„Meisterdetektiiv Blomkvist“

Kalle tundis, kuidas piki ta selgroogu roomas tilluke vastik hirmujudin.

Astrid Lindgren

Astrid Lindgren (1907–2002) on rootsi lastekirjanik, kelle kirjutatud on kõikjal üle maailma tuntud lasteraamatud „Pipi Pikksukk“, „Meisterdetektiiv Blomkvist“, „Bullerby lapsed“, „Väikevend ja Karlsson katuselt“, „Hulkur Rasmus“, „Mio, mu Mio“, „Röövlitütar Ronja“, „Vennad Lõvisüdamed“, „Väike Tjorven, Pootsman ja Mooses“ ja väga paljud teised.

„Meisterdetektiiv Blomkvisti“ peategelaseks on nutikas 14aastane poiss Kalle Blomkvist, kes üle kõige unistab detektiiviametist – kuritegude paljastamisest ja sulide kinninabimisest. Kui lõpuks satuvad väiksesse Rootsi linna, kus Kalle elab, päris ehtsad juveelivargad, kuluvad Kalle oskused marjaks ära. Lisaks varganägude jälitamisele võtab Kalle koos oma heade sõprade Andersi ja Eva-Lottaga ette muudki huvitavat.

Paljud Lindgreni raamatud on maailmas tuntuks saanud koos eestlasest kunstniku Ilon Wiklandi mõnusate piltidega. Astrid Lindgren käis 1989. aastal ka Eestis.

„Pipi
lapsed“
ja Karlsson
Rasmus“
„Röövlitütar
„Vennad
Tjorven, Pootsman ja Mooses“

Kalle on aastat vana. Tema sõbrad on ja Üle kõige meeldib talle seetõttu on ka tema unistus saada ükskord Seda ametit saab ta harjutada juba oma kodus väikeses linnas, kuna ühel päeval satuvad sinna

Astrid Lindgren
Astrid Lindgreni raamat „Meisterdetektiiv Blomkvist“
Astrid Lindgreni raamat „Meisterdetektiiv Blomkvisti ohtlik elu“, kus tegutseb taas meisterdetektiiv Blomkvist
Astrid Lindgreni raamat „Kalle Blomkvist ja Rasmus“, kus tegutseb taas meisterdetektiiv Blomkvist

Meisterdetektiiv Blomkvist

Astrid Lindgren

Kuula

Kuula „Kalle Blomkvisti“ järgi tehtud kuuldemängu sissejuhatust ja algust.

Katkend „Meelise“ kuuldemängust

Loe poolelijäänud kohast lugu edasi.

  • Anders hakkab minema politseid kutsuma.
  • Einar pahandab lastega, tahab juua ja palub enda vabastamist.
  • Lapsed murravad keldrisse sisse ja leiavad kinniseotult onu Einari.
  • Kõlab kurjakuulutav naer.

(Katkend)

„Mulle paistab, et me sattusime perekondlikule koosviibimisele,“ naeris Kahvatu. „Lastesõber Einar sugulasteringis! See on nii armas, et tuleks üles võtta ja ajalehte panna. Jaa, kallis Einar, ära minust valesti aru saa, ma ei mõtle selle all politseiteateid. Leidub ju teisigi rubriike!“

Ta vaikis pisut ja vaatles oma revolvrit.

„Kui kahju, et me tulime ja segasime,“ jätkas ta. „Kui me oleksime pisut kauemaks jäänud, oleksid su väikesed sõbrad su varsti vabastanud ja siis oleks sul krempli leidmine läinud vahest pisut kergemini kui eile õhtul!“

„Artur, kuula mind ära!“ ütles onu Einar. „Ma vannun…“

„Seda tegid sa juba eile küllaldaselt!“ katkestas teda Kahvatu. „Kui sul on tahtmist rääkida, kuhu sa puru peitsid, siis võid suu lahti teha. Selle ajani aga pea lõuad! Ja selle ajani säilitame sind lamavas asendis just nagu mineraalvee pudelit. Ma loodan, su väikestel sõpradel pole midagi selle vastu, kui ma su käed uuesti kinni seon? Pealegi pole sa loodetavasti liiga näljane ega janune, vanapoiss! Sest ma ei saa sulle esialgu pakkuda suupisteks kahjuks midagi peale selle taskuräti. Seniajani, kui sa mõistuse pähe võtad!“

„Artur!“ karjatas onu Einar päris pöörase häälega. „Sa pead ära kuulama, mis ma sulle ütlen! Kas sa tead, kes sellele käpa peale pani? Seda tegid needsamad kutsikad!“

Ta osutas lastele.

„Ja nad tahtsid parajasti minna võmme kutsuma, kui te sisse vajusite. Taevake, ma poleks kunagi uskunud, et suudan veel rõõmustada, nähes sind Jõmmiga näost näkku, aga just praegu tulite tõepoolest nagu tellitult!“

Hetkeks jäi kõik vaikseks. Kahvatu põlevate silmadega nägu pöördus laste poole. Kalle hakkas tajuma mingit enneolematut hädaohtu. See oli midagi hoopis muud, midagi palju ebameeldivamat kui seista onu Einari revolvritoru ees.

