Kestlik areng ja koostöö

2000. aasta septembris toimunud ÜRO tipp­kohtumisel võtsid kõik liikmes­riigid vastu aasta­tuhande deklaratsiooni, mis rõhutas maailma inimeste ühist vastutust üksteise heaolu eest ja seadis arengu­koostöö keskseks eesmärgiks üleilmse vaesuse vähendamise. Deklaratsiooniga kaasnesid ka aasta­tuhande arengu­eesmärgid (ingl Millennium Development Goals, MDGd).

2015. aasta septembris lepiti uuesti globaalselt kokku kestliku arengu eesmärgid aastani 2030 (ingl Sustainable Development Goals, SDGd). ÜRO liikmes­riikidelt, sealhulgas Eestilt, oodatakse poliitika kujundamisel nendest eesmärkidest lähtumist – oluline on, et miski, mida me teeme, ei tekitaks maakerale ega siin elavatele inimestele veel rohkem kahju. Need eesmärgid toovad esile mitmekülgse arengu vajaduse ning näitavad, et vaesuse vähendamine nõuab sotsiaalset arengut, mitte ainult majandus­kasvu. Sihiks on olukord, kus kõigil maailma inimestel on võimalus elada ilma vaesuse, nälja, haiguste, ebaõigluse ja eba­võrdsuse ning ebakindluse ja kirja­oskamatuseta. Eesmärkide tugevuseks on nende lihtsus ja mõõdetavus. Võimalik on mõõta arengu­koostöö tulemusi ning näha, mida on konkreetselt saavutatud. Kestliku arengu eesmärke toetavad kõik riigid koostöös rahvus­vaheliste organisatsioonidega. Varem pole arengu­sihtides sellist üksmeelt saavutatud.

Kokku on lepitud 17 eesmärgis. Eesti on lisanud 18. eesmärgi – kultuuriruumi elujõulisuse.

Kestliku arengu eesmärgid jagunevad ka kolme kestliku arengu samba – keskkonna, majanduse ja heaolu – vahel. Meie arengu alus ja piirid on loodus, eesmärk aga heaolu ning majandus peab arvestama mõlemaga.

Kuigi üleilmsete kestliku arengu ees­märkide saavutamiseks on pingutusi tehtud juba alates 2015. aastast, on edasi­minek olnud aeglane. Tihti tuleb ette süsteemseid takistusi, näiteks kolonialismi pärand, üle­tarbimine, keskkonna ala­väärtustamine jm.

Ühtlasi, nagu kriitikud märgivad, on need eesmärgid tihedalt seotud majandus­kasvu eeldusega, kuigi, nagu varasematest pea­tükkidest teada saime, ei ole see planetaarsete piiride tõttu võimalik.

Arengukoostöö tähendab pikaajalist koos­tööd jõukamate ja vähem jõukate riikide vahel, et toetada viimaste majanduslikku ja sotsiaalset arengut. See võib näiteks hõlmata taristu parandamist (teede, hoonete ja vee­süsteemide rajamist), elu­tähtsate teenuste (hariduse ja tervishoiu) arendamist ning kohaliku juhtimise tugevdamist, et riigid suudaksid paremini oma elanike heaolu eest hoolitseda. Et arengu­koostöö oleks tulemuslik, peab see olema läbi­paistev ja hästi korraldatud, vältima raha raiskamist ning ebatõhusaid või vastuolulisi nõudeid. Arengu­koostöö peaks aitama kaasa ka ÜRO kestliku arengu ees­märkide saavutamisele.

Abi vajavaid riike toetatakse kahel viisil: kahe­poolse ja mitme­poolse koostöö kaudu.

