidele. Võimsate organisatsioonide ja kaubandus­partnerite ette kirjutatud või koguni peale­sunnitud töö- ja tootmis­tingimused suurendavad sageli nii töötajate kui ka riikide haavatavust.
  • Kaubanduslik ebavõrdsus. Paljud endised kolooniad peavad endiselt müüma toorainet madala hinnaga ja ostma töödeldud tooteid kõrge hinnaga, mis hoiab neid majanduslikult nõrgestatuna.
  • Keskkonnahäving. Paljud globaalse lõuna riigid on muutunud globaalse põhja jaoks ressursside kaevandamise ja odava tööjõu keskuseks, mis tekitab neis piirkondades keskkonna­kahjusid ja sotsiaalseid probleeme.

Meenuta keskkonna peatükis õpitut ja pane tähele, et maa- ja vee­kasutuse muutused, elurikkuse vähenemine, kliima­muutused ja saaste on tihedalt seotud globaalse majanduse toimimisega. Globaalne ebavõrdsus väljendub nii sisse­tulekute erinevuses kui ka selles, millised piirkonnad kannavad suurema osa keskkonna­koormusest.

TAUSTAINFO. Tekstiilitööstuse kolimine
[peidetud sisu]

Sellised nõrgad töö- ja keskkonna­nõuded on muutnud globaalse lõuna atraktiivseks kohaks, kus tehaseid rajada ja tootmist korraldada. Jooniselt on näha, kuhu on kolinud maailmas tekstiili­tööstus: jõukatest riikidest globaalse lõuna riikidesse.

Näiteks Bangladeshis oli 1970. aastate lõpus umbes 7 rõivatehast, 1985. aastaks oli neid 450 ja aastaks 2015 juba 7000.[joonealune: Saxena S (editor). Labor, Global Supply Chains, and the Garment Industry in South Asia: Bangladesh after Rana Plaza. Routledge. 2020. Chapter 4.] Hinnanguliselt töötab Bangladeshi rõiva­tööstuses 4,2 miljonit inimest ning rõivad ja jalatsid annavad 80% kogu riigi ekspordist.[joonealune: https://waronwant.org/sites/default/files/2023-08/WOW_Fashioning%20the%20Future_report.pdf ]

Mis on sinu isiklik suhe rõiva­tööstusega? Kui pikk on keskmiselt sinu riiete eluiga? Kes on sinu riided õmmelnud? Millist elu see inimene elab võrreldes sinuga? Aga võrreldes keskmise globaalse põhja kodanikuga?

Bangladeshi tekstiili­sektori keskmine kuupalk 2022. aastal ilma ületunni­tööta oli 9984 takat ehk 79,39 eurot. Et ära elada, teeb enamik naisi kuus 52 ületundi, sest neil ei ole muud valikut. Need protsessid mõjutavad ka jõukaid riike, kus tehasetöö on oluliselt vähenenud. Mõne piirkonna elanikud, kelle töökohad ja identiteet olid varem seotud stabiilse töölis­klassi positsiooniga, on silmitsi uue olukorraga. Ühest küljest pole neil enam sobivaid töökohti ja nad on uue töö otsinguil pidanud kodu­piirkonnast ära kolima või vastu võtma eba­stabiilseid, lühi­ajalisi töökohti. Teisest küljest on nad kaotanud kohaliku kogukonna­tunde ja sidemed töö­kaaslastega. Kohati on püütud tööstust riiki tagasi tuua. Selliste katsete hulka kuuluvad näiteks Donald Trumpi teise ametiaja kõrged tolli­maksud ja jõulised deklaratsioonid. Selle mõju on aga olnud väike ja sageli on tagasi­toodud tööstus suuresti automati­seeritud, töökohti on seal oluliselt vähem.

Joonis.
[joonealune: https://waronwant.org/sites/default/files/2023-08/WOW_Fashioning%20the%20Future_report.pdf ]

Kas õiglasem maailmamajandus on võimalik?

Kuigi tänapäeva maailma­majanduse struktuur on sügavalt juurdunud ajaloolisesse eba­võrdsusesse ja võimu­suhetesse, ei ole maailma­majandus paratamatult selline, nagu ta praegu on – seda saab muuta. Üha enam räägitakse vajadusest liikuda õiglasema ja kestlikuma majandus­süsteemi poole. Selleks on mitmeid võimalusi.

Mõtle!

Millist rolli võiksid selles kanda riigid, ettevõtted ja kodanikud? Mida peaks igaüks neist tegema, et majandus muutuks õiglasemaks?

  • Tugevamad regulatsioonid ja ette­võtete vastutus. Riigid võivad kehtestada seadusi, mis sunnivad ette­võtteid järgima inimõigusi ja keskkonna­nõudeid, hoolimata sellest, kus nad tegutsevad. Üheks näiteks sellisest üle­maailmsest eetilisest regulatsioonide raamistikust on keskkonna-, sotsiaal- ja juhtimis­põhimõtted (ingl Environmental, Social and Governance principles ehk ESG), mille järgi osa suur­korporatsioone ja ette­võtteid teeb investeerimis­otsuseid keskkonna- ja sotsiaalseid mõjusid arvestades. Viimasel paaril aastal on ESG muutunud nii kriitika kui ka rohe­pöörde tagasilöögi tõttu vähem populaarseks. Sellest hoolimata ulatus 2022. aastal ESG põhimõtteid vähemal või suuremal määral arvestavate investeeringute ja varade väärtus maailma­majanduses ligikaudu 30 triljoni dollarini.[joonealune: https://www.gsi-alliance.org/wp-content/uploads/2023/12/GSIA-Report-2022.pdf]
  • Kohalik tootmine ja majanduslik iseseisvus. Paljud globaalse lõuna riigid püüavad arendada oma tööstust ja vähendada sõltuvust tooraine ekspordist. 
  • Õiglane kaubandus ja tarbija teadlikkus. Tarbijad saavad jälgida märgiseid ja toetada ette­võtteid, mis maksavad õiglast palka ja järgivad keskkonna­nõudeid.

