Peatükk 2.3 (E-tund)

Orel

Tunni ülesehitus

  1. Orel, 10 min
  2. Oreli arengulugu, 15 min
  3. Oreliehitus Eestis, 5 min
  4. Loominguline tegevus, 15 min

Eelteadmised

Õpilane teab

  • millised on klahvpillide peamised osad,
  • kuidas tekib heli klaveril ja klavessiinil ning klavikordil,
  • kuidas tekib heli puhkpillidel.

Eesmärgid

Õpilane

  • oskab nimetada oreli peamisi osi,
  • oskab kirjeldada oreli kõla,
  • on tutvunud oreli ajalooga.

Seotud materjal

lk 21–23

lk 17

ptk 1.3.2

Märksõnad

  • Õhusammas, tämber, register, akustika;
  • pult, manuaal, pedaal, vile, huulvile, keelvile, lõõts;
  • paaniflööt, vesiorel, portatiiv, positiiv, harmoonium, kinoorel;
  • vennad Kriisad.

Lõiming

Läbivad teemad

  • Kultuuriline eneseteadvus,
  • väärtused ja kõlblus.

1. Orel

10

  • Orelil võib olla kuni 30 000 huul- ja keelvilet, milles tekib heli erineval viisil.
  • Õhk liigub orelis mööda õhukanaleid õhukasti, kust klahvile vajutades pääseb surve all õhk viledesse.
  • Tänapäeval võib õhku juhtida orelisse nii mehaani­liselt kui ka elektrimootori abil.
  • Puidust või metallist viled jaotuvad registritesse, millega reguleeritakse tämbrit, kõlatugevust ja helikõrgust.
  • Oreli puldis asuvad manuaalid, registrinupud ja pedaal.

Viled ja registrid

Orel on klahvpuhkpill, millel tekib heli kas õhusamba võnku­misel oreliviledes (huulviled) või elastse metallist keelekese võnkumisel õhuvoolus (keelviled, lisandusid alates 16. sajandist).Vilesid võib orelil olla kuni 30 000 ning nende pikkus võib ulatuda mõnest millimeetrist 12 meetrini. Mida pikem on vile, seda madalam on heli.

Õhukanalite kaudu liigub õhk teatud rõhu all õhukastidesse, mille ülaossa kinnituvad viled. Kui organist klahvile vajutab, avanevad ventiilid ja õhk pääseb kastidest viledesse. 20. sajandi alguseni juhiti õhk oreli lõõtsadesse mehaaniliselt, tänapäeval võib selle töö ära teha ka elektrimootor. Ometi kasutatakse ka praegu sageli tuuletallaja abi, sest mehaaniline meetod on tundlikum ning oreli kõla loomulikum.

Oreliviled on valmistatud erinevatest metallisulamitest ja mitut sorti puidust. Sellest, mis materjalist on vile, sõltub ka pilli tämber. Vastavalt tämbrile ja kõrgusele jaotuvad viled rühma­desse ehk registritesse. Suurtel orelitel võib olla kuni 400 registrit. Peale kõlavärvi reguleeritakse registritega ka kõla tugevust ja heli kõrgust.

Vahel on heliloojad märkinud oma registrivaliku partituuri, enamasti aga jääb kõlapilt interpreedi kujundada. Viimane on tingitud sellest, et orelid on eri suurusega ja ka registrite valik on pillidel väga erinev. Oreli kõla võimsus sõltub olulisel määral ka pilli suurusest ja ruumi akustikast.

Chambéry katedraali orel Prantsusmaal
Orelil võib olla ligi 30 000 eri pikkuse ja jämedusega vilet
Oreli lõõtsad. Vanasti juhiti õhk orelisse mehaaniliselt
Registrinuppude abil saab muuta oreli kõla tugevust ja tämbrit

Pult, manuaal, pedaal

Oreli kõlaspektris on esindatud paljude pillide ning ka inimhääle tämbrid ning orel on nagu võimas orkester, mida organist justkui dirigeerib oreli puldist.

Orelil võib olla kuni seitse manuaali, mis asuvad mängija ees terrassidena üksteise peal. Ühe manuaali ulatus on umbes viis oktaavi, oreli mänguulatus tervikuna võib küündida 10 oktaavini. Organistil peab olema väga hea koordi­natsioon, sest lisaks kätega mängitavatele klaviatuuridele on pillil ka jalgadega mängitav klaviatuur ehk pedaal.