Vaikuse katkestas Ebameeldiv, keda hüüti ilmselt Jõmmiks.

„Vahest räägib ta seekord õigust, Artur?“

„Võimalik,“ vastas Artur. „Küll me selles peagi selgusele jõuame.“

„Jätke jõmpsikad minu hooleks,“ lausus onu Einar, „küll ma neist varsti välja pigistan, mis meil teada on tarvis.“

Anders, Kalle ja Eva-Lotta läksid näost kraadi võrra kahvatumaks. Kallel oli olnud õigus: see siin oli midagi hoopis muud kui rooside sõda.

„Artur!“ alustas onu Einar uuesti. „Kui sa oled lõpuks taibanud, et ma ei püüa teid enam ninapidi vedada, siis on sulle ka selge, et me peame praegu rohkem kui kunagi kokku hoidma. Lõika see katki,“ osutas ta nöörile oma jalgade ümber, „ja ajame selle asja joonde. Mul on tunne, et meil on äärmine aeg siit jalga lasta!“

Artur astus sõnagi lausumata ta juurde ja lõikas nööri katki. Onu Einar ajas end vaevaliselt jalule ja hõõrus oma kangestunud liikmeid.

„See on minu elu kõige pikem öö!“ ütles ta.

Ta sõber Artur muigas kurjalt ja Jõmm laskis kuuldavale kõkutavat naeru.

Onu Einar läks Kalle juurde ja võttis tal lõuast kinni.

„Kuidas on, härra meisterdetektiiv, kas sa ei tahtnud politsei järele saata?“

Kalle ei vastanud midagi. Ta teadis, et mäng on kaotatud.

„Ma ütlen sulle, Artur,“ jätkas onu Einar, „et need lapsed siin on äärmiselt mõistlikud. Mind üllataks väga, kui nad ei jutustaks lahkelt ja selgelt oma onu Einarile, kuhu nad peitsid need kalliskivid, mis nad välja nuhkisid.“

„Meil pole neid siin ja me ei ütle, kus nad on,“ vastas Anders trotslikult.

„Kuulake nüüd, mis ma teile ütlen, lapsukesed,“ lausus onu Einar. „Need kaks kallist onu seal said eile õhtul ühest asjast valesti aru. Nad arvasid, et ma tean, kuhu kalliskivid on peidetud, aga ei taha seda neile öelda. Sellepärast andsid nad mulle terve öö järelemõtlemiseks. Ja nagu ma just praegu ütlesin, oli see mu elu kõige pikem öö. Siin keldris on öösel üsna pime, päris süsimust, ja külm pealegi. Ja kui su käed ja jalad on kõvasti kinni seotud – küll siis on paha magada! Pealegi tulevad nälg ja janu kallale, seda võin ma teile kinnitada. Küllap on palju meeldivam kodus ema juures voodis magada, või kuidas, Eva-Lotta?“

  • Einari kaasosalised tahtsid kalliskivid ära peita, nii et Einar ei näeks, kuhu.
  • Einari kaasosalised arvasid, et Einar oli kalliskivid ära peitnud, ja lootsid, et piinarikas öö paneb ta üles tunnistama.
  • Einari kaasosalised tahtsid politsei kutsuda ja Einari üksi süüdi lavastada.
  • Einari kaasosalised tahtsid Einarit karistada selle eest, et see ei julgenud kalliskivisid varastada.

Eva-Lotta vaatas onu Einarile otsa ja ta silmis oli täpselt samasugune pilk nagu siis, kui onu oli piinanud tema lemmikut Miisut.

„Härra meisterdetektiiv,“ jätkas onu Einar, „kuidas sulle meeldiks veeta siin varemetes üks või ütleme koguni kaks ööd? Või ehk siis isegi kõik su elu ülejäänud ööd?“

Kalle tundis, kuidas piki ta selgroogu roomas tilluke vastik hirmujudin.

„Meil on kiire!“ katkestas teda Artur Redig. „Kogu see jamps on võtnud juba liiga palju aega. Kuulge, jõmpsikad! Ma armastan kahtlemata lapsi, aga ma ei salli lapsukesi, kes on võtnud endale pähe joosta igal sobival ja ebasobival ajal võmmide järele. Me paneme neid keldrisse luku taha, sest me oleme sunnitud seda tegema. Aga kas te siit eluga pääsete või mitte, see oleneb teist endist. Kas te tulete kalliskividega lagedale – siis ei tarvitse teil jääda siia kauemaks kui üheks või kaheks ööks. Kohe, kui kindlas kohas oleme, kirjutab teie armas onu Einar, kust teid leida võib.“

Ta pidas pausi.