1. Kahepoolne arengu­koostöö tähendab, et üks riik toetab teist riiki otseste kokku­lepete kaudu. Eesti jagab oma reformi­kogemusi näiteks Ukrainas, Moldovas, Gruusias, Armeenias, Keenias, Ugandas, Botswanas ja Namiibias. Eesti on toetanud neid riike näiteks seadus­andluse reformimisel, haiglate varustamisel, politseinike koolitamisel ning hariduse ja naiste õiguste edendamisel.
2. Mitmepoolne arengu­koostöö toimub siis, kui riigid panustavad ÜRO, Maailmapanga, Euroopa Komisjoni ja teiste rahvus­vaheliste organisatsioonide kaudu. Näiteks aitab Maailmapank ehitada veevärki ja energia­rajatisi ning ÜRO toetab haridust, tervis­hoidu ja laste õigusi. Eesti panustab sellesse eelkõige Euroopa Liidu ühise arengu­koostöö kaudu ning toetab ka organisatsioone nagu ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Amet (UNHCR), ÜRO Lastefond (UNICEF), ÜRO arengu­programm (UNDP).

Arengukoostöö rahastamist jälgib OECD arengu­abi komitee (DAC), mis analüüsib, kuidas ja kuhu riigid oma ressursse suunavad. DACi kaudu on kasutusel ka mõiste ametlik arenguabi (ingl Official Development Assistance, ODA), mis tähendab riikide antavat majanduslikku ja humanitaarabi.

Tuletame siiski meelde kolonialismi peatükki, kus toodi esile, et arenguabi süsteemi juhivad endised koloniaalriigid. Seega on see süsteem küllaltki vastu­oluline, sest osa abist taas­toodab samu võimusuhteid, mis kujunesid koloniaal­ajastul. Seda nimetatakse neo­kolonialismiks ehk olukorraks, kus rikkad riigid mõjutavad vaesemaid mitte otsese võimu, vaid majanduslike ja institutsionaalsete mehhanismide kaudu. Näiteks võivad doonor­riigid seada abile tingimusi, mis sunnivad abisaajaid kohanduma abiandjate majandus­poliitikaga või kasutama just nende ette­võtete teenuseid. Samal ajal on uuringud näidanud, et kuigi arengu­maadesse liigub igal aastal arenguabi, voolab sealt rikkamatesse riikidesse välja veelgi rohkem raha, näiteks võla­intresside, maksu­vältimise ja eba­seaduslike raha­voogude kaudu. Nii võivad abisaajad varjatult kaotada globaalsele majandus­süsteemile märksa rohkem oma ressursse, kui nad saavad abi. Seetõttu räägitakse arenguabi asemel üha enam õiglasest arengu­koostööst, mis põhineb vastastikusel austusel ja partnerlusel. See tähendab, et abi ei anta „ülevalt alla“, vaid koostööd tehakse nii, et mõlemad pooled õpivad, langetavad otsuseid ja loovad lahendusi ühiselt.

Nagu mainisime, on tänapäeval arengu­koostöö valdkonna sihiks toimida õiglastel ja partnerlusel põhinevatel alustel. Koostöö peaks toetama kohalike kogukondade iseseisvust ja otsustus­võimet ning põhinema vastastikusel õppimisel, usaldusel ja ühisel vastutusel. Ühe­poolse õpetamise asemel jagatakse teadmisi ja kogemusi vastastikku ning otsitakse lahendusi koos. Sellisesse koostöösse panustab ka Eesti. Kuigi ka Eestil on oma probleeme, on rahvus­vahelise koostöö toetamine meie ühine vastutus. Esiteks on Eesti ise saanud oma arenguteel palju rahvus­vahelist abi ning nüüd on meil võimalus oma teadmisi ja kogemusi teistega jagada.

Lisaks ühisele vastutusele on Eesti osalemine oluline ka meie endi huvides, sest konfliktid, kliima­muutused ja vaesus mõjutavad otseselt või kaudselt ka meid. Näiteks kliima­muutused jõuavad Eestini otseselt äärmuslike ilmastiku­nähtuste sagenemise, põllumajandus­toodangule mõjuvate riskide ja loodus­keskkonda ohustavate muutuste kaudu. Eesti on kliima­muutustest mõjutatud ka kaudselt, sest muutunud kliima muudab haavatavamate riikide majandust ja poliitikat ning viib kaubanduse ja toidu tootmisega seotud probleemide ning laia­ulatusliku rändeni, mis mõjutab ka meie poliitikat ja tuleviku­protsesse. Eesti arengu­koostöö aitab kaasa stabiilsema ja õiglasema maailma kujundamisele, mis on pikas perspektiivis kasulik ka meile endile.