Oreli pult
Orelil võib olla kuni seitse manuaali
Orelil on ka jalgadega mängitav klaviatuur ehk pedaal
Oreli jaoks kirjutatakse partii kolmele noodireale
Organist Ene Salumäe tutvustab Niguliste kiriku suurt orelit

FERMAAT. Video järel

  • Kui palju registreid on Niguliste kiriku orelil?
  • Millise maa meistrid ja mis aastal selle pilli valmistasid?
  • Kui palju on Niguliste kiriku orelil klaviatuure, kui pedaalid kaasa arvata?
  • Milliste pillide tämbreid organist Ene Salumäe esitles?
  • Mille abil saab orelil teha crescendo’t ja diminuendo’t?
  • Mida saab teha rulliga?

NB! Video algul kõlab katkend J. S. Bachi tokaatast ja fuugast, mis on tervikuna kuulamiseks peatükis „Orel ja akordion“ ptk 1.3

Organist Ene Salumäe tutvustab Rootsi-Mihkli kiriku orelit

FERMAAT. Video järel

  • Kuidas kõlab Rootsi-Mihkli kiriku orel võrreldes Niguliste kiriku oreliga?
  • Kui palju on sel pillil manuaale?
  • Milline on vanema oreliehitustüübi peamine omadus?
  • Mis on Rootsi-Mihkli kiriku oreli eripära?
  • Mille järgi tunneb orelil ära principal-viled?
  • Milliseid kõlasid ja kuidas saab teha selle oreli teise manuaaliga?
  • Millise pilli heli on selle oreli kõige madalam ja milline kõrgeim?

NB! Video algul kõlab katkend J. S. Bachi tokaatast ja fuugast, mis on tervikuna kuulamiseks peatükis „Orel ja akordion“ ptk 1.3

2. Oreli arengulugu

15

  • Oreli eelkäijad olid paaniflööt ja vesiorel.
  • Euroopa esimene orel valmistati 826. aastal Aachenis, 13. sajandil olid orelid juba enamikes Euroopa kirikutes.
  • 14. sajandil muutus orel kromaatiliseks, lisati teine manuaal.
  • 15. sajandil projekteeriti orelid juba kõigisse uutesse kirikutesse, 16. sajandil lisandusid huulviledele keelviled, hoogustus soolorepertuaari loomine.
  • 19. sajandil täiustati orelit oluliselt ning pill jõudis kontserdisaalidesse.
  • Oreli väiksemate sugulaste seas on portatiiv, positiiv, harmoonium ja kinoorel.

Sõna „orel“ tuleneb kreekakeelsest sõnast organon, mis tähendab tööriista. Orel on tänapäeval mängitavatest klahvpillidest vanim. Tema kaugem esivanem on paaniflööt, millest arenes antiik­ajastul populaarne hüdraulis ehk vesiorel.

Nagu paljud teisedki antiikmaailmast pärit pillid, jõudis Rooma riigi langusega kaasnenud suure rahvaste rändamise käigus ka orel tagasi Euroopasse. Teadaolevalt oli see esimeste pillide seas, mis valmistati Bütsantsi ja Pärsia valitsejate kingitusena 8. sajandil võimul olnud Frangi riigi valitsejale Karl Suurele. Siis tekitas see imetlust ja hämmeldust, kuid juba 826. aastal ehitati Euroopa tõenäoliselt esimene orel Aix la Chapelle’i kuninga­paleesse (endine Karl Suure residents Aachenis).

13. sajandiks olid orelid juba enamikes Euroopa kirikutes, Hispaanias, Itaalias ja Prantsusmaal oli orel teised pillid juba välja tõrjunud. Oreli välisilme hakkas täna­päevast ilmet võtma 13.–14. sajandil ning õige varsti lisandus pillile ka teine manuaal, sellega kasvas oreli mänguulatus. 15. sajandil rajati palju uusi kirikuid, kus algusest peale oli koht ka orelil. Suuremates kirikutes võis olla ka kaks pilli: suur orel ja koori saatmiseks väiksem positiivorel. Kui seni olid orelites huulviled, siis alates 16. sajandist lisandusid keelviled, mis muutsid pilli tämbripaleti oluliselt rikkamaks.

Paaniflööt

Paaniflööt on üks vanemaid puhkpille, pärit neoliitikumi perioodist. Algselt koosnes pill ritta seatud eri pikkusega (harvem ka eri jämedusega) roo- või bambusviledest, mille alumine ots oli suletud. Hiljem hakati materjaliks kasutama ka puitu, metalli, savi ning tänapäeval valmistatakse pille ka sünteetilisest materjalist.