„Või te ei taha rääkida, kuhu te kalliskivid peitsite. Ja siis on mul teie armsatest emadest nii kahju, et ma ei taha selle peale isegi mõelda.“

Ka Anders, Eva-Lotta ja Kalle ei tahtnud selle peale mõelda. Kalle vaatas oma kaaslastele küsivalt otsa. Anders ja Eva-Lotta noogutasid nõusolevalt. Muud väljapääsu polnud. Nad pidid ütlema, kuhu oli peidetud plekist karp.

„Noh, härra meisterdetektiiv?“ lausus onu Einar julgustavalt.

„On see kindel, et meid päästetakse siit välja, kui me ütleme?“ küsis Kalle.

„Endastki mõista,“ vastas onu Einar. „Kas sa ei usalda onu Einarit, poiss? Teil tuleb jääda siia ainult senikauaks, kuni me oleme leidnud endale pisut külalislahkema koha, kui on seda teie linn. Peale selle palun ma onu Arturit, et ta jätaks teid kinni sidumata ja siis on teil ju päris mõnus olla, eks?“

„Plekist karp on pagaritööstuse pööningul valge kummuti sahtlis,“ ütles Kalle ja paistis, et talle maksab tohutut vaeva neid sõnu suust välja saada. „Sealsamas, kus meil oli tsirkus Kalottan.“

  • Sest neil hakkab varastest kahju: nad on näinud palju vaeva.
  • Sest nad ähvardavad muidu lapsed igaveseks keldrisse jätta.
  • Sest selgub, et kalliskivid kuuluvadki tegelikult onu Einarile.
  • Nad ei ütle päriselt, kuhu kivid peidetud on, vaid annavad neile vale asukoha.

„Suurepärane,“ lausus onu Einar.

„Tead sa kindlasti, kus see asub, Einar?“ küsis Artur Redig.

„Absoluutselt! Ja nüüd sa näed, Artur, et meil on targem kokku hoida. Kumbki teist ei saa ilma kahtlust äratamata pagaritööstuse pööningule minna, aga mina saan.“

All right,“ ütles Artur. „Läki!“

Ta vaatas lapsi, kes olid üksteisele lähemale nihkunud.

„Ma loodan, et te rääkisite tõtt. Ausus on üle kõige, mu noored sõbrad – see on hea juhtlause elus. Kui te valetasite, tuleme natukese aja pärast siia tagasi ja siis saab alles nalja, siis saab niisugust nalja!…“

„Ma ei valetanud,“ pomises Kalle ja põrnitses talle tuka alt tigedalt otsa.

Nüüd astus ta juurde onu Einar. Kalle vaatas tema väljasirutatud kätest mööda.

„Hüvasti, härra meisterdetektiiv,“ ütles onu Einar.

„Ma arvan, et oleks targem kriminaalasjad tulevikus maha jätta. Muide, kas ma saaksin ehk oma muukraua tagasi? See olid kindlasti sina, kes selle ära võttis?“

Kalle pistis käe püksitasku ja võttis sealt muukraua.

„Onu Einaril oleks ka targem tulevikus üks kui teine asi maha jätta,“ sõnas ta mornilt.

Onu Einar naeris.

„Hüvasti, Anders, aitäh lõbusa ajaviite eest! Hüvasti, Eva-Lotta, sa oled harukordne laps, ma olen seda alati öelnud. Tervita oma ema, kui mul juhuslikult ei leidu aega temaga hüvasti jätta!“

Ta läks oma kaaslaste seltsis trepist üles. Uksel pööras ta ringi ja lehvitas käega.

„Ma luban, et kirjutan kindlasti, kust teid otsida! Kui see mulle ainult meelde tuleb!“

Raske uks kukkus mürtsudes kinni.

Rootsi keelest tõlkinud Vladimir Beekman
Lavastusest „Kalle Blomkvist ja Rasmus“ mängiti aastatel 2005–2010 Nukuteatris, lavastajaks Vahur Keller; peaosades Mart Müürisepp, Mattias Jürgens ja Karin Rask. Samanimelist filmi ja „Kalle Blomkvisti ohtlikku elu“ saab aga vaadata DVD-lt.
Pilt Nukuteatri lavastusest „Kalle Blomkvist ja Rasmus“

Küsimused ja ülesanded

  1. Too näiteid, mis kohad katkendis on
    a) põnevad, b) naljakad, c) kõhedad.
  2. Kirjelda, mismoodi võis mööduda onu Einari öö kinniseotuna. Kirjelda, mis lossikeldris öösel juhtus, mida võis onu Einar mõelda ja tunda.

Kuula lisaks

Kuula „Kalle Blomkvisti“ järgi tehtud kuuldemängu.

  • Loetud katkend kõlab kuuldemängus alatest 03:16.
  • Kuidas läheb lugu pärast loetud katkendit edasi läheb, saad kuulata alates 07:50.
  • Kuuldemängu esimesed osad on samalt lehelt kättesaadavad.

Kuula lisaks

Kuula lisaks „Mina lugude“ osa, kus Mina kirjutab kirjandit Eva-Lottast ja mõtiskleb selle üle, kuidas Astrid Lindgren küll kõik need ägedad tegelased oskas välja mõelda.

Palun oota