Tundi võiks alustada sissejuhatusega inimeseõpetuse õppeainesse. Kõrvalasuva pildirea abil võiks meelde tuletada, mida inimeseõpetuses õpitakse. Vahele on pikitud ka teemasid, mille kohta saab teada hoopis mõnest muust õppeainest –õpilased võivad pakkuda, millisest.
Peale pildirida võivad õpilased lisada eelmisel aastal õpitu näitel veel teemasid, mida inimeseõpetuses käsitletakse, või teadmisi, mida õppeainest saadud on.
Selle aasta esimese inimeseõpetuse tunni teemat võiks aga sisse juhatada küsimusega, millistel viisidel õpilased suvel liiklesid. Kas sõideti bussi, trammi, trolli, tõukeratta, rulluiskude, jalgratta, rongi, lennuki, praami, laeva, tasakaaluliikuri, hobuvankri või millegi hoopis muuga? Kindlasti liigeldi ka jala. Iga liiklusvahendi, millega suvel liigeldi, võiks tahvlile kirjutada. Võib ka kokku lugeda, mitu õpilast sel viisil suvel liikles – milline liiklusvahend või liikumisviis oli kõige populaarsem?
Seejärel võiks tõmmata joone alla nendele liiklusvahenditele, millega liigeldakse tänaval või maanteel, nii et näiteks õhu- ja veesõidukid jäävad välja. Kas mõni liiklusvahend on veel nimetamata, millega samuti tänaval või maanteel liigeldakse? Need võiks nimekirjale lisada.
Järgmiseks võiks näiteks eri värviga või muul viisil ühiselt rühmitada need liiklusvahendid, millega sõidetakse sõiduteel, ja vahendid, millega liigeldakse kergliiklusteel. Koos võiks arutada, mis kumbagi rühma kuuluvaid liiklusvahendeid omavahel seob. Sõiduteel sõitvad liiklusvahendid on suured, rasked ja kiired, kergliiklusteel liiguvad aga kaalult kergemad vahendid, mille kiirus on väiksem. Kui suurel kiirusel liikuva masina ees toimub midagi ootamatut, ei piisa juhi kiirest reageerimisest, sest raske masin liigub veidi aega veel edasi ka siis, kui juht on juba pidurit vajutanud. Ka kokkupõrke jõud on raske masinaga sõites suurem. Just sellepärast sõidavadki näiteks bussid ja autod ainult neile mõeldud teel, mis on jalakäijatest ja kergliiklusvahenditest eraldi.