Vana-Kreekas nimetati paaniflööti süürinksiks, see koosnes 5–7, hiljem kuni 14 vilest. Nime andis pillile legend vanakreeka kitsekarjuste ja lamburite jumalast Paanist, kes kimbutas nümf Syrinxit. Viimane muutis end pillirooks. Paan hakkas roogu murdma ning avastas, et erineva pikkusega pillirootükid teevad imekaunist häält. Ta valmistas nendest pilli ja rõõmustas, et sai nii endale ihaldatud hääle. Euroopas kujuneski paaniflöödist peamiselt karjuste pill, ent seda võib leida erinevatest kultuuridest üle kogu maailma. Lõuna-Ameerikas ja Okeaanias on paaniflöödid praegugi rituaalsed instrumendid.

Hüdraulis ehk vesiorel

Hüdraulis ehk vesiorel on maailma esimene klahvpill. Selle konstrueeris 3. sajandil eKr Aleksandriast pärit leiutaja ja füüsik Ctesibius. Pronksist orelivilede all paiknes tuulekast, see omakorda oli ühendatud koonilise õhureservuaariga, mida täideti käsitsi tavaliselt kahe pumba abil. Et viledes tekkiv heli oleks ühtlane, pidi ka sinna suunduv õhuvool olema ühtlane. Selleks oli põhjast avatud kooniline reservuaar asetatud veepaaki. Kui õhusurve langes, tõusis vesi reservuaaris, surudes õhu kokku. Klahvile vajutades pääses õhk viledesse.

Kuna pillil oli väga vali hääl, kasutati seda peamiselt vabaõhuüritustel (gladiaatorivõitlused ja muud meelelahutused). Arvatavasti oli vesiorel Euroopas kasutusel kuni 5. sajandini. Probleeme põhjustas pilli hooldus, kuna niiske õhu tõttu kippusid viled roostetama.

Rituaal Salomoni saartel
Lõuna-Ameerika muusik paaniflöödiga
Peter Paul Rubens. „Paan ja Syrinx“
Keskaegne kujutis vesiorelist
Karl Suur koos Aacheni katedraali maketiga
Barokiajastu orelid olid rikkalikult kaunistatud
19. sajandil jõudsid orelid ka kontserdisaalidesse
Barokiajastu heliloojaid
  • Girolamo Frescobaldi (1583–1643)
  • Johann Jakob Froberger (1616–1667)
  • Dietrich Buxtehude (1637–1707)
  • Johann Pachelbel (1653–1706)
  • Johann Sebastian Bach (1685–1750)
  • Georg Friedrich Händel (1685–1759)

17. sajandil hakati orelile üha hoogsamalt soolorepertuaari kirjutama. Barokiajastu tuntumate orelile loonud heliloojate hulgas on Girolamo Frescobaldi (1583–1643), Johann Jakob Froberger (1616–1667), Dietrich Buxtehude (1637–1707), Johann Pachelbel (1653–1706), Johann Sebastian Bach (1685–1750), Georg Friedrich Händel (1685–1759) jt.

Igal maal oli välja kujunenud oma orelimeistrite koolkond. Üks võimsamaid tegutses Saksamaal, selle silmapaisvaim esindaja oli Gottfried Silbermann (1683–1753). Ta oli J. S. Bachi kaas­aegne ja neid sidus sõprus ning loominguline koostöö. Silbermann jõudis ehitada ligi 50 peamiselt 3 manuaaliga orelit, millest 29 on säilinud tollase Saksimaa aladel. Tema loodu mõjutas oluliselt järgmise sajandi orelimeistrite tegevust.

Felix Mendelssohn-Bartholdy. „Pulmamarss“ muusikast näidendile „Suveöö unenägu“, op. 61 (seade orelile)
Anthony Newman (orel)
Charles-Marie Widor. V osa Toccata. Allegro orelisümfooniast nr 5 f-moll, op. 42
Wolfram Gehring (orel)
Romantismiajastu heliloojaid
  • Felix Mendelssohn-Bartholdy (1809–1847)
  • Johannes Brahms (1833–1897)
  • Ferenc Liszt (1811–1886)
  • César Franck (1822–1890)
  • Charles-Marie Widor (1844–1937)

19. sajandil toimus oreliehituses rida olulisi uuendusi. See oli ka aeg, mil orel jõudis kontserdisaalidesse. Väljapaistvaid oreli­teoseid kirjutasid Felix Mendelssohn-Bartholdy (1809–1847), Johannes Brahms (1833–1897), Ferenc Liszt (1811–1886), César Franck (1822–1890), Charles-Marie Widor (1844–1937) jt.