Kas need sammud on piisavad või on vaja midagi radikaalsemat? Milline võiks olla maailma­majandus, mis ei sõltu eba­võrdsusest ja ekspluateerimisest? Järgmistes peatükkides uurime alternatiivseid majandus­mudeleid, mis pakuvad võimalikke lahendusi praegustele probleemidele.

Tehisaru mõju maailma riikidele

Mõtle oma interneti­kasutusele. Milliseid rakendusi ja platvorme sa kõige sagedamini kasutad? Kas oled kunagi mõelnud, kuidas need teenused sinu andmeid koguvad ja kasutavad? Arutle klassi­kaaslastega, millised võiksid olla selle andme­kogumise positiivsed ja negatiivsed küljed.

Uue ja tundmatu mängijana on maailma­majandusse astunud tehisintellekt (TI), mille mõju on alles selgumas. TI automatiseerib küll töökohti, kuid sellest saavad kasu peamiselt tehnoloogia­ettevõtted, näiteks Amazon, Google ja Meta. Ühest küljest pakuvad need ettevõtted meile mugavaid teenuseid, kuid koguvad samal ajal tohutul hulgal andmeid meie käitumise, eelistuste ja suhete kohta. Digi­majanduse toimimiseks on vaja seadmeid, andme­keskusi ja taristut. Nende tootmiseks on vaja kaevandada maavarasid, töös hoidmiseks kulub väga palju energiat ning tekib märkimis­väärses koguses e-jäätmeid. See on digiteenuste keskkonna­mõju, mis jääb sageli nähtamatuks, sest kasutaja kogeb vaid ekraanil toimuvat teenust. Keskkonna peatükis uurisime, kuidas uued ühendid, saaste ja suurenev energiatarve mõjutavad öko­süsteeme ning planetaarseid piire. Tarbimise peatükis õppisime vaatama toodete keskkonna­mõju kogu nende elutsükli jooksul, mitte ainult kasutamise ajal. Siit peatükist said teada, et see kõik tekitab taas eba­võrdsust globaalse põhja ja lõuna riikide vahel.

Mõtle!

Millised võimalikud ohud või probleemid võivad tekkida siis, kui ette­võtted teavad meie kohta nii palju?

Andmekolonialism viitab olukorrale, kus need ette­võtted koguvad ja kasutavad andmeid viisil, mis sarnaneb ajaloolise kolonialismiga. Kui varasematel aegadel hõivasid riigid teisi maid, et saada kontrolli nende ressursside üle, siis nüüd koguvad suured tehnoloogia­firmad andmeid üle kogu maailma, saades seeläbi võimu ja mõju.[joonealune: https://www.rappler.com/voices/thought-leaders/250285-opinion-yuval-harari-davos-century-data-colonialism/]

Digitaalsed impeeriumid kujutavad endast globaalseid võrgustikke, mida juhivad vähesed suured ette­võtted. Need impeeriumid määravad, millist teavet me näeme, kuidas me suhtleme ja isegi kuidas me mõtleme. See koondumine võib viia olukorrani, kus vähestel ette­võtetel on suur mõjuvõim, mis võib ohustada demokraatiat ja isiklikku vabadust.

Mõtle!

Kuidas võiks sotsiaal­meedia ohustada demokraatiat? Milliseid näiteid oled ise kohanud või millest oled kuulnud?

Yuval Noah Harari kasutab oma raamatus „Nexus“ terminit „ränikardin“, et kirjeldada võimalikku jagunemist maailma riikide vahel tehnoloogia ja andmete kontrolli alusel. Ühel pool on riigid ja ette­võtted, kellel on juurde­pääs arenenud tehnoloogiale ja andmetele, teisel pool aga need, kellel see puudub. See lõhe võib süvendada olemas­olevat eba­võrdsust ja luua uusi pingeid riikide vahel.

Küsimus on, kas me liigume globaalse impeeriumi suunas, kus vähesed kontrollivad enamikku andmetest ja tehnoloogiast, või globaalse lõhe poole, kus maailm jaguneb tehnoloogilise arengu taseme järgi. Mõlemal juhul on oluline mõelda, kuidas tagada õiglane juurde­pääs tehnoloogiale ja andmetele ning vältida uue ebavõrdsuse teket.

Mida saame teha, et tagada TI-tehnoloogiate õiglane rakendamine?

  • Haridus ja teadlikkus. Õppida, kuidas meie andmeid kogutakse ja kasutatakse, ning olla teadlik oma õigustest.
  • Regulatsioonid. Toetada seadus­andlust, mis kaitseb privaatsust ja tagab andmete eetilise kasutamise.
  • Tehnoloogiline suveräänsus. Julgustada kohalike tehnoloogiate ja plat­vormide arengut, mis vastavad paremini kogukondade vajadustele.
  • Rahvusvaheline koostöö. Töötada koos teiste riikide ja organisat­sioonidega, et luua globaalsed standardid andmete kasutamiseks ja jagamiseks.

Kokkuvõttes on oluline leida tasakaal andmete kasutamise eeliste ja sellega kaasnevate riskide vahel. Meie kõigi ülesanne on tagada, et digitaalsed tehnoloogiad teeniksid ühiskonna huve ning edendaksid õiglust ja võrdsust.

Tunnitöö