Arengukoostöö ei ole ainult valitsuste ülesanne. Sellesse panustavad ka vaba­ühendused, ettevõtted, teadlased ja vabatahtlikud, kelle tegevus aitab luua õiglasemat ja kestlikumat maailma. Kodaniku­ühiskond on riigile oluline partner, sest suudab märgata teemasid ja piirkondi, mis muidu jääksid tähelepanuta, ning pakkuda paindlikke ja kogukonna­põhiseid lahendusi.

Üks selliseid vabaühendusi on Mondo, mis tegutseb 11 riigis, toetades haavatavaid kogukondi, parandades hariduse ja tervishoiu kätte­saadavust ning aidates inimestel kliima­muutuste mõjudega toime tulla. Näiteks Ukrainas toetatakse sise­põgenike vaimset tervist, Keenias aidatakse kogukondadel kliima­muutustega kohaneda ning Eestis kasvatatakse noortest hoolivaid maailma­kodanikke. Tänu vaba­ühenduste tööle saavad kõik inimesed teadlikumaks, kuidas üleilmsed probleemid on seotud meie igapäeva­eluga ja milline on igaühe roll nende lahendamisel.

Vabaühendused (või ka mittetulundus­ühingud, kodaniku­ühiskonna organisatsioonid) ei tegele ainult arengu­koostöö projektide ellu­viimisega, vaid jälgivad ka arengu­koostöö poliitikat ning teevad ettepanekuid seaduste ja riiklike strateegiate parandamiseks. Seeläbi toetavad nad demokraatiat, inimõiguste kaitset ja avalikku arutelu. Eesti arengu­koostööga tegelevaid organisatsioone ühendab Arengukoostöö Ümarlaud (AKÜ).

Vabatahtlikel on kodaniku­ühiskonnas oluline roll. Nad saavad panustada mitmel moel: kogudes annetusi, korraldades teavitus­üritusi koolides ja kogukondades või osaledes projektides, mis aitavad parandada inimeste elu­tingimusi. Eriti väärtuslik on vabatahtlik tegevus siis, kui see aitab lisaks abistamisele mõista ka eba­võrdsuse põhjuseid ja otsida neile pikaajalisi lahendusi.

Lihtsaim viis panustada on annetada mõne usaldus­väärse arengukoostöö­projekti toetuseks. Veelgi mõjusam on aga uurida, miks näiteks mõnes riigis ei käi kõik lapsed koolis. Kas põhjuseks on vaesus, koolide kaugus, hariduse hind või hoopis õppetöö kvaliteet? Kui mõista probleemide põhjuseid, saab toetada lahendusi, mis aitavad päriselt.

Vabatahtlik tegevus võib hõlmata ka teadlikkuse tõstmist, osalemist aruteludel ja töötubades, kus räägitakse kolonialismi mõjudest, õiglase kaubanduse põhimõtetest või kliima­muutuste ja vaesuse seostest. Samuti saab panustada Eestis elavate pagulaste ja rände­taustaga inimeste toetamisse, aidates neil keelt õppida, tööd leida või kohaneda siinse kultuuriga. Lisaks on meil kõigil võimalus mõjutada poliitilisi otsuseid ja seadusi – näiteks võime kodanikena kirjutada kohalikele oma­valitsustele või Riigikogu liikmetele, teha ette­panekuid muudatusteks või toetada algatusi, mis edendavad õiglasemat ühiskonda (nt portaalis rahvaalgatus.ee).

Kokkuvõttes on arengu­koostöö tuum koostöö ja vastastikune õppimine. Teisi toetades õpime ka ise paremini mõistma, kuidas maailm toimib ja kuidas seda õiglasemaks muuta. Kui soovime, et raskel hetkel aidataks ka meid, peame olema valmis toetama teisi. Igaüks meist on osa globaalsest süsteemist ning meie valikutel on mõju. Kõik need – tarbimis­harjumused, poliitilised otsused ja vabatahtlik tegevus – mõjutavad maailma tulevikku.