Organist Ene Salumäe tutvustab positiivorelit

FERMAAT. Video järel

  • Miks on positiivorelil selline nimi?
  • Milline eelis on positiivorelil võrreldes muude orelitega?
  • Kui palju vilesid ja registreid on organist Ene Salumäe tutvustatud pillil?
  • Kuidas mahuvad ära pikemad viled?
  • Mida võimaldavad klaviatuuri kolm eri asendit?
  • Milliseid tämbreid saab positiivoreliga tekitada?

NB! Video lõpus kõlab katkend J. S. Bachi tokaatast ja fuugast, mis on tervikuna kuula­miseks peatükis „Orel ja akordion“ ptk 1.3

Väiksed orelid
  • Portatiiv on väike kaasaskantav orel, mis ilmus Euroopa muusikapilti 13. sajandil. Sellel esitati peamiselt ilmalikku muusikat, kuid seda kasutati ka religioossetel protsessioonidel. Pill rippus mängijal rihmaga kaelas, vasaku käega vajutati lõõtsa, paremaga mängiti klahvidel. Portatiivi heliulatus oli kuni 2,5 oktaavi.
  • Positiiv on väike paigaldatav orel (välimuselt meenutab suure kirikuoreli maketti), mis oli 15. sajandi keskpaigaks levinud nii kirikutes kui ka kodudes. Positiiv sobis oma kammerliku kõlaga väikestesse kirikutesse ja suure kiriku väikse­mates ruumides peetavatele teenistustele. Väga suurtes kirikutes võis olla nii suur orel kui ka positiiv, viimast kasutati jumalateenistuse laulude saatmiseks. Pillil oli üks manuaal heliulatusega ligi 4 oktaavi ning pedaali polnud. Lõõtsa abil pilli sisse õhu pumpamiseks oli vaja assistenti nagu suuregi oreli puhul.
  • Harmooniumi leiutas 1818. aastal Viini pilli­meister Anton Haeckl. Harmooniumil pole vilesid, heli tekitavad metallraamistiku külge paigaldatud metallist keelekesed, mille paneb vibreerima lõõtsa abil pilli pumbatav õhuvool. Heli kõrgus sõltub keelekese suurusest ja kujust. Harmooniumi lõõts asub pilli alaosas ja selle panevad tööle kaks pedaali, mida mängija tallab. Harmooniumil on 1–2 manuaali, kummagi heliulatus võib olla 4–5 oktaavi, samuti on pillil kuni 20 registrit. Harmoonium oli populaarne väikestes kirikutes, kodudes ja koolides kuni 20. sajandi 1930. aastateni.
  • Elektrimootoriga kinoorel kujunes välja Ameerika Ühendriikides 1920. aastatel. Pilli ülesanne oli asendada tummfilmi saatnud orkestrit ning mängida publiku lõbustamiseks ka enne seansi algust. Pillil oli suur registrivalik ning paljude moodsate puhk- ja löökpillide tämbrid. Kinoorelil oli võimalik tekitada ka mitmesuguseid heliefekte (sireene, hobuste hirnumist, tänavamüra, loodushääli jm matkivaid efekte). Kinoorel kaotas oma tähtsuse seoses helifilmi tekkimisega, kuid seda kasutati muudes rahva kogunemiskohtades, nt suurtel staadionidel.
Portatiiv
Positiiv on väike paigaldatav orel
Harmoonium
Kinooreli pult
Kõige, kõige ...
  • Maailma suurim orel on aastatel 1929–1932 USA-sse Atlantic Citysse ehitatud Boardwall Halli orel. Pill kaalub 150 tonni, sellel on seitse manuaali, millest alumise ulatus on seitse, kahel järgmisel kuus ja neljal ülemisel viis oktaavi. Pillil on 33 112 vilet ja 449 registrit.
  • Euroopa suurim kirikuorel on 1928. aastal ehitatud Passau püha Stefanuse katedraali orel Saksamaal. Orelil on 17 974 vilet, viis manuaali ja 233 registrit.

3. Oreliehitus Eestis

5

  • Tuntumad eesti soost orelimeistrid olid August Artur Terkmann ja vennad Kriisad. Praegu jätkab nende tööd Hardo Kriisa.
  • Eesti suurim orel asub Tallinnas Kaarli kirikus ja vanim orel Saaremaal Kihelkonna kirikus.

August Artur Terkmann

Alates 16. sajandist on Eestis tegutsenud rida oreliehitajaid, enamik neist olid saksa või rootsi päritolu. Eesti soost oreliehitajatest oli väljapaistvaim meister August Artur Terkmann (1885–1940). Tema isa oli samuti olnud oreli­ehitaja. Terkmanni ehitatud orelid on peaaegu kõik säilinud, neist kaunima kõlaga pillid asuvad Tallinnas Jaani kirikus ja Räpina kirikus.

Väljapaistev Eesti oreliehitaja August Artur Terkmann
Vennad Kriisad: vasakul Tannil Kriisa, keskel Jakob Kriisa, paremal Juhan Kriisa
Jakob Kriisa töötuba
Hardo Kriisa 2010. aastal Pärnu Eliisabeti kiriku oreliga töötamas

Vennad Kriisad

Kõige sügavama jälje on Eesti oreliehitusse jätnud Võrumaal Haanjas tegutsenud vennad Kriisad. 1886. aastal rajas Tannil Kriisa (1866–1940) firma Orelimeistrid Vennad Kriisad.

Jakob Kriisa (1861–1949) valmistas metallvilesid, vend Juhan (1859–1942) tegi suuremaid osi ning tegeles paberi­tööga. Tannili poeg Eduard (1902–1968) tegeles orelite remontimisega.

Esimene orel valmis 1900. aastal ning see leidis koha Rõuge abikirikus. Kõige aktiivsem tegevusaeg langes aastatesse 1926–1939, mil valmis 20 kirikuorelit. Neist suurimad on Rakvere Kolmainu kiriku ja Narva Aleksandri kiriku orel (pole säilinud), teiste hulgas valmisid ka Rõuge, Urvaste, Suure-Jaani jpt kirikute orelid. Firma valmistas ka väiksemaid koduoreleid peamiselt koolidele nii Eestis kui ka Venemaal.

Praegu jätkab koos poegadega esivanemate tööd Eduardi poeg Hardo Kriisa, kes rajas 1977. aastal Rakveresse oreli­töökoja. Oreleid on ehitatud ja remonditud ka Soomes, Rootsis, Saksamaal, Venemaal ja Ukrainas. Firma viimaseid tähtsamaid töid oli Kuressaare Laurentiuse kiriku oreli restaureerimine ja laiendamine 2013. aastal.

2005. aastal avati Võrus sihtasutuse Eesti Orelikeskus muuseum, kus eksponeeritakse Eesti oreliehituse saavutusi.

Varaseim kirjapanek

Vanimad dokumenteeritud andmed orelite kohta Eestis pärinevad aastast 1329. Neis nimetatakse Helme ja Paistu kiriku orelit, mille leedulased oma rüüsteretkede käigus hävitasid.

Suurim pill

Eesti suurim orel asub Tallinnas Kaarli kirikus. See ehitati 1923. aastal Ludwigsburgis Württembergis Walcker & Cie vabrikus. Pillil on 3 manuaali, 81 helisevat registrit ja 3 trans­missiooni.

Vanim säilinud orel

Eesti vanim säilinud orel asub Saaremaal Kihelkonna kirikus. Selle ehitas 1805. aastal saksa meister Johann Andreas Stein. 1890. aastal ehitati orel ümber, tänaseks on pillil kaks manuaali (algselt üks) ja 18 registrit (algselt 14).

Orelifestival

Juba aastaid toimuv Tallinna rahvusvaheline orelifestival kasvas välja 1987. aastal korral­datud Niguliste orelinädalast. Tänaseks võib festivali pidada üheks kaalukamaks ja autori­teetsemaks orelimuusika suurfoorumiks kogu maailmas.

„Eesti orelid“

1914. aastal täitub 40 aastat heliplaadisarja „Eesti orelid“ salvestamise algusest. Tegemist oli unikaalse ettevõtmisega Euroopas, kus tutvustati sel moel ühe maa huvitavamaid ajaloolisi oreleid. Kokku valmis 33 LP-d, millest esimesed mängis sisse Hugo Lepnurm ja ülejäänud 26 Rolf Uusväli. Nõukogude korra tingimustes tuli selle ettevõtmise käigus ületada palju takistusi. Tegemist oli kultuurilooliselt väga olulise projektiga, kuna enamik oreleid vajas eelnevalt remonti ja nii päästeti hävimisest terve rida maakirikutes asuvaid pille. Eesti eeskujul käivitati taolised projektid ka Lätis, Tšehhoslovakkias, Saksamaal, Šveitsis jm.

Orel koolis

Ainus Eesti kool, kus on oma orel(id), on Tallinna Gustav Adolfi gümnaasium. 2014. aastal sai kool Helsingist Sibeliuse Akadeemialt 1957. aastal valminud Walckeri oreli ja Inglismaalt Edingtonist Priory kirikust kingitusena 1905. aastal valminud oreli. Viimane on ainus Inglise meistrite orel Eestis.

FERMAAT

Võimalus iseseisvaks uurimistööks

  • Õpilased külastavad Teatri- ja muusikamuuseumi, uurivad Eesti orelimeistrite kohta ning koostavad kogutud andmetest ettekande.
  • Õpilased uurivad välja, kus võiks asuda kodukohale lähim Eesti orelimeistrite kätetöö, käivad seda lähemalt kaemas ja teavet kogumas ning tutvustavad tulemust siis teistele.
Anti Marguste. „Orelend“, op. 57
Ines Maidre mängib Niguliste kiriku orelil
Rudolf Tobias. Koraalieelmäng „Nun ruhen alle Wälder
Ene Salumäe mängib Niguliste kiriku orelil

4. Loominguline tegevus

15

  • Laul
  • Pillid
  • Rütmid
  • Liikumine

Aeg loominguliseks tegevuseks.

Lisamaterjal

Veeb

Eesti orelid

Olulisim teave Eestis asuvatest orelitest. Otsing nii tähestikulises järjekorras kui ka maakondade kaupa.

Pilliportaal. Orel

Pilliportaal on TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia muusika­osakonnas valminud pille tutvustav veebileht. Tegemist ei ole entsüklopeedilise teatmeteose, vaid noorele muusikahuvilisele lihtsamaks kirjutatud abimaterjaliga, mida illustreerib pildi- ja videomaterjal. Pillid on jagatud mänguviisi järgi kategooriatesse ning igast jaotusest leiate erinevate pillide kohta tekste, pilte kui ka videosid. Tekstid on kirjutanud Aidi Vallik, Marko Mägi ja Kadri Steinbach. Videod on valminud TÜ VKA videostuudios, produtsendid on Marko Mägi ja Kadri Steinbach. Pilliportaali kujunduse autor on Martin Rästa.

OREL

Telesaade

Tähendamisi. Orel

Tartu Jaani kiriku oreli väljavahetamisest ja Eesti kirikuorelite ehitamisest. (Orelisse puutuv osa kestab 02:05 minutini)

ERR, 27.05.2018

Raadiosaade

Vestlusi kultuurist. Orelimeistrid Kriisad

Kriisade dünastia on töötanud pidevalt alates aastast 1886, mil valmis esimene kirikuorel Misso kogudusele. Tänavu möödub 125 aastat, mil vennad Kriisad (Tannil, Jakob, Juhan) alustasid Eestis orelite valmistami­sega, 150 aastat Jakob Kriisa sünnist, 100 aastat Harry Kriisa sünnist ja 80 aastat vendade Kriisade koduoreli Rõuge kiriku oreli valmimisest. Kriisade orelivalmistamise traditsiooni jätkab Hardo Kriisa, temaga vestleb Kersti Inno.

ERR, 19.09.2011

Helinäited

AUTOR

HELIND

HELIKANDJA

Camille Saint-Saëns

Sümfoonia nr 3 c-moll („Orelisümfoonia“), III osa

8. kl CD I, nr 4 (1.54)

Henry Purcell

Sonaat D-duur, I osa

8. kl CD I, nr 5 (1.31)

Tunni kirjeldus ja kodutöö

Kodutöö

TV lk 19 ül 1–3 (vasta küsimustele)

Opiq, ptk 1.3 Pillide kuningas (märgi vastused)

Tunni kirjeldus

Orel

Õ lk 21–23, TV lk 17, Opiq ptk 1.3.2

Orel ja selle arengulugu; oreliehitus Eestis; loominguline tegevus.

Palun oota